Ukse ees oleval kevadisel pühal on kui “heal lapsel” mitu nime: maipüha, kevadpüha, volber. Aga küllap mäletavad paljud, et oli aeg, kus 1. mai oli eelkõige “kogu maailma töörahva solidaarsuse päev”.
Maainimene võis sellel puhul nautida vaba päeva, kõpitseda aiamaal või koristada prahti ja teha lõket. Maituledeks üldjuhul neid vaiksel kevadõhtul koduaedades leekivaid oksa- ja muu prahi tuleriitu kutsutigi. Ja ei hakatud vaevama pead sellega, avaldatakse nii solidaarsust kogu maailma töörahvale, peletatakse ringilendavaid ulakaid vaime või saadakse lihtsalt talve jooksul majapidamisse kogunenud ülearusest kraamist lahti.
Linnainimestel ja tudengitel nii hästi minna ei pruukinud. Kõrgkoolide teaduskondade dekanaatidest saadeti kursusejuhendajatele aegsasti laiali kurjad käsulauad: nii ja nii mitu hinge igalt kursuselt olgu mairongkäiku saadetud. Kõige hapramini läks neil, kes mõne lipu või loosungi tassimise “au” osaliseks said, sest päästvale kodubussile ei õnnestunud liduda enne, kui tähtis aksessuaar kindlasse kohta tagasi antud. Sest vähemalt Tartu tudengite lühim kodutee viis rongkäiguga koos Riia mäest alla, sealt aga, oh rõõmu, otse üle turuhoone ristmiku bussijaama poole, kott musta pesu ja tühjade moosipurkidega ettenägelikult kaasas. Teisiti ei käinud ka tööinimeste käsi, sest nii tehased kui teadusasutused pidid igaks paraadiks kindla arvu patuoinaid välja panema. Tööinimesed leppisid enamasti juba enne sundmarssi kokku, kelle juurde pärast kohvile kogunetakse, et linnas passitud päevast rohkem rõõmu oleks.
Homme õhtul, ööl ja maikuu esimesel päeval võime igaüks otsustada, kas töötame, lööme jalad seinale või läheme ja naudime õide puhkevat loodust. Tudengite suurest vabadusest selle ööpäeva jooksul parem ei räägi, pidagem vaid mõttes pöialt, et neil nii uljad ettevõtmised ära jäävad, mis kõrgharituks pürgijaile au ei tee.
Nautigem oma vaba kevadpüha!
29. aprill 2008
