Tea Lall: Kõige tähtsam on esimene lause

Tänavu juulis jõudis lugejateni kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saanud teos, Tea Lalli “Katki”. Mõnigi, kes Jõgeva linnaraamatukogus töötavat Tead aastaid tundnud, võib imestada: kuis siis nii, et kenas keskeas inimene ühtäkki kirjanikuks hakkab? Tegelikult on Tea kirjutamiskogemus päris suur. Ta ei pidanud ainult varem vajalikuks oma tekstidega avalikkuse ette tulla, vaid ootas ära, mil aeg selleks küpseks saab.


Tea Lall on pärit Siimustist. Vahepeal sai temast jõgevalane, ent nüüd elab ta taas Siimustis. Lapsepõlvest mäletab ta vahvaid ühiseid õuemänge oma tänava lastega. Lugemishull oli ta lapsena ka.

“Minuga oli ikka see vana lugu, et lugemiseks tuli magamisajast lisa võtta ja salaja taskulambiga teki all lugeda – ei midagi uut,” ütles Tea.

Ja seda, mida lugeda, tema kodus leidus. Ta ema sõbranna oli Jõgeva EPTs ühiskondlik raamatulevitaja (soliidsemas eas inimesed kindlasti veel mäletavad, mis oli EPT ja kes oli raamatulevitaja) ning tänu sellele jõudsid Tea kodu raamaturiiulitele enam-vähem kõik ilukirjandusteosed, mis tollal ilmusid.

Käsu peale lugemine ei sobinud talle aga üldse. Nii jättiski ta kooliajal külma kõhuga lugemata nn kohustusliku kirjanduse, mis siis, et hinded selle all kannatasid.

“Tammsaare “Tõe ja õiguse” lugesin alles mitu aastat pärast kooli lõpetamist läbi ja sain siis suure elamuse. Hemingway meeldis mulle aga juba kooliajal ja on tänini mu lemmikkirjanik,” sõnas Tea.

Pärast keskkooli lõpetamist läks ta Tallinna meditsiinikooli ämmaemandaks õppima, aga tuli sealt varsti ära.

“Olin tollal paras tuisupea. Ja ma ei olnud ka päris kindel, kas ma ikka tahan tegelikult ämmaemanda tööd teha,” ütles Tea.

Pealinnast tagasi tulles sai temast koduküla raamatukoguhoidja: Siimusti raamatukogus varem töötanud inimesel tekkisid terviseprobleemid ja talle oli asemikku vaja. Raamatukokku ei jäänud Tea siiski kauaks, sest ta abiellus ja jäi lapseootele. Lapsepuhkuselt naastes läks ta aga tööle hoopis Jõgeva maakohtusse, algul arhivaariks, seejärel istungisekretäriks. Viisteist aastat kohtumajas andsid omapärase kogemuse. Kui Tea arhivaarina vanu toimikuid korrastama pidi, siis edenes see töö tal üsna visalt, sest ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja luges põnevamad toimikud läbi. Ka kohtusaalis toimunu polnud sugugi alati masendav. Mõnikord sai ikka nalja ka, sest kohtuasjasse olid segatud üsna värvikad isikud.

“Kohtunik oli mõnikord saalis korra pidamisega päris hädas, sest kõik turtsusid naerda,” meenutas Tea.

Lugudega majad

Psühholoogia on teda alati huvitanud ja kohtusaalis nähtu võimaldas inimpsüühika kohta mitmesuguseid järeldusi teha. Kirjutama pole kriminaalse koega materjal Tead aga kunagi inspireerinud. Ilmselt puutus ta sellega viieteistkümne aasta jooksul kokku liiga palju ja liiga lähedalt.

Üheksa aastat tagasi mõtles Tea, et kui ta samas vaimus jätkab, toksib ta kaheksakümneaastaselt ka veel istungiprotokolle. Ning ta tegi elus kannapöörde: läks büroosse Uus Maa kinnisvaramaakleriks. Selles ametis tuli tal maakond risti ja põiki läbi sõita, nii et Jõgevamaal liikumiseks tal GPSi ega kaarti vaja pole.

“Vanad majad olid minu lemmikud,” ütles Tea. “Kui mõtled, et keegi on need kunagi ehitanud, neis elanud, pere loonud ja lapsi saanud, siis saad aru, et neil on oma lugu. Minu arvates peakski hea maakler maja loo välja selgitama ja ostjale edasi rääkima, isegi siis, kui tegemist on halva looga.”

Ühe maja tumeda tausta jälile sai Tea tänu sellele, et majaomaniku nimi tuli talle tuttav ette. Kui ta mälus sorima hakkas, taipas ta, et oli olnud sekretäriks selles majas toimunud jõhkrat mõrva käsitleval kohtuistungil.

“Rääkisin selle loo potentsiaalsele ostjale ära, aga tema ei pidanud maja minevikku ostmisel takistuseks,” ütles Tea.

