Põltsamaa ja Jõgeva linna aukodanik Ants Paju sai üleeile 65-aastaseks. Nende aastate sisse on see mees suutnud nii palju mahutada, et lehelugu, mis ühele küljele ära peab mahtuma, on temast väga keeruline kirjutada.
Lugu sellest, kuidas Ants viieaastasena koos tädiga Siberisse viidi, kuidas kohalikud poisid teda kui „fašisti” seal karmilt kohtlesid ning kuidas tädi talle siis vaimu üleval hoidmiseks olümpiasangar Kristjan Palusalust rääkima hakkas, on vist juba tüütuseni korratud. Samas on see ikkagi üks võti tema olemuse mõistmiseks.
„Alles mõni päev tagasi ütles tütar, et võib-olla ei lase mul rahus olla just see suur mees, kes lapsena minu sisse räägiti: tema sunnibki kogu aeg tegutsema, suuri asju ette võtma,” ütles Ants Paju.
Ene Veiper on Antsu eelmise juubeli aegu ajakirjas Elukiri ilmunud loos „Poiss ja liblik” pakkunud välja veel teisegi seletuse selle kohta, mis Antsu kogu aeg tegutsema sunnib. Ta isal olnud nimelt unistus saada seitse poega, ent paraku viidi ta pärast esimese poja — Antsu — sündi Siberisse ning seal ka suri.
„Kui kuulsin Ants Pajult tema isa lugu, tekkis minus mõte, et ainsaks pojaks jäänud Ants elab tänini nii, nagu peaks ta oma kohuseks ka sündimata jäänud kuue venna elu ära elada. See on üks suur põlemine, kus üks teoks tegemist vajav idee ajab teist taga,” kirjutab Veiper.
Märt Kubo kirjeldab aga ajakirjas „Teater. Muusika. Kino” Ants Pajust ja Sõpruse parki kündva Kalevipoja püstitamisest kõnelevat Valentin Kuigi filmi „Kümme isamaa kõnet” arvustades (loos ongi rohkem juttu Antsust kui filmist!) Antsu järgmiselt:
„Ants on rahvamees, avali kätlemiseks, suhtlemiseks, arutamiseks, villase viskamiseks, muretsemiseks ilmaelu allakäigu pärast ja käe külgepanemiseks selle ärahoidmiseks. Ta saab jutule külamehega, vanamemmega, venelasega, poliitikuga, pillimehega, presidendiga, kaukaaslasega, suursaadiku ja kui vaja, siis kuningaga. Aga on valmis mõne sõna vahetama ka külakoeraga, patsutama hobuse lakka ja lehmale sama sisendavalt otsa vaatama, kui lehm talle vaatab. Mõtteid on tal palju, küllap iga olulisema asja, nähtuse ja sündmuse või avaliku elu tegelase kohta. Sa alustad mingil teemal juttu ja ta haakub sellega kohe, tal on probleemist ülevaade ja oma seisukoht. Pole ta seejuures pinnapealne ärpleja. Ta mäletab, ta on lugenud ja uurinud, isegi mälestuste mälestused tulevad välja, kui arutelu tõsiseks läheb.”
Antsu üks lemmikütlusi läbi aegade kõlab: „Tegu on mõtte mõõt.“ Antsu tegude nimekirja kuuluvad Põltsamaale Sõpruse pargi rajamine, 60 meetrit ületav kettaheitetulemus (8. augustil 1976 Kundas heidetud 60.22 seisab praegugi Eesti kõigi aegade kettaheite edetabelis auväärsel kaheksandal kohal!), Suure Tõllu nimeliste tugevamate kettaheitjate ja kuulitõukajate jõuproovide ning noorte maadlusvõistluste käivitamine ajalehe Punalipp/Vooremaa auhindadele; noorteklubi Hekto loomine ja juhtimine, Kaukaasiasse Punasele Lagedale Eesti Aiakesse Tammsaare muuseumi rajamine ja selle edasise käekäigu eest hoolitsemine; Jõgeva rajoonilehe Punalipp asetoimetaja ja ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja töö ning osalemine mitme filmi loomises; graniitskulptuuride festivali korraldamine Põltsamaal ja Tauno Kangro monumentaalskulptuuri „Kalevipoeg kündmas“ püstitamine Sõpruse parki; saadikutöö Eesti Ülemnõukogu viimases, 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise otsuse vastu võtnud koosseisus ning Riigikogu kahes koosseisus, president Lennart Meri esindamine vähemusrahvuste ümarlauas, vastutava sekretäri ameti pidamine valitsuse transiidikomisjonis ning põhjapoolusel viibimine.
