Seda oli oodata – 29. juulil vetostas Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogus resolutsiooni, millega oleks loodud rahvusvaheline tribunal uurimaks, kes tulistas eelmisel aastal Ida-Ukraina kohal alla Malaysia Airlines lennuki. Katastroofis hukkus 298 inimest, kellest kaks kolmandikku olid hollandlased.
Arvestades seda, kui palju Venemaa ja Vene meedia on lennuki kohta hämanuud, polnud veto tõesti üllatav. Ent enne, kui asuda laiemate järelduste juurde, tuleks vaadata veidi ka seda, mida ütles Venemaa esindaja Vitali Tšurkin Julgeolekunõukogus.
Osapooled tahavad edasi minna
Tšurkini sõnul on tema riik teinud kõik võimaliku sõltumatu ja põhjaliku juurdluse läbiviimiseks ja Vene eksperdid on andnud kõik andmed Hollandi uurijatele. Samas olevat tema sõnul juurdlust teostatud Julgeolekunõukogust mööda minnes ja Ukrainaga kahepoolseid lepinguid sõlmides ning sulgedes teavet Vene uurijate ees.
Tšurkin viitas veel sellele, et Haagi tribunal endise Jugoslaavia sõjakuritegude uurimiseks pole olnud efektiivne ja pealegi olevat see kallis. Kui Tšurkini sõnul tulistas Ukraina alla Vene ja USA Iraani lennuki, polevat tribunali nõutud. Samuti polevat tribunali nõutud rahvusvahelise piraatlusega võitlemiseks.
Kui nüüd võtta sisse anonüümse netikommentaatori positsioon, siis võiks Tšurkini argumendid summeerida sõnaga “jama”, aga katsugem siiski tema öeldut veidi lahata. Juba on kaheldav, kui palju Venemaal saab olla üldse midagi sõltumatut, seda isegi rahvusvahelise organisatsiooniga seotuna. Nii on venelastest Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejaid süüdistatud info andmises separatistide poolele. ÜRO poleks sõltumatuse mõttes erand.
Tšurkini etteheide, nagu oldaks Julgeolekunõukogust lennuki allatulistamise asjaolusid uurides mööda mindud, on põhjendatud, aga mitte lääne pahatahtlikkuse tõttu. Nimelt tahavad osapooled asjaga edasi minna ja Julgeolekunõukogu või ÜRO laiemalt on muutunud Venemaa vastuseisu tõttu takistuseks.
Otsesed valed Vene meedias ja häma Malaysia Airlines lennuki kohta tekitaks raske olukorra ka sõltumatule Vene uurijale (kui selline asi ülepea võimalik oleks). Kujutagem hetkeks teda ette esinemas Vene televisioonis ja rääkimas, et sõltumatu juurdlus tegi kindlaks, et lennuki tulistasid alla separatistid, kes olid saanud õhutõrjesüsteemi Venemaalt. Meenutan, et näiteks on alustatud kriminaaluurimist duuma liikme Ilja Ponomarjovi vastu, kusjuures eelnevalt oli temalt võetud saadikupuutumatus. Ponomarjov oli ainus Venemaa riigiduuma liige, kes hääletas Krimmi annekteerimise vastu. Ja nüüd peaks tulema sõltumatu uurija?
Haagi tribunal pole mingi troika
Tšurkini väide, nagu oleks Haagi tribunal liiga kallis ja poleks seetõttu kasulik, on eriti küüniline, arvestades, et veidi varem oli Venemaa vetostanud ka teise olulise resolutsiooni, millega oleks 1995. aasta Srebrenica massimõrv genotsiidiks tunnistatud. Haagi tribunal, erinevalt ÜROst, liigub edasi ja menetleb kohtutoimikud. Muide, mina olen käinud Haagi tribunalis kohapeal ja näinud, kui põhjalikult seal kohtumenetlus toimub. Kohtutoimikud on väga paksud, kohale on mõnikord kutsutud sadu tunnistajaid, kellest mõni võib soovida jääda anonüümseks. Sest haavad on veel värsked.
Kuid põhiline on aru saada sellest, et Haagi tribunal pole mingi nõukogude troika, mis langetas mitu mahalaskmisotsust minuti jooksul kvoodi järgi, vaid läänelik kohtuorgan, kus kaalutakse poolt- ja vastuargumente. Ja Haagi tribunal on ka inimesi õigeks mõistnud, nii vabastati 2012. aastal süüdistustest horvaat Ante Gotovina.
Kahetsusväärselt on tõesti nii, et USA on alla tulistanud Iraani lennuki ja Ukraina Venemaa oma. Aga me teame, kes on allatulistajad, tõenäoliselt sellepärast polegi tribunali vaja olnud. Malaysia Airlines lennuki puhul on olnud raskendatud uurimine, mõni surnukeha on kodusteni jõudnud alles mitu kuud pärast õnnetust ja separatistide sotsiaalmeediapostitustes on näha olnud pilte lennukist leitud esemetest.
Laiemad järeldused pole paraku mitte väga rõõmustavad. ÜRO pole enam organisatsioon, mis peaks esindama planeedi kui terviku huve ja kaitsma väikeriike suurriikide omavoli eest. Võib ju öelda, et ÜRO pole seda olnud algusest peale, sest Baltimaad olid okupeetitud 50 aastat ja ÜRO ei teinud midagi, aga praegu ei käi jutt riikidest, vaid ühest lennukist. Kui isegi selles ei suudeta kokku leppida, siis mis edasi?
Teine järeldus on veelgi kurvem. Kui Venemaa on blokeerinud Srebrenica veresauna nimetamise genotsiidiks ja rahvusvahelise tribunali loomise Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamise asjaolude uurimiseks, siis ei maksa suurriiklikus poliitikas inimelud suurt midagi. Ida-Ukrainas on hukkunud juba tuhandeid, lennukis oli ligi 300 inimest, aga ette midagi ei võeta. Jutt käib ju ikkagi inimestest, kes on olnud kellelegi lähedased ja kelle hukkumine on põhjustanud äraütlemata palju valu ja kurbust.
Pärast teist maailmasõda ja holokausti muutus rahvusvaheline poliitika. Leiti, et inimesed on sündides vabad ja neil on kindlad õigused. Üks sellest on õigus elule. Võtame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel kahe ja kolme:
Artikkel 2
Igaühel peavad olema kõik selle deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, sünnipärasest või muust asjaolust. Samuti ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, jurisdiktsioonilise või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille elanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või muul viisil oma suveräänsuses piiratud.
Artikkel 3
Igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt.
Ja mõelgem nüüd veelkord Venemaa vetodele ÜRO Julgeolekunõukogus…
ERKKI BAHOVSKI
