20. juulist kuni 7. augustini korjavad 11 pealinnast pärit noort Kuremaal Endel Söödi vaarikatalus marju. Saak on hea ning üksmeelne rühm hoiab üleval rõõmsat töömeeleolu.
Jahedavõitu suve tõttu vaarikate valmimine viibis ning noored korjajad asusid tööle plaanitust nädal hiljem. Kuid keegi ei kurda, sest saak on võrreldes mullusega väga hea. Vaarikaid valmib üha juurde ning tööst puudust ei ole. Rühmajuht Triinu Tähiste viskas nalja, et kui malevlased korjamisega rea lõppu jõuavad, on selle alguses juba uued marjad valminud. “Kaalunumbrid on head, kiiremad korjavad 13 kg päevas. Neil on rõõm, kui nad korvi kaalule panevad ning näevad, kui palju nad on korjanud,” lisas Triinu malevlasi kiites. Rühmajuht Marita Kutsar teadis omalt poolt rääkida, et noored on töö enda jaoks põnevaks teinud. “Neil on omavahelised võistlusmängud, kes rohkem korjab. Kaotaja peab teisele jäätise välja tegema,” ütles Marita.
Lõbus töökoht
Usinalt vaarikaid noppiv Risto rääkis, et tuli malevasse sõbranna soovitusel. “Siin on päris normaalne ja tore. Kõige ägedamad on ikka vabad päevad, siis mängime ja vaatame filme. Tööd on hea teha, kui kellegagi saab rääkida – muidu läheb korjamine liiga nüriks,” jagas noormees oma esimesi malevakogemusi. Risto sõnul on malev nagu laager, kus makstakse töö eest raha. Teenistusega on tal plaanid juba tehtud: tuleb osta uued Nike’i botased.
Liisa arvates on vaarikakorjamine väga normaalne töö, kuid kõige lahedamad on ikka rühmajuhid ning uued sõbrad. “Kui on oma maja, siis tuleb koduski niisuguseid töid teha,” tõdes ta.
Õed Eliisabet ja Matilda said mullu nii positiivse malevakogemuse, et lihtsalt pidid ka sel aastal tulema. “Eelmisel aastal olime Rakkes, korjasime ka vaarikaid, ent sel aastal on saak parem,” ütles Eliisabet. Matilda lisas kõrvalt, et tema on kõige rohkem marju korjanud ja talle on sel puhul juba neli jäätist välja tehtud, kuid õde väitis seepeale, et tema on sama hea korjaja.
Ka õed kinnitasid, et malevas on lisaks töötamisele väga oluline ka sotsialiseerumine.
Aegumatud traditsioonid
Noortel marjulistel on igal töönädalal kaks vaba päeva. Need on rühma vaieldamatud lemmikud. Näiteks on siis mängitud nime- ja tutvumismänge, tehtud teatri- ja draamaharjutusi ning tutvutud Kuremaaga fotojahi abil. Triinu sõnul käivad mängud ikka noorte soovide järgi – nende loomingulistest mõtetest sünnivadki tegevused. Praegu on käsil ettevalmistused järgmisel nädalal toimuvaks maleva pulmaks.
“Tüdrukud valmistavad poistele ette ülesanded, mille täitmise järgi jagatakse punkte. Meie arvutame need kokku ja võitjast saabki peigmees. Tüdrukutele valmistavad ülesanded ette poisid,” kirjeldas Marita. Isegi pulmaliste rollid pannakse paika loosi abil – kes on ämm, äi jne.
Maleva pulm on vahva traditsioon, juba pea pool sajandit on see olnud malevlastele oodatuim sündmus. “See on väga ammune komme, mis on püsinud tänaseni,” märkis rühmajuht Marita. Enne maleva lõppu teevad rühmad endale oma laulu ja lipu, millega minnakse 11.–13. augustini toimuvale malevlaste kokkutulekule.
Üksmeelne kollektiiv
Rühmajuhtide Triinu ja Marita kinnitusel on nende rühm üksmeelne. “See on nii hea tunne, kui näed, kuidas rühm muutub ühtsemaks ning tegutsetakse edukalt koos,” ütles Triinu, kes on rühmajuhi rollis esimest aastat. Neli aastat on tal aga töökogemusi eripedagoogina.
“Nägin kuulutust ja otsustasin rühmajuhiks kandideerida. Malev on nii põnev, ma ei ole pidanud pettuma. Kindlasti tahan järgmisel aastal uuesti tulla,” rääkis ta õhinal.
Marita on rühmajuhina ametis teist aastat. Eelmisel suvel tegi ta seda tööd Marjamaa talus.
“Õpin Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks. Koolikaaslased on olnud malevlased ning sellest rääkinud. Mõtlesin ka proovida, sest pean õpinguaastate jooksul laagrikasvataja kogemuse saama. Malevas on tore, loodan, et ka järgmisel aastal tuleb vahva malevasuvi,” kõneles ta.
Kolme nädalaga leitakse laagrist head sõbrad kogu eluks. Igal aastal tuleb sõpru järjest juurde ning ühtehoidev kogukond aina kasvab.
MARGE TASUR