Tegu mõttest ees
Loetelu on kahetsusväärselt ebapiisav, aga tuleb siinkohal ruumipuudusel lõpetada. Ent juba loetletutegi hulgas on esmapilgul suisa hullumeelseid ettevõtmisi, graniitskultpuuride festivali korraldamine ja kündva Kalevipoja kuju püstitamine sealhulgas. Eriti silmas pidades asjaolu, et kummagi jaoks ei eraldatud raha ei riigi rahakotist ega ka mingist fondist, vaid eelarve täitus annetustest.
Ants tunnistab, et temal kipub tegu mõnikord mõttest ees käima, st ta alustab mõtte teokstegemist enne, kui see põhjalikult lõpuni mõeldud. Tal on sellisele teguviisile ka oma põhjendus.
„Kui asju liiga kainelt läbi kaaluma hakkad, võib tulla hirm ja tegu ise tegemata jääda,“ ütles Ants. „Kui aga vankri juba veerema lükkad ja midagi tehtud saad, siis tekib ka teistel usk, et asi on teostatav ja nad on nõus oma õla alla panema.“
Annetused korjas Ants kokku kirja teel või silmast silma missioonitundlike inimestega suheldes. Ei taha küll üht ettevõtmist teise arvel esile tõsta, aga minu mäletamist mööda tehti Eesti Ema monumendi püstitamisest juttu palju varem kui kündvast Kalevipojast, aga esimesele pandi hiljuti alles nurgakivi, samal ajal kui teine on juba kolm aastat Sõpruse pargis seisnud.
Mõni nimetaks annetuste kogumist ilmselt kerjamiseks, Antsu arvates on annetus aga ilus ja õilis tegu ning annetuste abiga püstitatud taiesel või monumendil sootuks teistsugune tähendus või koguni aura: rahvas võtab selle tavaliselt kergemini omaks kui näiteks riigi raha eest püstitatu.
Nii, nagu kõigile ei meeldi annetuste kogumine, ärritab paljusid ka Antsu persoon. Mõni süüdistab teda sihitus siia-sinna rähklemises, mõni omakasu tagaajamises ja enesereklaamis, mõni hõõrub aga nina alla kunagist EKP rajoonikomitees töötamist ja Leningradi Kõrgemas Parteikoolis õppimist. Pikale tutvusele vaatamata polnud ma kunagi küsinud, kuidas ta parteikooli õppima sattus. Antsu sõnul oli ta 1977. aastal just partei rajoonikomiteest ühingu Teadus lektori koha pealt Punalipu toimetusse üle viidud, kui toonasel rajooni parteijuhil Vello Vilimaal tekkis soov Ants hoopis Heino Lääne asemele Bolševiku kolhoosi esimeheks panna: ta ei saanud Läänega kuigi hästi läbi. Ants seda kohta aga vastu võtta ei tahtnud ning seepärast paluski toona veel viimaseid aegu EKP Keskkomitees töötanud Vaino Väljast, et too ta Eestist kuhugi ära sokutaks.
Nii läkski Ants Leningradi Kõrgemasse Parteikooli ajakirjandust õppima.
Õpetuse parteilistest aspektidest ta juttu ei teinud, küll aga sellest mõjust, mida avaldas suurlinn oma rikka kultuurielu ja vapustava arhitektuuriga temasugusele maal kasvanud poisile. Eriline kirg tekkis tal balletietenduste (ainuüksi „Sülfiidi“ käis ta neli korda jutti vaatamas!) ja orelikontsertide suhtes. Ning tänu rektori soosingule (Ants võitis kohe Leningradi saabudes kultuuritöötajate ametiühingu spartakiaadil kuulitõukes esikoha ja rektorile meeldis selliste saavutustega hoobelda) olid tal suurepärased treeningutingimused. Pluss veel võimalused kasutada Leningradi rikkalikke raamatukogusid.
„Nii ma siis kulgesingi seal iga päev, raamatud ja higised trenniriided kotis, ning ahmisin sisse teatrielamusi või jalutasin lihtsalt mööda linna, imetledes Rastrelli täiuslikku arhitektuuri või Neeva vapustavaid sildu.“
Küsimusele, kui „punane“ ta siis selle juures ikkagi oli, vastas Ants, et tema pole tegelikult oma „plaati“ vahetanud, vaid räägib enam-vähem sama juttu, mida toonagi rääkis, ainult et siis kippus tema räägitu vastu ebatervet huvi tundma KGB, nüüd sõimab mõni jälle punaseks.
