Mahe ja ökoloogiline ehk tervise- ja loodusesõbralik on, teadagi, moes. Iseasi, mil määral raatsime ja vaevume oma igapäevast toidulauda kattes selleteemalisi soovitusi järgida.
Vaimastveres kasvatab üks tegus talupere gallovei tõugu lihaveisekarja. Loomad näevad kenad välja, on kõigesööjad, kliima suhtes vähenõudlikud ja ka rahumeelsed. Talus, kus on maad, mis teravilja kasvatamiseks ei sobi, on selliste loomade pidamine parim variant. Tõsi, lihaks ei raatsita Lillemäe talu noorevõitu karja veel kuigi palju tarvitada, seal on praegu tähtsaim tõuaretus. Mõned vasikad on müüdud ka tõuloomadeks.
Talvel on siiski plaanis vorsti ja praetükke müüa. See kraam pole küll odav, kuid ei pea ju himustama luksuslikku sisefileed; maitsva, ja mis peamine, tervisliku toidu saab ka muust lihast, mis nii väga kallis polegi, kui harva osta. Lillemäe talu loomad ei saa lisasööta, kosuvad vaid looduslikul rohumaal kasvavast. Sama toiduratsioon on enamasti kõigil meil kasvatatavatel lihaveistel: just tänu vähenõudlikkusele nende pidamine ära tasubki ja liha on lisaainetest puhas.
Väga vähesed meist teevad nii tugevat füüsilist tööd, et rasvasemast toidust saadud kalorid täielikult ära kuluvad. Liha söömisest on aga paljudel raske loobuda ja ilmselt pole see meie kliimas ka eriti mõistlik tegu. Mõni peoroogki võiks meie laual olla mitte rasvasest sealihast, vaid tervislikust, kodumaakonnas või –vallas kasvanud loomalihast.
