Ajal, mil kogu meie maarahva elu põlluharimise ja karjakasvatusega seotud oli, loeti 25. juulit ehk jaagupipäeva suve pöördeliseks päevaks ehk kesksuvepühaks, mil heinategu lõpetati ja viljalõikusega alustati.
Rahvapärimuse järgi on sestsaati raudnael rohus, külm kivi vees, must mees põõsas ja konna suu kinni ehk lahtiseletatult pärast jaagupipäeva tehtud hein loomasuule tuim, veekogud jahtumas, ööd pikemad ja konnad vait.
Tänapäeval ei saa ega taha me neist tarkuseteradest hoolida. Kes siiani vett jahedaks pole pidanud, ujub seal mõnuga edasi, ja kui loomasööta napib, tuleb seda igal kuivemal päeval hoolega varuda. Aga et õhtu varem saabub ja konnad napisõnalisemad on, selle vastu pole mõtet vaielda.
Usuti ka, et jaagupipäevast saati hakkab juur- ja puuviljadele õige maitse tulema. Tõsijutt, kirsid on küpsed ja porgandiharvendaja saab töötasuks magusaid juurikahakatisi närida.
Juba võetakse omalt aiamaalt värsket kartulit, hernekaunad paisuvad … Seda, kes lehekuust saati peenramaal vaeva näinud, ootab nüüd iga päev mõni suupärane üllatus.
Rahvatarkus ütleb ka, et käole hakkab nüüd odraokas kurku minema ja ta lõpetab kukkumise. Aga homme on annepäev ja kui kägu siis tõepoolest veel häält teeb, on loota pikka ja päikselist sügist!
