Sel aastal lõpetas Jõgevamaa gümnaasiumi medaliga seitse noort inimest. Kolm neist – Anna Katt, Meeri Rahn ja Annika Maksimov – rääkisid Vooremaale, kuidas tuleks medali saamiseks õppida ja oma aega planeerida.
Abiturientide esimesed tunded pärast aktust on kahetised. Ühelt poolt on hea meel, et kool on läbi, aga teisalt on kurb, et sügisel tuleb minna ülikooli, kus pole ees vanu klassikaaslasi. Tüdrukute sõnul on nüüd teismeiga ametlikult läbi ning ees ootab iseseisev elu.
Mis on eduka õppimise saladus?
Annika: Õppida tuleb kogu aeg, siis on lihtne.
Anna: Kõige tähtsam on järjepidevus. Koduseid ülesandeid tuleb korralikult teha.
Meeri: Kui alguses hakkad juba õppima, siis pärast ei pea enam tuupima. Tunnis tuleb kuulata. Siis ei kulu kodus õppimisele nii palju aega.
Anna: Hakkasin pärast lasteaeda kohe esimeses klassis õppima ja nii on see tahe jäänudki. Ei mäleta, kuidas see algas, aga ühel hetkel lihtsalt meeldis kooliasjadega tegelda.
Millise lisaväärtuse annab medal diplomile?
Anna: See annab palju juurde. Näiteks ülikooli kandideerimisel saame kolm lisapunkti.
Meeri: Kui oled ääre peal, siis annab see väga palju juurde.
Annika: Sain lisapunktidest alles sügisel teada. Kui näiteks 100 inimest kandideerib ja 20 võetakse vastu ning keskmine punktisumma on 87, siis kolm punkti on otsustavad.
Anna: Kolm aastat ja kolm punkti. See paneb pingutama, kui tead, et on võimalus saada medal ja kolm punkti. Ei tekkinud allaandmise tunnet. 10. klassis ei olnud medal eesmärgiks, see tuli loomulikult. Nägin, et läheb hästi ja äkki õnnestub lõpuni pingutada.
Meeri: Minul tuli teadmine alles 11. klassi lõpus. Ma arvasin, et ei viitsi, aga see oli arvatust lihtsam. Kui oleme üheksa aastat kiitusega lõpetanud, siis ei saa ka nüüd õppimine halvemaks minna.
Annika: Minu juurde tuli klassijuhata 12. klassi alguses ja küsis, kas tean, mis seis on. Ta ütles, et mul on lootust kool medaliga lõpetada. Siis hakkasin sellele ka ise mõtlema.
Anna: Loodan, et ka järgnevatel aastatel läheb meil nii hästi.
Kuidas teil eksamid läksid?
Annika: Mul läks kõige paremini eesti keel. Inglise keele ja matemaatikaga võin ka rahule jääda. Näiteks me kõik saime inglise keeles B2 taseme, mis on väga hea.
Meeri: Ülikooli kandideerides on tase olulisem kui punktid.
Anna: Olen ka tulemustega üldiselt rahul. Eesti keeles ootasin teisi teemasid. Lootsin sellist teemat, kus saanuks raamatuid kasutada. Lugesin enne eksamit väga palju.
Annika: Lisaks tuli valida koolieksam kas looduses või kultuuris. Anna ja Meeri tegid looduse, mina kultuuri eksami. Varasemalt oli tehtud juba uurimistöö.
Meeri: Looduse eksam hõlmas keemiat, füüsikat, geograafiat ja bioloogiat. Teemaks oli Läänemeri.
Annika: Kultuuri eksam oli laiem. Tuli teada muusika- ja kunstiajalugu, kirjandust ning ajalugu Vana-Kreekast kuni tänapäevani välja.
Missuguste raskuste ja väljakutsetega olete pidanud silmitsi seisma?
Kuidas Jõgevamaa gümnaasiumi õppekorraldusega kohanesite?
Annika: Mulle tundus põhikooli ajal raskem kui gümnaasiumis. Samal ajal jooksid kõrvalt ka muusikakooli tunnid, siis oli koormus suurem.
Meeri: Jah, oli küll. Vahel avastasin, õhtul kell seitse, et homme on kontrolltöö ja klaverit on vaja ka harjutada. Tõsiselt, põhikool koos muusikakooliga oli palju raskem, kui medal saada. Aga põhikool oli õppimise poolest lihtsam.
Annika: Sel ajal see muidugi lihtne ei tundunud, aga praegu vaadates küll.
Meeri: Mata oli ikka lapsemäng.
Anna: Põhikoolis tuli veebruaris alati väsimus peale. Pime talv, ootasin juba kevadet. Jõgevamaa gümnaasiumi perioodõpe sobis mulle hästi. See toetas õppimist ja väsimust ei tekkinud.
Annika: Kodus jäi palju rohkem vaba aega õppimiseks.
Meeri: Põhiliselt tuligi ainult matemaatikaga tegelda. Neil oli muidugi keeruline, kes enne arvestusi hakkasid õppima. Sellest pole kasu, kui tunnis ei kuulanud ja kodus ei õppinud ning hakkad enne arvestusi tuupima.
Annika: Jõgevamaa gümnaasiumis oli kõik nii uus – õpetajad, koolimaja ning õppevorm. Arvan, et kuu ajaga harjusime ära.
