Kalju Vaher on oma tööst alati rõõmu ja rahuldust tundnud ning mitmeid hobisid harrastanud. Positiivsetest emotsioonidest ammutatud energia kindlustab aktiivsuse ja tegutsemistahte ka vanaduspõlves.
Vaher juhib Saduküla pensionäride seltsi, korraldab selle liikmetele seltsielu, huvitavat ning silmaringi arendavat tegevust. Nii tänast kui ka kunagist aktiivsust ja pühendumist arvesse võttes tunnustas kohalik omavalitsus Kalju Vaherit tänavuse iseseisvuspäeva eel Puurmani valla teenetemärgiga. Põlise masinamehena istub Kalju praeguseni meelsasti autorooli. Eriti hea meel on tal oma laste-, lastelaste- ja lastelastelasterikka ühtehoidva pere üle.
Kalju Vaherit näeb tihti sisenemas kunagisse Saduküla koolimajja, kus on kohaliku pensionäride seltsi tegutsemisruumid. Varem on need asunud ka vallavalitsuselt eraldatud kahetoalises korteris ning lasteaiahoones.
“Kokku tuleb meie seltskond korra kuus. Ellmise kokkusaamise lõpuosas lepitakse kokku järgmise teema. Mõnikord kuulame ka mõnda õpetlikku loengut. Näiteks Tõnu Vare päästeametist õpetas meile kustuti ja tulepõlle kasutamist, rääkis suitsuanduri vajalikkusest. Tähistame üheskoos sünnipäevi, aeg-ajalt käime ka ekskursioonidel, ” rääkis Saduküla kandi eakama rahva eestvedaja, kes on selles ühiskondlikus ametis kümnendat aastat.
“Mis on vanainimesel kõige tähtsam? Eks ikka suhtlemine. Eriti vajavad seda need, kes oma kodus üksi elavad, ” rääkis Vaher, kui jutuks tulid penisonäride organisatsiooni põhilised eesmärgid. “Ühingus annab tugevasti tunda abivalmidus. Nii kutsutakse üksteist ikka oma auto peale, kui on tarvis mõnele sündmusele või meie igakuisele kokkusaamisele sõita. Keerulisem on sinna jõuda neil, kes elavad Sadukülast kaugemal, kuid kellel endal autot ei ole. Soovi korral on traspordiga abistanud ka omavalitsus, ” lisas ta.
Ikka autoga sinasõber
Kalju Vaheriga tema “omas elemendis ” jutuajamiseks sõitnuksin meelsasti Sadukülla, 78aastane mees soovis aga ise oma Audiga Jõgevale sõita. Autoga sõitmiseks otsib ta ikka põhjust ja võimalusi.
“Ma ei oskagi ette kujutada olukorda, kui tervis ei võimalda enam ise autot juhtida. Õnneks pole seda tänaseni juhtunud.” Vaher meenutas, kuidas ta kunagi esimese isikliku auto sai. “Töötasin auto-ja bussijuhina. Pingelisel ja kiirel viljakoristusajal tuli ka kombainiga põllule minna. Toona premeeriti enam kui 600 tonni vilja koristanud kombainereid autoostulubadega. Minagi seadsin endale sellise eesmärgi. Algul see ei täitunud, sest Saduküla põldudelt sedavõrd suurt viljakogust kokku ei tulnud. Mind saadeti aga kaheks nädalaks naabermajandisse Rahva Hääle kolhoosi appi rukist võtma. Et arvesse võeti ka seal koristatud vili, sain üle kuuesaja tonni kirja ja nii eraldati mullegi autoostuluba, mis sel ajal oli üsna haruldane kordaminek. 1975. aastal saingi Moksvitš 412 omanikuks.”
Veoauto roolis tegi Kalju Vaher sõite majandis ja selle lähiümbruses. Mõnikord tuli aga minna märksa kaugemale: Leningradi oblastisse, Ukrainasse ja Valgevenesse vedas ta majandis kasvatatud tõusigu.
“Piisavalt pikki reise tegin ka bussidega. Kolmteist aastat tuli tuua ja viia Mustvee ja Raja küla meestest koosnenud ehitusbrigaadi. Nad olid tublid ehitajad. Peipsi äärest pärit oskustöölistest ehitusmehed ehitasid meie kandis mitmeid maju, muu hulgas ka ühepereelamu, mis sai koduks mulle ja mu perele. Vahel sõidutasin sovhoosirahvast ka Leningradi ja teistesse Venemaa linnadesse. Need olid kaubareisid: seal käidi ostmas kaupu, mis Eestis defitsiitsed olid. Toona oli inimestel raha üsna palju, kaubanduses nappis aga paljusid toidu- ja tööstuskaupu, ” vaatas Vaher omamoodi huvitavatele ja koomilistele aegadele tagasi.
Lõunaeestlasest sadukülalaseks
Kalju Vaher on pärit Võrumaalt, paigast, kust Eesti ja Venemaa piirini ehk Luhamaa piiripunktini vaid mõned kilomeetrid.
“Ma kasvasin suures peres. Isa suri 1941. aastal pärast operatsiooni haiglas. Nii tuli lastel varakult tööle hakata. Esimesed töökogemused kodukandis sain võõra talu karjapoisina. Masinamehena asusin tööle Vastseliina masina- ja traktorijaama. Kõige esimene traktor oli põllutöödel TT 54. Traktorijaamast suunati mind õppima Tartus Narva maanteel asunud mehhaniseerimise kooli, mida lõpetades sain laia profiiliga mehhanisaatori kutse. Mõnda aega töötasin ka Rõuge traktorijaamas, kuhu läksin eelkõige selleks, et abikaasaga samas paigas rakendust leida.
