Ilusad nimed mõlemad, väheke võõrapärased ka. Astilbed on suuremad ja värvikamad, reseedad püüavad pilku vähem, küll aga paneb lõhn nende vastu huvi tundma.
Kuskilt lugesin, et Marie Underi ja Tuglase aias Väikese Illimari tänaval toimusid talgud. Lisaks muudele töödele mõõdeti seal välja lillepeenar, kus hakkavad kasvama Underi lemmiklilled skabioosid, reseedad, roosid, kressid, mida kirjanikust huvitatud inimesed saavad siis kaema tulla.
Olen kehv taimede ettekasvataja, tihti seemned ei idane, ei ole jõudnud analüüsidagi, miks, olen selleks lihtsalt psühholoogiliselt valmis. Seda suurem rõõm, kui mõned seemned kenasti idabevad.
Pole enne reseedasid kasvatanud, aga peenral olid nad tihedalt üles tulnud, jagasin tuttavatelegi. Olin pisut pettunud, kui tagasihoidliku välimusega madalakasvulisele taimele võrdlemisi ilmetud õied tulid… Lugesin siis seemnemaailmast, mida tema kohta on kirja pandud. Olevat populaarne üheaastane taim, värske, õrna ja kirka lõhnaga! Lõhnaga, mida ei aja ühegi teisega segi… Lõhn on küll magus. Reseeda on pärit Vahemere mailt, tahab päikselist kasvukohta, õige hooldamise korral on õitsemine rikkalik, kestab sügiseni. Et õitsemist pikendada, tuleb äraõitsenud õisikud eemaldada. Ümberistutamist taluvad halvasti – oligi nii. Harvendasin ühest lavakastist ja istutasin teise, need taimed olid pikka aega nirud.
Ammust ajast on mul astilbed, kaua aega vaid roosade õisikutega. Aja jooksul olen neid jõudnud paljundada, nii et ümbrus on tükk aega nagu mannavahtu täis! Hiljuti sain tuttavalt nii tumepunase kui valge õisikuga taime, mida ka juba paljundanud olen jagamise teel! Valged õitsevad varem, roosad puhkevad hiljem!
Mis aiakujundusse puutub, siis eks muretum on taimedega, mis ei vaja palju hoolt. Astilbed on küll niisugused, veel floksid, pojengid, hostad, mitmeaastased astrid, paljud priimulad.
Astilbesid on üle 30 liigi ja nad kasvavad Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Nad on külmakindlad ja eelistavad poolvarjulist kohta, aga võivad ka päris valguses või varjus kasvada.Taime on lihtne jagada: terava noaga tuleb risoom tükeldada nii, et tüki külge jääks vähemalt üks pung. Seda võiks teha mai algul või augusti lõpus. Ma ei jõudnud oodata ja jagasin tumepunase juuli lõpul – äkki õnnestub? Suur astilbearetaja oli saksa aednik George Arends, kelle järgi tema arvukaid sorte nimetataksegi. Üks tuntumatest sortidest on ’Fanal’ – 50 cm kõrgune punaseõieline taim, millel lehestikki veidi ruske jumega. Vast see mul ongi? Kõik astilbed on kaunid nii lehtede kui õisikute poolest, nende “korvpallurid” võivad kasvada kuni 150 cm kõrguseks! Nelja kuni kuue aasta tagant tulebki neid ümber istutada nagu kõiki püsikuid, sest puhmad võivad liiga tihedaks kasvada või seest tühjaks jääda. Sügisel ei maksa astilbel varsi maha lõigata, sest nad aitavad koguda lund, mis aitab heale talvitamisele kaasa. Eri värvi õisikutega annab varieerida ja värvimänge luua – astilbe on tänuväärne taim.
EHA NÕMM