Meeri: Esimesel arvestustenädalal saime tõsiselt vatti. Meil oli viis arvestust, uurimistöö ja töövarju nädal. Lisaks astusin Betti Alveri luulepäevadel Liblikapüüdjatega üles kahes etenduses. Siis oli meeletu pinge peal. Praegugi imestan, kuidas ma hakkama sain.
Anna: Samas see õpetas ja pani õppima, tulemused olid ju päris head.
Koolitöö kõrvalt olete aktiivsed noored. Tegelete teatri, muusika, tantsuga, osalete olümpiaadidel ja õpilasesinduse töös ning laulate kooris. Meeri ja Anna töötasid Kolme Põrsakese õpilasfirmas. Kuidas te oma aega planeerite?
Anna: Ajaplaneerimise õppisin selgeks siis, kui muusikakoolis käisin. Siis tuli kindlalt paika sättida, kunas teen kooliasju ja millal harjutan klaverit. Kui millegagi tegeled, siis see õpetabki.
Meeri: Kindel oli see, et lisaks koolile tuli vähemalt kolm korda nädalas veel huvialadega tegelda.
Annika: Kui tahad midagi saavutada ja oma õpetajale harjutatud palaga heameelt valmistada, siis leiad ka aja. Rutiinid loksuvad kiirelt paika.
Anna: Mina näiteks pärast üheksat korteris klaverit harjutada ei saanud. Teadsin, et pean selle enne ära tegema.
Meeri: Mul juhtus küll nii, et alles pool kümme avastasin, et klaver on õppimata. Pidin siis harjutama. Pärast kooli ju ei jõua enam, tuleb kohe tundi minna. Õnneks ükski naaber ei pahandanud.
Annika: Mina õppisin muusikakoolis klaverit ühe lisa-aasta. Lõpetasin flöödi erialal, kuid lisapillina mängisin neli aastat kitarri. Nüüd olen enda jaoks avastanud saksofoni. Muusikakooli klarnetiõpetaja andis mulle põhja alla ja sealt olen juba ise edasi proovinud.
Mängin ka Kaitseliidu Jõgeva maleva orkestris. Et Jõgeva on väike linn, siis kõiki pille lihtsalt ei ole ning erinevate puhkpillide mängimine tuleb ainult kasuks.
Anna: Annika on meil mitmekülgne muusik!
Meeri: Kui oled eelnevalt teisi pille mänginud, siis on lihtsam uusi juurde õppida.
Anna: Jah, kui on puhkpillid. Mina olen klaveri kõrvalt proovinud flööti puhuda, aga ei tulnud välja.
Anna: Muusikakool arendab lihasmälu. Asjad jäävad ka nüüd paremini meelde.
Meeri: Teatri nimel loobusin tantsust. Kooliteatri kogemus andis hea lavanärvi ning kohtusin paljude lahedate inimestega.
Anna: Minul oli jälle vastupidi. Tahtsin minna tantsupeole ja ei saanud enam kooliteatriga tegelda.
Annika: Muusikakool õpetas ka lavanärviga hakkama saama. Võrreldes puhkpillidega on klaver mõttetu pill (kõik naeravad). Meie saame mängida orkestris ning osalesime laagrites. Seal sai palju häid tuttavaid, kellega kohtudes ikka uurime, kuidas on läinud, ja vahel ka mängime koos.
Millised on teie suveplaanid ja ülikoolivalikud?
Annika: Mind ootavad ees katsed. Nendel erialadel, kuhu ma tahan, on need kohustuslikud. Proovin Heino Elleri muusikakooli saksofoni erialale ning Tartu ülikoolis kas ajakirjandust ja kommunikatsiooni või psühholoogiat. Saksofonimängijaid Eestis eriti ei ole, flöödimängijaid on tohult. Nii peaks lööki rohkem olema.
Meeri: Mina plaanin astuda arstiteaduskonda. Üritasin ennast ümber rääkida, aga ei õnnestunud. See oli ainuke valik. Tahan ikka praktiseerivaks arstiks saada, mitte teadlaseks. Mulle meeldib inimestega töötada.
Anna: Mina tahan Tartu ülikoolis geenitehnoloogiat õppida. Tulevikus töö peale mõeldes on mitmeid võimalusi, kas taimed, loomad või ravimite väljatöötamine. Biheeliks avastati näiteks alles 1953. aastal, see on uus valdkond, kus on veel palju avastada. Mulle meeldivad asjad, mida mikroskoobita ei näe. Tahan neid uurida.
Meeri: Sõidan medali preemiaraha eest Amsterdami. Tahaks veel Viru folgile ja Positivusele jõuda. Kooliteatriga on tulemas laager Rannal.
Anna: Juuli alguse läheme oma rahvatantsutrupiga Makedooniasse festivalile. Augustis on meil perekonnaga traditsioonile mägimatk Austrias.
Annika: Eelmistel suvedel olen ka reisil käinud, kuid sel aastal olen Eestis. Sain suvefestivalidele töökoha. Nii saan töötada ja paljusid kontserte kuulata.
Hea õppeedukuse eest said Jõgevamaa gümnaasiumis kuldmedali veel Kristi Liin, Tauri Treial, Laura Jõgeda ja Maren Linde.
MARGE TASUR