Pärast MTJide likvideerimist aastatel 1957- 1958 olin mehhanisaator ja autojuht Pärnumaal Lavassaare turbatööstuses. Et olin pereinimene, tuli otsida soodsamaid töötamisvõimalusi.
Mu õde elas Saduküla lähedal Pööra külas. Kord, kui 1962. aastal tema juures külas olime, rääkisime sealse Edu kolhoosi esimehele, et otsime tööd.
Selgus, et kolhoosis vajati mehhanisaatoreid, ja peagi valmivasse elamusse saime ka korteri, ” meenutas Kalju Vaher, kuidas võrumaalane uude elukohta jõudis. Kord aastas on ta ikka ka oma lapsepõlvemaid ja kodupaika vaatamas käinud.
Maaelust muremõtetega
Rääkisime Kalju Vaheriga ka tänasest elust Saduküla kandis. “Siin elab palju eakaid, kellest mitmed endale ise kodud rajanud ja veedavad rahulikult vanaduspõlve. Noorematele on oluline kohapeal tööd leida. Neli-viiskümmend inimest saab tööd taanlasest ettevõtja juhitavas põllumajandusfirmas Härjanurme Mõis, mis ongi paikkonna olulisem ja arvestatavam tööandja. Paljudel tuleb aga tööl käia Jõgeval või kaugemal. Hea, et kauplus alles on. Postkontor ja mitmedki teised vajalikud asutused on aga tänaseks likvideeritud.
Üldiselt teeb aga maaelu hetkeolukord ja tulevik mind murelikuks. Kui suurmajandid likvideeriti, hakkasid mitmed noored mehed talupidajateks. Nüüdseks on enamik väikemajapidamisi tegevuse lõpetanud, sest väiketootjatelt liha ja piima vastu ei võeta. Tugeva konkurentsi tõttu on raske toimetada turulgi,“ rääkis elu näinud mees.
Hobid ja peretraditsioonid
Kalju Vaher on aktiivselt ka kultuurielus kaasa löönud. Rahvatantsuga tegeles ta juba omal ajal Vastseliina kultuurimajas. Sealt mindi ka viiekümnendail aastail pealinna suurele peole.
“Kakskümmend viis aastat laulsin Puurmani segakooris. Osalesime mitmetel üldlaulupidudel. Meelde on jäänud meeleolukas ja humoristlik esinemine suure laulukaare all Õllesummeril, kus tuli laulda mitmeid lustakaid laule. Kui meeshääli nappima hakkas, polnud kooril enam võimalik laulupeorepertuaari õppida, ” rääkis mitmekülgselt tegus mees, lisades, et tänu laulmisele segakooris on ta saanud tuttavaks paljude Puurmani kandi sümpaatsete inimestega.
Kalju ja Valve peres on neli tütart, kellest kolm pedagoogid, kuusteist lapselast ja neliteist lapselapselast.
“Meie pere olulisim traditsioon on kokkusaamine meie kodus alati kindlal kuupäeval, 2. juulil. Tuppa see seltskond enam ära ei mahukski, sel päeval on aga tavaliselt ilus suveilm ning mõnus istuda ja juttu ajada õues,” rääkis suure ja kokkuhoidva pere isa.
Eha Niglas, Jõgeva muusikakooli õpetaja, Pööra küla elanik:
“Sain Kalju Vaheriga tuttavaks 1983. aastal, kui end Saduküla kandiga sidusin. Kalju oli väga hoolas ja täpne, samas heatujuline bussijuht. Bussijuhina sõidutas ta omakandi rahvast ka Balti ketile. Tõeliselt laululembelise Kaljuga oleme koos laulnud Puurmani segakooris. Ta oli üks koori seltsielu hingi ning lõpetas kooris laulmise alles kaks aastat tagasi. Muusikalembeline on ka tema abikaasa Valve, kes on laulnud minu juhendatavas ansamblis.
Kohalikud inimesed teavad Kaljut ka tubli pereisa, hooliva ja vahva vanaisa ja vanavanaisana ning peremehena, kelle kutsumuseks kodu hoidmine ja kaunistamine.
Kalju käest võib mitmetel teemadel alati nõu küsida ja tal on mitme eluvaldkonna kohta oma arvamus, mida ta enda teada ei jäta.
Kalju Vaheri elukäik
Sündis 29. jaanuaril 1937 Võrumaal Misso vallas.
Õppis Luhamaa mittetäielikus keskkoolis ja
Tartu mehhaniseerimise koolis nr 12
Jõgeva kaugõppekeskooli lõpetas 1971
Teinud läbi mitmed auto- ja bussijuhikursused
Töötanud mehhanisaator ja autojuhina Vastseliina ja Rõuge masina- traktorijaamas ja Lavassaare turbatööstuses
Edu kolhoosi autojuht
Saduküla sovhoosi autojuht ja bussijuht
Saduküla pensionäride seltsi esimees 2005. aastast
On tegelenud rahvatantsu ja koorilauluga, hobid seotud ka tehnikaga
Pälvis 2015. aastal Puurmani valla teenetemärgi
Abikaasa Valve, neli tütart, kuusteist lapselast, neliteist lapselapselast
JAAN LUKAS