Kinnisvaramaakleri töö on tema sõnul hästi tehtud, kui tehingu järel on n-ö hundid söönud ja lambad terved ning lahku minnakse sõpradena. Alati see kahjuks ei õnnestu, sest müüja silmis on hind ikka liiga madal ja ostja silmis liiga kõrge. Ning kus raha mängus, tekib alati pingeid. Kolm aastat tagasi otsustas Tea “kuulirahe alt” ära natuke rahulikumasse kohta tööle minna ja jõudiski tiiruga tagasi oma esimese ameti — raamatukogutöö — juurde. Ta on Jõgeva linnaraamatukogus raamatukoguhoidja ning enamasti on tema tööpaigaks teise korruse, st täiskasvanute lugemissaal.

Seal käib iga päev ajalehti ja ajakirju lugemas üsna kindel seltskond.

“Teame juba trepilt kostvate sammude järgi, kes hetke pärast uksest sisse astub,” sõnas Tea muiates.

Kirjanduslikke katsetusi hakkas Tea tegema juba lapsepõlves. Õigupoolest algas kõik lugude jutustamisest. Tea ise seda ei mäletagi, aga üks klassiõde meenutas, kuidas nad algklassiõpilastena tihti trepil istusid ja Tea jutte kuulasid.

“Mu isapoolne vanaema oli ka tegelikult hea jutuvestja. Kahtlustan tagantjärele, et nii mõnigi lugu, mida ta meile oma eluseigana serveeris, oli tegelikult väljamõeldis,” sõnas Tea. “Ta mängis ka mitut pilli. Kui minu isa ja mõni teinegi meie suguvõsa liige päris vanaemalt muusikugeenid, siis mina sain temalt ilmselt lugude jutustamise anni.”

Kirjutama hakkas Tea kõigepealt luuletusi. Tema praegune hinnang neile on hävitav: need on tema meelest kohutavad. Paremini ei arva ta ka oma kooli ajal kirjutatud noorsoojuttudest, mille loomise üheks ajendiks oli noortekirjanduse nappus raamatulettidel. Klassikaaslased lugesid neid siiski isuga ning käisid Teale peale, et ta üha uusi kirjutaks.

Pikk paus

Kui Tea abiellus, tuli tema kirjanduslikku tegevusse paarikümneaastane paus. Miks, ei oska ta ise ka seletada. Samuti ei tea ta vastust küsimusele, mis tema loomemootori mõned aastad tagasi uuesti käivitas.

“Äkki saabus mingi küpsus? Äkki olin ma selleks ajaks juba piisavalt elu ja inimesi näinud?” pakkus Tea.

Teatav tõuge tuli siiski ka väljastpoolt: Betti Alveri muuseumis hakkasid toimuma loovkirjutamise kursused, mida juhendasid nimetatud muuseumi juhataja Toomas Muru ja Jõgeva linnaraamatukogu töötaja Ene Sööt.

“Seal käis koos väga mõnus väike seltskond ning Ene ja Toomas olid väga head õpetajad. Kohtusime ka mitme kirjanikuga ning ma tõdesin, et nad on väga ägedad ja eluterve mõtlemisega inimesed,” ütles Tea. “Sain tänu neile kursustele aru, et mulle ikka väga meeldib kirjutada.

Lisaks kursustel käimisele hakkas Tea osalema omaloomingukonkurssidel “Betti Alveri jälgedes” ning äratas oma kirjatöödega seal kohe tähelepanu. 2010. aastal ilmunud kogumikust “Betti Alveri jälgedes 1997-2010” ongi ära toodud Tea esimene võistlustöö “Klaasist majad”.

Romaani kirjutamine on suur väljakutse ka sellele, kes lühijuttude kirjutamise alal juba kibe käsi. Tea alustas romaani “Katki” kirjutamist päris mitu aastat tagasi, aga töösse tulid alatasa sisse pikemad pausid, mille järel tuli juba kirjutatut taas ja taas üle lugeda, et loogikavigu sisse ei tuleks. See ülelugemine oli üsna tüütu. Kui Tea nägi lehes teadet kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse väljakuulutamise kohta, võttis ta vastu kindla otsuse sellel osaleda. Et kui käsikirjade esitamise tähtaeg tagant kannustab, siis pole kirjatöö “katuse alla” viimist enam võimalik edasi lükata.

Romaani “Katki” peategelaseks on keskealine ja natuke eraklik Ragne, kes üürib selleks, et oma pisut puntrasse läinud elus mitmed asjad selgeks mõelda, üksildases paigas asuva vana maja, kus hakkab juhtuma mitmesuguseid, sealhulgas natuke üleloomulikke asju. See ei tähenda aga, et tegemist oleks ulmelooga.

“Pärast seda, kui kaks minu juttu ilmusid ulmekogumikus “Tuumahiid”, kippusid mõned mulle vägisi ulmelugude kirjutaja silti külge riputama, aga “Katki” on minu enda hinnangul hoopis armastusromaan. Armastus võib minu arvates olla ka raske või koguni talumatu,” kinnitas Tea.

Näpistas kõrvast

Kui tavaliselt on armastusromaanides on armastuse objektiks sobivas vanuses vastassoo esindaja, siis “Katkis” on üheks liiniks armastuselaadne suhe peategelase ja tema üüritud vana maja vahel. Kui tuletate meelde, mida Tea eelpool oma maakleritöö kohta rääkis, ei peaks see imestama panema.