Mõistatuslik ring
Antsu tegemistest on leheveergudel väga sageli juttu olnud. Aga päris raske on neist ka mööda vaadata, kui ta toob austamiseks Sõpruse parki värsked olümpiasangarid, Põltsamaa staadionile võistlema maailma esikümnesse kuuluvad kettaheitjad või skulptuuri avama Eesti Vabariigi Presidendi.
Ants armastab peale põnevate inimeste ka puid, kive, pronksi, head sööki ja kindlasti ka häid fotosid. Viimasest kõneleb näiteks fakt, et nii graniitskulptuuride festivali kui ka kündva Kalevipoja Sõpruse parki püstitamist korraldas Ants sündmust kokku võtva fotonäituse. Eelkõige selleks, et tänada neid, kes ettevõtmist toetasid, aga ka selleks, et tehtu enda jaoks veelkord läbi mõelda.
„Foto, mis talletab ühe hetke, võib muutuda tagantjärele tunduvalt tähtsamaks kui esialgu arvata oskad. Eriti suureformaadilisel fotol hakkavad köitma dünaamika ja detailide semiootiline tähendus,“ ütles Ants.
Fotonäitus pidi tulema ka Sõpruse pargi 35. aastapäevast, mida tähistati terve rea ettevõtmistega möödunud, 2008. aastal. Ants ja Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevitš kraamisid selle aasta esimesel päeval viimase kodus lagedale tohutu hulga fotosid ning asusid neid teemade järgi grupeerima. Karmimaks valikuks pidi minema kaks päeva hiljem. Mida aga kokkulepitud ajal, 3. jaanuari hommikul kell 10 ei tulnud, oli Antsu telefonikõne. Poolteist tundi hiljem telefon küll helises, aga helistajaks oli Antsu abikaasa Kiira, kes teatas, et rebenenud aordiga Ants on Tartus Maarjamõisa haiglas. Järgnes umbes poolteist kuud sellist aega, mil iga telefonihelin võpatama pani ning mil ette võetud haiglas käigud ja meedikute arvamusavaldused tekitasid kõike muud kui optimismi. Eriti kui silmas pidada, et kuus aastat varem oli seesama aort juba korra rebenenud (täpsematesse meditsiinilistesse finessidesse ei hakka ei ühe ei teise juhtumi puhul ebakompetentsuse tõttu süvenema).
Ehkki 90 või koguni 95 protsenti neist, kellega nii ränk asi juhtub, siinpoolsusesse enam tagasi ei tule, hakkasid Maarjamõisast siiski lõpuks ka julgustavamad uudised tulema. Esimene pika pausi järgne sissekanne Antsu päevikusse pärineb 1. märtsist. See on tehtud üsna ebakindla käega ning kujutab mingit ringi. Seda ümbritsevad mõned sõnad, nimed ja numbrid.
„Kui sa küsid, mida see tähendab, siis ma jään vastuse võlgu — ma ei tea seda,“ ütles Ants.
Niisama vähe oskab ta öelda, mis tähendus oli neil kummalistel süngetes värvides pildijadadel, mis jooksid filmina ta silme ees siis, kui ta keha umbes sadat juhet ja voolikut pidi igasugu aparaatide külge oli aheldatud ning vaim alateadvuse hämaratel väljadel hulkus. Võib-olla selgub nende tähendus kunagi hiljem, võib-olla jääbki selgumata, aga igatahes õnnestus Antsul, naljatamisi öeldes, meditsiini ninapidi vedada ja seda juba teist korda.
Küsisin, mis see õigupoolest oli, mis ta elujõe siinpoolsele kaldale tagasi tiris. Ants arvas, et esiteks sporditegemise aegadest pärit treenitus ja teiseks tohutu hulga heade inimeste totaalne hingeline toetus, mis ei jõudnud temani mitte ainult telefonikõnede kujul, vaid suisa õhuvõngetena, mis ihukarvu liigutasid.
„Ma ei teagi kindlasti kõiki inimesi, kes mulle kaasa elasid ega oska neile mõttes tänulik olla, aga ma sain aru, et ma olen elanud nii, et mu saatus läheb paljudele inimestele korda,“ ütles Ants.
Palvet täis pilk
Veel tajus ta neil teadvuse ja teadvusetuse piirimail veedetud päevadel sealtpoolt, kus istusid valves olevad õed, üht pidevat pilku. Õed vahetusid, aga pilk jäi ning selles pilgus oli palve: roni ometigi sellest august välja ja tule augu äärestki eemale!
