Inimsusevastaseid kuritegusid uuriv ajaloolane Peeter Kaasik esines möödunud nädalal ajalooõpetajatele ettekandega nõukogude inimesest ja nõustus Vooremaale seda tundlikku teemat veelgi rohkem lahti rääkima.
Millised on Teie enda esimesed isiklikud kokkupuuted nõukogude inimesega?
Ma läksin kooli 1982. aastal, seega ei jõudnud ma ise enam nõukogude inimeseks täiesti välja kujuneda, aga mul on side nõukogude inimesega täiesti olemas, võib isegi ütelda, et selline tubli poolfabrikaat olin ma küll. Mu lemmiksaade oli „Teenin Nõukogude Liitu” ja lemmikraamat „Kangelaspioneerid”. Pioneer ma jõudsin olla, aga komsomoli ei jõudnud enam astuda, enne lagunes N. Liit ära.
Sellist asja on vist julgustükk tunnistada, mina arvasin, et selliseid saateid ei vaata ükski eestlane.
Mul läks ikka mitu aastat, enne kui nõukogude ajal pähetambitud väärtushinnangud, mis tänapäeval ei sobi enam mitte kuhugi, kadusid.
Kuidas hakkasid Teie silmad avanema, kas elasite läbi isikliku ärkamise? Ühel hommikul saite aru, et kõik on olnud vale?
Eks ma ikka teadsin enne ka, et see on olnud vale, kangelaspioneeride vastu tundsin ma ju tegelikult hoopis militaarhuvi. Keeruline on tagantjärele öelda. Olen vist suhteliselt õnnelik, et alustasin õppimist perestroika ajal ja lõpetasin kooli juba Eesti Vabariigis. Ajaloolase jaoks on see üsna õnnelik kokkusattumus.
Kuipalju te praegu ümberringi nõukogude inimesi näete ja märkate?
Trammis, bussis, taksos, tänaval, järjekorras! Tuleb ainult kõrvad lahti hoida ja kuulda võib imeasju! Aga ega need inimesed tegelikult ju konkreetselt N. Liitu taga ei nuta. Nad võtavad fakte üksikult. Mäletavad näiteks madalaid kommunaalmakse. Ei nähta aga üldist tervikut.
Kas mäletate oma ajalooõpetajaid ka ja kuidas nemad oleksid täna Teie ettekannet kuulanud?
Mul pole nendega pärast kooli lõpetamist suhelnud. Minu ajalooõppimine jagunes nii, et 5. klassis õppisime jutustusi kodumaa ajaloost, see oli nõukogude inimese baaskursus, edasi oli vana- ja keskaeg, 7. klassis õppisime N. Liidu ajalugu, aga see oli puberteediaeg ja ma ei mäleta sellest midagi. Nii mul ideoloogitööga erilist sidet pole. Kodust ega koolist midagi peale ei pressitud. Kõik lihtsalt uskusid, et N. Liit on igavene, aga ega keegi sellest liidust ju lugu ka ei pidanud.
Millal hakkasite uurima nõukogude inimest?
Viimase tõuke andis mulle ühe Riigikogu saadiku esinemine, kus ta kirjeldas nõukogudeaegseid valimisi, tuues võrdlusi jalakeerutamise ja õllejoomisega. Ma ei tea, kui naljana ta seda ise võttis, aga ma mõtlen õudusega, mida nõukogude pärandiga inimene seda lugedes pidi tundma. Meenutatakse, et valimisjaoskonnas jagati apelsine, aga sellele, miks seda tehti ja et tollased valimised olid absurdsed, ei mõelda.
Kus ja millal hakkas ajalooteadvus hääbuma ja mälu kustuma? Kas meie vanavanemad elasid hirmu all? Palju aega oleks veel vaja olnud, et kõik oleks rahva mälust kustunud?
Minu vanaema julges rääkima hakata alles 1990. teisel poolel. Hirm oli enne nii suur. Vanaisa lasti maha metsavennana ja vanaema nöögiti terve elu, ta oli bandiidi lesk.
Viha oleks võinud olla hirmust suurem.
