Juba mitu päeva kuulen õhku. Puurisin pilgu otse üles ja nägin seal väikeste täpikeste liikumist. Madalamaid lendlevaid objekte võis täpsemalt näha – on teised sääskede moodi. Suve alguse sääsepõua korvavad surusääsed, kes võimaldavad nüüd äralennuks valmistuvatel ja tihti hetkeks traatidel koosolekut pidavatel pääsukestel reisirasva koguda. Nii et kui pojad said üles kasvatatud suurema vaevaga, siis suve lõpul pole kõhutäide enam nii suur probleem.
Kui kõndides puutuda põõsaste, kasvõi kuivama pandud pesu vastu, siis vallandub sealt lendu kohmakaid väikesi kahetiivalisi – ikka surusääsed. Neil on pikad baleriinijalad, aga treeningut pole nad saanud, lendlemine on kaootiline. Inimesele nad kallale ei kipu, nende emased ei pea munade tootmiseks valgurikast verd saama. Peipsi kallaste lähedal parvlevad nad õhtuti hulgi ja nii tekivadki õhku meloodiad, monotoonsed, kumisevad, igavikulised…Neis parvedes leiavad sääsed endale partneri.
Nagu kõigil sääskedel, arenevad nendegi algstaadiumid vees. Pärast paaritumist õhus munevadki emased putukad vette. Vastsed on väikesed erkpunased ussikesed musta peaga. Neile sobib mudane põhi, kus toituvad pisiorganismidest. Vastsed hingavad vees lahustunud hapnikku. Punase värvuse annab hemoglobiinilaadne hapnikku siduv valguline pigment, mis võimaldabki hapnikuvaeses keskkonnas hakkama saada. Hingavad kogu kehapinnaga. Surusääsklased on ainus rühm selgrootute seas, kelle veres leidub hemoglobiini. Mõnes suures järves võib neid leida isegi üle 300 meetri sügavuselt! Neile ei loe vee reostus ja üks liik suutis üle elada -270 kraadise külmutamise! Vastseiga kestab kaks aastat, nukust koorunud valmik kerkib veepinnale ja lendab minema. Vastsetega maiustavad mitmed lepis- ja röövkalad, eks teisedki organismid. Surusääsed on oluline toiduahela lüli. Neid on ka zoo- ja kalatarvete poodides müügil – motõlli nime all. Ka on nad tuntud akvaariumikalade sööt. Suured vastsed võivad olla kahe-kolme sentimeetri pikkused, neid kasutatakse õngesöödana. Põhiliselt elavad nad mutta kaevunult, aga võivad ka liikuda – nad ujuvad visklevate liigutustega, “viskavad looka”.
2013. aastal käis meediast läbi uudis, et Kunda joogivees on ussikesed. Veeproov saadeti entomoloog Mati Martinile, kes tuvastas need surusääse vastseteks. Need sääsed võivad muneda ka veemahutitesse ja basseinidesse ning toituda hõljumist! Seda vett soovitati lahkelt juua, häda pole midagi, sest ussikesed olid ju elus!
Veesüsteemides võib ikka olla väike hulk orgaanilist ainet, mis filtritesse kinni jääb ja sobib vastsete toiduks. Teadmata jäi, kuidas sääse munad torustikesse sattusid, aga see ongi olnud üksikjuhtum?
Oma nime on surusääsed saanud “surumise” järgi, parvlemise ajal on nende lend jõuline, ja kui neid seal on lõpmata hulk koos, siis kulutatakse seal kõvasti energiat, eks see olegi nende elutsükli kulminatsioon. Ega muidu oleks see heliliselt tajutav!
2014. aasta looduskalendrist leidsin augustikuu kohalt Arne Aderi foto ja kena allkirja sellele: “Vaiksed õhtud pakuvad surusääskede pulmamuusikat”… Nii ongi, eriti augustis, enne suve lõppu ja kooliaasta algust…
EHA NÕMM