„Vahepeal oli päris raske ennast seda palvet täitma motiveerida,“ meenutas Ants. „Tahet hakkas tapma mõte sellest, et ma võin august küll välja tulla, aga nii, et „kõvaketas“ on räsitud ja jalad alt läinud. Aga kellele mind sellisena vaja on või kuidas ma sellisena kodus ja elus üldse hakkama saan?“
Aga see palvet täis pilk ei väsinud ja lõpuks saabus päev, mil Ants esimest korda püsti tõusta üritas — kolme õe abiga, sest vähemast nii suurele mehele ei piisanud.
„Esimene katse püsti tõusta lõppes sellega, et kukkusime kõik neljakesi voodisse tagasi. Oleks Kiira seda näinud: mina kolme naisega voodis!“ meenutas Ants ja lagistas naerda.
Usaldusväärsetele allikatele tuginedes võin öelda, et Antsu mäletatakse Maarjamõisa haiglas veel kaua. Mäletatakse esimest „paukugi“, teisest rääkimata. Mäletatakse muu hulgas tema võimet argised asjad eriliseks ja traagilised lõbusaks keerata. Üks õde öelnudki haiglas Antsu kohta: „No on alles patsient: isegi siibrilkäigu oskab peoks teha!“
See haiglalõhnaline humoorikas ütlus on tegelikult jälle üks võti Antsu olemuse lahtiseletamiseks: tal ongi komme argised asjad pidulikuks pöörata. Tema sõnavõtudki — nii suulised kui ka kirjalikud — on enamasti ülevas stiilis, kui mitte suisa paatoslikud.
Ülevast stiilist polnud pääsu ka siis, kui Antsule tänavuste Jõgeva linna päevade ajal linna aukodaniku tiitel üle anti.
„Mul oli harukordne võimalus elusast peast kuulda seda, mida minust muidu pärast surma oleks räägitud,“ viskas Ants võllanalja.
Lihtsalt ellu jäämise eest teda muidugi aukodanikuks ei nimetatud, vaid ikka selle eest, mida ta siinmail teinud: Hekto asutamisest ja lastepidude korraldamisest kuni linnapea ameti pidamise ja Hea Linna Vaimu kultuurikeskuse ette püstitamiseni.
„See oli üllatav ja liigutav, et mind niimoodi meeles peeti ning et volikogu üksmeelselt minu aukodanikuks nimetamise poolt hääletas,“ tunnistas Ants. „Ausalt öeldes arvasin, et pärast minu Põltsamaa aukodanikuks nimetamist — aga see juhtus juba viis aastat tagasi — ei tõuse Jõgeva aukodaniku tiitli andmine enam üldse päevakorda.“
Küsimusele, millised võiksid olla tema elu tähetunnid, vastas Ants, et üksikute hetkede väljanoppimise asemel näeb ta oma elus pigem erinevaid protsesse. Näiteks abiellumise hetke võib ju kujutada mingi tähetunnina, aga sellest palju tähtsam on protsess, mis järgneb: kooselu tõusud ja mõõnad, laste ja lõpuks lapselaste sünd ning nende inimeseks kasvamine.
„Aga selle hetke ülev tunne on meeles küll, kui põhjapoolusel Jõgeva linna lipu lahti rullisin ja see tuule alla võttis,“ ütles Ants.
Selle aasta esimestel kuudel juhtunule vaatamata ei ole Ants ikka veel õppinud ettevõtmisi teostatavateks ja teostamatuteks lahterdama. Praegu korrastab ta kodus oma arhiivi, mõtleb, mida peale hakata päevikutega, mida ta juba enam kui pool sajandit on pidanud, valmistab ette trükist, mis pühendatud Vooremaa maadlusvõistluste 30. sünnipäevale, üritab kirja panna Pärnu ja Sotši linna sõprussuhete (Ants ise oli omal ajal nende algataja) 15-aastase ajaloo ning kavandab eestlaste Punasele Lagedale jõudmise 125. aastapäeva (see saabub kahe aasta pärast) tähistamist. Tõsi, lõunapoolusele ta küll enam ei lähe, ehkki pärast põhjapoolusel käimist lubas ka sinna jõuda. Aga mis tähtsust sel enam, kui teisel pool Lethe jõgegi on peaaegu ära käidud, aga ikka koju tagasi jõutud. Ju siis polnud kõik vajalik ikka veel tehtud. Jõudu selle teoks tegemiseks!
iii
RIINA MÄGI