See on väikese inimese asi. Jõud peitub ühtsuses. Väga meelekindel inimene võib olla ka üksiküritaja. Alati võib imestada, miks inimesed nii leplikult käitusid. Selles ongi asja mõte, ei tekitati üldine hirm ja valitseti selle abil. Minu vanemad mulle kodus midagi eriti ei rääkinud. Nad olid nagu valdav enamus inimesi, nad olid kohanenud. Ma ei nimetaks neid nõukogude inimesteks, sest nende sünniaasta oli selleks liiga varajane. Päris nõukogude inimest sai teha alles sellest põlvkonnast, kellel puudus isiklik kogemus vaba Eestiga, kes oli käinud nõukogude koolis, teinud läbi kõik need suunamised, korterijaotused ja autoostuload. Aga ma tõesti ei taha kedagi sildistada.
Kas praegune inimene mõtleb oma peaga, kas talle on antud luba ise mõelda või määritakse talle pähe mingisugust leebemat varianti ajalookäsitlusest? Kas praeguse noore jaoks on keelataud teemasid?
Siit tuleb mängu poliitiline korrektsus. On teemasid, millest eriti rääkida ei taheta või ei tohi.
Nõukogude inimene aga kujunes nii, et tema sidemed rebiti lahti. Stalini aeg oli hirmule ladunud tugeva vundamendi. Inimesed kartsid aastakümneid või lülitasid ennast täiesti välja.
Brezhnevi aeg oli hägune, austus riigi vastu puudus täiesti ja päevad lihtsalt venisid vaikselt. Inimese moraalne paindlikkus mängis suurt rolli. Räägiti palju nõukogudevastaseid anekdoote, aga tõsist õõnestamiset selle taga ei olnud. N Liit tundus nii kindel, ühiskond oli perspektiivitu.
Kuidas olite tänase ettekande publikuga rahul? Äratundmisrõõmu naeruturtsatusi oli ju üsna vähe…
Teema oli tragikoomiline, mul on tunne, et selle üle väga ei juurelda.
Mis teist endast oleks edasi saanud, kui Liit poleks kokku kukkunud?
Ma ei tea, mis oleks edasi tulnud. Komsomol? Vene kroonu? Parteisseastumine? Kõik see oleks võinud tulla.
Leidub aga ka noori inimesi, kes on nagu nõukogude inimesed. Kuidas neid juurde tehakse, mismoodi see nõukogude pärimus edasi kandub?
Poliitikute seas on inimesi, kes oleksid nõukaajal olnud komsomoliaktivistid. On teatud inimesi, kes iga võimu ajal läbi löövad.
Komsomoli ja parteisse astuti muidugi erinevatel põhjustel. Oli neid, kes tegid seda, et õppida või saada erialast tööd, mõni astus lihtsalt lollusest. Neid inimesi on kergem mõista kui neid, kes tegid nõukogude ajal partei ja ametühingu liinis karjääri ning on täna samal kohal mõnes parempoolses erakonnas. See näitab selgrootust, igasuguse maailmavaate puudumist või karjerismi. Eks karjeriste on olnud igal ajal.
Ütlesite, et nõukogude inimese sidemed rebiti lahti. Kui tänapäeval inimeselt tema päritolu kohta küstakse, ütleb ta paiga, kus on sündinud. Ometi ei muuda üks inimpõlv veel midagi, juured võivad olla ka mujal. Kust Teie pärit olete?
Minu emapoolsed juured on Jõgevamaal, Sadala ja Vaiatu kandis. Isa poolt olen Järvamaa päritolu ja selle paigaga tunnen suuremat seotust.
Eks Eesti oli varem agraarmaa, Teine maailmasõda ja kollektiviseerimine lõi kaardid sassi. Selleks, et nõukogude inimest vormida, tuli ta traditsioonidest kõrvale tõmmata.
Mis võiks meid rahvusena tulevikus oodata või ohustada nüüd, kus nõukogude mentaliteet on saamas minevikuks?
Läheb tükk aega, enne kui eestlane emotsionaalselt reageerib, ärritume ju alles siis, kui midagi väga võõrast meile juba lausa akna alla tuleb. Mikihiire mentaliteet on muidugi olemas ja erinevalt nõukogude omast pole see riiklikult suunatud, seda suunatakse massiteabevahendite abil. Identiteedita inimesi või tekkima hakata küll, aga Eesti on õnnelik koht, siin on suhteline sõnavabadus.
Milline sõnavabadus on Teil, kui palju peate sõnu valima?
Ajaloolasena pean ma järgima poliitilist korrektsust.
Niisiis ajaloolastel pole kõiki inimõigusi?
Kui ma tahan tegelda akadeemilises keskkonnas, siis on mul kasulikum mõned asjad alla neelata, väga räiged isiklikud arvamused näiteks, ma pean üritama olla objektiivne.
iii
JAANIKA KRESSA
