Telekanal palus mul kirjutada süžee simulatsiooniülesande tarvis, kus otsustajatel palutakse tegelda Ida ja Lääne vahelise usutava julgeolekukriisiga.
Hulk stsenaariume hõlmas tuttavaid Balti painajaid. Kõik lood algavad koduste poliitiliste murrangutega (kahtluseta väljastpoolt õhutatud), mis viivad nõrga, ebapädeva ja ebaatraktiivse valitsuseni, kuhu kuulub korrumpeerunud, populistlik või venemeelne erakond.
Kaks võimalikku stsenaariumi
Lääne toetuse murenemise järel on järgmine faas miski, mis annab Venemaale võimaluse kurta ja võib-olla sekkuda. Ühe stsenaariumi kohaselt hakkavad natsionalistlikud skinheadid pealtnäha karistamatult ründama kohalikke venekeelseid elanikke.
Teise kohaselt õhivad noodsamad (loomulikult varjatult Kremli toetust omavad) ekstremistid gaasi-, elektri- ja raudteeühendusi Leedus, isoleerides Venemaa Kaliningradi eksklaavi.
Seejärel nõuab Kreml vaatlejaid või rahuvalvajaid, käivitab propagandatormi ning lõpuks ilmuvad välja juba Krimmist tuttavad kurikuulsad “rohelised mehikesed” ja NATO heidutamiseks lastakse käiku tuumaähvardus.
Ma olen varem sarnaste stsenaariumidega töötanud teiste projektide jaoks ning seda määrani, et võin neid peaaegu unes kirjutada. Ent ma ei pea neid enam väga realistlikeks.
Vene provokatsioonid tuntakse ära
Suur küsimus nende kõigi puhul on, kui kiiresti Lääs tajub, et tegemist ei ole üksnes sisepoliitilise teema, vaid Vene provokatsioonidega. Vastus pea kõigi juhtumite korral on, et NATO (ja Euroopa Liit) on toimuvast teadlikud ning astuvad viivitamatult samme Kremli ennetamiseks nii kohaliku sekkumise kui ka Moskvale surve avaldamise kaudu.
Lühidalt: võltsskandaalid, teeseldud raev ja kiired oportunistlikud käigud võisid töötada 10 või 15 aastat tagasi, kuid mitte praegu. Venemaa agressiivne poliitika Baltimaade suhtes on teinud kõrvalseisjad ohust palju teadlikumaks. Me peame olema valvsad, kuid ärgem laskem hirmul oma närvikava hävitada.
Ülejäänud kaks stsenaariumi paelusid mu tähelepanu siiski rohkem. Üks oli Valgevene. Mida Lääs teeks, kui Minskis algaks ülestõus, näiliselt (ja võib-olla ka päriselt) samal viisil nagu Maidani protest Kiievis?
Muretsejad väidaksid, et igasugust toetust sellele võiks käsitleda Ukrainas tehtud vigade kordamisena. See toidaks Kremli paranoiat ja annaks ettekäände kättemaksuks Balti riikides keele, kodakondsuse ja transiidi teemal.
Kuid kas me tõesti vaataksime kõrvalt ja laseksime euroopameelseid protestijaid maha tappa? Ja kui palju me peaksime toetama autokraatlikku, kvaasisõltumatut Lukašenka režiimi, kui see viiks vastasseisuni Moskvaga?
Veel keerulisem on välja mõelda, kuidas peaks Lääs vastama poliitilisele kriisile Moskvas, mis võiks viia kokkupõrgeteni Kaliningradis näiteks kohalike reformistide ja karmi käe pooldajate vahel. Ehk laiemalt: mida me ette võtame, et tagada Venemaa kodusõja korral tuumalõhkepeade turvalisus?
Venemaa tahab tähelepanu
Ma ei ole vastustes kindel. Kuid ma näen, et Lääs on nihkumas Venemaa oletatavat tõusu põhjustatud probleemidelt selle allakäigust tulenevatele muredele. Venemaa tahab endiselt tähelepanu, kuid pigem on see tüütu kui ohtlik.
Nagu selgitab tähtis uus raamat “Russia and the new world disorder” (“Venemaa ja maailma uus korratus”), mille autoriks on Chathan House’i teadlane Bobo Lo, kujutavad Putini Venemaa välispoliitilised võidud endast peamiselt läbikukkumisi.
Ta on muutunud Ukraina vaenlaseks, ajanud ärevusse teised postsovetliku ruumi riigid, äratanud NATO ja sundinud Euroopa Liitu võtma energiajulgeolekut tõsiselt. Paljuräägitud liit Hiinaga on ühepoolne: Pekingi prioriteet on moderniseerumine, mitte Läänega vastandumine. Venemaa, vastupidi, üritab hajutada tähelepanu tõigalt, et tal pole õnnestunud kaasajastuda.
See ei peaks hajutama meie tähelepanu.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident. Kommentaari vahendas uudisteagentuur BNS
EDWARD LUCAS