“”Katki” on rohkem naistekas, aga tegelikult võiksid ka mehed selle läbi lugeda. Tõsi, karta on, et siis nad ei saa naistest enam üldse aru,” tõdes Tea muigamisi.

Ta on alati suur kahtleja olnud. Kui “Katki” käsikiri valmis, polnud ta kunagisele osalemisotsusele vaatamata sugugi kindel, et selle võistlusele saadab. Kahtluste hajutamiseks või neile kinnituse saamiseks saatis ta teksti kõigepealt kolleeg Ene Söödile. Viimane helistas talle täpselt hingedepäeval ja “kurtis”, et tahtis romaani natuke algusest sirvida, aga ei saanud enne pidama, kui see läbi oli.

“Sa saad selle eest raudselt mingi auhinnakoha!” kinnitas Ene. Ja tal oli õigus: Tänapäeva romaanivõistluse žürii pidas Tea käsikirja kolmanda auhinna vääriliseks. See tähendas muu hulgas seda, et “Katki” nägi trükivalgust, ilma et Tea ise kirjastajat oleks pidanud otsima või raamatu valmistrükkimisse investeerima. Toimetajaga tuli suhelda küll: käsikirja põrgatati ühest e-postkastist teise ja tagasi ikka päris mitu korda.

Pole võimatu, et varsti tuleb Teal hakata juba järgmise toimetajaga järgmise romaani (“Ära armasta mind enam”) käsikirja asjus koostööd tegema. Juuni algul avalikustati nimelt Eesti Kirjanike Liidu tänavuse romaanivõistluse tulemused. Nelja preemiasaaja hulka Tea ei mahtunud, küll aga kuue äramärgitu hulka. See edu tundus Teale uskumatumgi kui esimene, sest kirjanike liidu võistlusel osales tervelt 94 käsikirja (Tänapäeva omal 34) ja autorite seas oli hulgaliselt juba tunnustatud kirjanikke.

“Näpistasin end kaks päeva kõrvast, et kontrollida, kas olen ikka ärkvel,” ütles Tea.

Tema pereliikmed hakkavad tasapisi juba harjuma sellega, et pereema toa uks vahel kinni seisab ning et mõnikord õhtusöök tegemata jääb või toad pikemalt koristamata püsivad.

“Kirjutamine on küll üksildane tegevus, aga see-eest saad seda tehes elada hoopis teist elu teises reaalsuses ning suunata sündmusi just nii, nagu ise tahad. Kõige tähtsam on tegelikult esimene lause. Kui see mind kui kirjutajat edasi kandma hakkab, on hästi, kui ei hakka, tuleb uus lause leida,” sõnas Tea Lall.

Häid alguslauseid talle ka edaspidiseks!

Tea Lalli elukäik

* Sündinud 20. juunil 1967 Jõgeval

* Lõpetanud 1985 Jõgeva 1. keskkooli

* Õppinud 1985-1986 Tallinna meditsiinikoolis velsker-ämmaemanda erialal

* 1987-1991 Siimusti raamatukogu vanemraamatukoguhoidja

* 1992-2006 istungisekretär Jõgeva maakohtus

* 2006-2012 maakler OÜ Uus Maa kinnisvarabüroos

* Alates aastast 2012 Jõgeva linnaraamatukogu raamatukoguhoidja

* Perekond: elukaaslane Taivo ning pojad Martin (26) ja Knut (15).

* Pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. a romaanivõistlusel kolmanda preemia ning jõudis Eesti Kirjanike Liidu 2015. a romaanivõistlusel äramärgitute hulka

* Tänavu juulis ilmus Tänapäeva kirjastuselt Tea Lalli romaan “Katki”

Ene Sööt, kolleeg:

Tutvusin Teaga Betti Alveri muuseumis, kus juhendasime koos Toomas Muruga loovkirjutamise kursust. Tea väikesed jutukesed olid juba siis professionaalsed. Kui raamatukokku vajati uut töötajat, julgesin soovitada Tead, kes tunneb hästi kirjandust, on sõbralik ja vastutulelik, tore ja mõnus inimene. Raamatukogus on ta hästi hakkama saanud, sest ta on õpihimuline. Seda näitab kasvõi see, et ta läks end täiendama rahvusraamatukogu juures korraldatud raamatukoguhoidjate kutsekoolitusele.

Tea on jälgija, ta märkab meie elu valukohti, tema lood on tavalistest inimestest, kellega elus kasvõi põgusalt kohtunud. Need on iroonilised, kivirähalikud jutud. Loodame, et neist saab kokku Tea järgmine raamat. Oma loomingu suhtes on ta mõnikord kahtlev — kas see on ikka nii hea, et avaldada. Nii et “kontroll-lugejana” tuleb talle ausalt öelda, et on küll hea. Seda kinnitas ka auhinnaline koht romaanivõistlusel.

Tore, et meie raamatukogus töötab kirjanik.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus