Kui laias maailmas mõni kuri viirus levima hakkab, siis kerkib meedias alati üles küsimus, kui tõenäoline on selle Eestisse jõudmine. Kõneisikuks, kes sellele küsimusele vastab, on nii mõnigi kord valitud Pille Märtin, Lääne-Tallinna Keskhaigla infektsioonikontrolli arst ning Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse Eesti kontaktisik nosokomiaalsete infektsioonide alal.
Pille Märtin on sündinud-kasvanud Jõgeval.
“Jõgeva on lapsele kasvamiseks erakordselt mõnus koht. Eriti Põllu tänav, kus asub minu lapsepõlvekodu: selle kohta sobib hästi määratlus “linna keskel nurga taga”,” ütles Pille Märtin. “Lapsepõlves sai soojal ajal kogu aeg õues oldud ja teiste lastega rahvastepalli või muid mänge mängitud. Olin palju ka Torma vallas Võidiveres vanavanemate juures.”
Kooliteed alustas Pille Märtin ehk tollase nimega Pille Põldmaa Jõgeva keskkoolis, lõpetas ta aga Jõgeva 2. keskkooli: tema klass oli üks neist, mis 1984. aastal vastasutatud kooli üle viidi. Jõgeva 2. keskkooli ehk hilisema ühisgümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanute rida algab just Pille Põldmaa nimega.
“Tollal ei tulnud ei minul ega mu vanematel mõtet, et peaksin kuhugi teise linna kooliharidust omandama minema, kui kodulinna kool oli mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ja minu meelest sõltub see, millise hariduse sa saad, eelkõige sinust endast,” sõnas Pille Märtin.
Talle jäi koolipõlves näiteks tunnis räägitust ja õpikust loetust alati väheks. Järgmiseks tunniks oli ta eelmise tunni teema kohta enamasti juba ise midagi juurde lugenud. Ja nii kõigis ainetes. Alates viiendast klassist käis ta aga peaaegu kõigil aineolümpiaadidel, mida korraldati.
Kui keskkool 1990. aastal läbi sai, otsustas Pille astuda Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Sellist otsust aitas teha aastatepikkune sanitaarsalklase ja sanitaarinstruktori kogemus, samuti tõdemus, et just arstina saab ta tegelda süvitsi inimesega ning samal ajal ära kasutada peaaegu kõik reaal-, loodus- ja humanitaarainete tundides omandatu.
“Isegi keeleoskus kulub arstile marjaks ära: on ju hea, kui saad teisest rahvusest patsientidega nende emakeeles suhelda,” ütles Pille Märtin.
Nakkus- ehk infektsioonhaiguste teemaga puutus ta esimest korda lähemalt kokku neljandal kursusel, kui temal ja ta kursusekaaslastel tuli läbida paari-kolmekuuline selleteemaliste loengute ja praktikumide tsükkel. Infektsioonhaiguste lektor Matti Maimets osutus karismaatiliseks ja inspireerivaks õppejõuks, kes suutis oma aine vastu tõsise huvi tekitada.
Raske aeg
Kui praegu koosneb arstikoolitus kuueaastasest stuudiumist ülikoolis ja nelja-aastasest residentuurist ehk erialaõppest kliinikus, siis Pillel tuli nende kahe vahel läbida ka aastane internatuur. Selle aasta veetis ta Tallinnas Eesti Meremeeste Haiglas ja selle kõrval asuvas Merimetsa nakkushaiglas.
“Nakkushaiglas oli hästi palju iseseisva töö tegemise võimalust,” meenutas Pille Märtin. “Mulle anti oma palatid ja oma haiged. Öeldi küll, et vajaduse korral võin nõu küsida, aga lisati ka, et “üldiselt on meil siin kõigil väga palju tööd”. Esimestel päevadel ahmisin õhku, sest haigeid oli imikutest raukadeni ning ka mikrobioloogilises mõttes oli avanev pilt väga kirju. Aga peatselt tuli teadmine, et just see ongi koht, kus ma olla tahan.”
Residentuuri astudes valis Pille juba teadlikult infektsionisti eriala. Kohe residentuuri alguses tuli tal silmitsi seista üpris dramaatiliste sündmustega. Just siis, 1997. aastal hakkas Eesti mustal turul liikuma moonikupardest valmistatud heroiinipreparaat, millest endale lusikal süstelahust keedeti. Süstlad polnud siis kuigi kättesaadav kaup. Mis tähendas, et üht süstalt kasutas mitu inimest. See tõi kaasa B-hepatiidi puhangu.
“Mäletan hästi, mis tunne mind valdas, kui haiglas oli ühtäkki kolm palatitäit viie- kuni kaheksateistaastasi kutte, kes olid lihtsalt uudishimust heroiini ära proovinud ja mul, neist mitte väga palju vanemal tohtrihakatisel, tuli seletada, et külge saadud haigusest ei pruugi nad enam kunagi päriselt vabaneda, vaid see võib lõppeda neljakümneselt maksa sidekoestumisega. See oli emotsionaalselt raske aeg,” tõdes Pille Märtin.
Vanemad tohtrid ütlesid juba siis ettenägelikult, et B-hepatiidi puhangule järgneb mõne aja pärast HI-viiruse kiire leviku laine. Ja neil oli paraku õigus: paar-kolm aastat hiljem tulid nii mõnedki B-hepatiidi puhagu ajast tuttavad näod HIV-diagnoosiga tagasi. Ning hulk uusi noori inimesi veel lisaks. Ühe aastaga lisandus Eestisse tuhat HIV-positiivset. Osa arste suhtus sellesse algul kui süstivate narkomaanide kitsa seltskonna probleemi, mille lahendamiseks piisab, kui nimetatud kontingent kuhugi “viisakate inimeste” silme alt ära saata. Tegelikkus on aga näidanud, et HI-viirus on teema, mis võib puudutada igaüht.
“Kui HIVi nakatunud organismi esimene äge reaktsioon taandub, võib haigus kulgeda kümme aastat nii, et ei progresseeru. Inimene elab sel ajal täiesti tavalist elu, olles enda teadmata nakkusohtlik. Ta võib elada seksuaalelu ja anda viiruse mitmele partnerile edasi, enne kui tema kokkukukkunud immuunsüsteem haigusest märku hakkab andma,” ütles Pille Märtin.
Tema sõnul tasuks HIV-testi teha hoopis suuremale hulgale inimestele, kui seda praegu tehakse – kasvõi n-ö rutiinse kontrolli korras. Kui viirust ei leita, on tore, kui leitakse, ei pea ka masendusse laskuma: tänapäeval on head ravimid, mis suruvad viiruse nii maha, et HIV-positiivne pole enam nakkusohtlik. Ta võib isegi lapsi saada ja need lapsed on mõistagi HIV-negatiivsed.
“Kahekümne aastaga on selles vallas väga palju muutunud. Nii et infektsionisti töö on professionaalselt põnev, kuigi emotsionaalselt raske,” sõnas Pille Märtin.
Ekslik ennustus
Tema sõnul arvati 1960. aastatel, et nakkushaigused on tänu hügieeninõuete paremale järgimisele ja tõhusamate vaktsiinide-ravimite väljatöötamisele peatselt minevik. See arvamus osutus sügavalt ekslikuks. Tegelikkus on näidanud, et inimkond võib küll mõned nakkushaigused seljatada, ent nende asemele tulevad uued. Aeg-ajalt juhtub nimelt, et mõni senini loomade või lindude organismis parasiteeriv bakter või viirus “kolib” üle inimesele ning vallandab dramaatiliste sündmuste ahela. Ning ülemaailmse paanika, mida kütavad üles nii meedia kui ka meditsiiniringkonnad.
Vaatamata siinmailgi levinud hirmule, pole Eestis Ebola viirust või SARSi (raskekujulist ägedat respiratoorset sündroomi) ühelgi inimesel diagnoositud. Küll aga on Pille Märtin isiklikult kokku puutunud spetsialistidega, kes mujal maailmas selliseid haigeid ravinud või nende isoleerimisega tegelnud, sest ministeerium on teda suunanud vastavasisulistele rahvusvahelistele koosolekutele. Ta teab suhteliselt hästi seda, mis nakkushaiguste valdkonnas mujal maailmas toimub, ka tänu sellele, et on Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse Eesti kontaktisik nosokomiaalsete infektsioonide alal. Nimetatud organisatsiooni keskus asub Rootsis. Pille Märtin saab sealt juhendeid ühe või teise haiguseliigi ohjeshoidmiseks ning edastab sinna Eesti kohta käivaid andmeid. Tihti tuleb tal viibida ka organisatsiooni töökoosolekutel.
Kogesin omal nahal, et Pille Märtin võib nakkushaigustest pikalt ja kaasakiskuvalt kõnelda. Aga ta on seda ka palju harjutanud: ta on olnud aastaid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis nakkushaiguste lektor ning pidanud loenguid arstide täiendõppekursustel.
Tema põhitöökohaks on siiski Lääne-Tallinna Keskhaigla (see moodustati 2001. aastal meremeeste haigla, Merimetsa nakkushaigla ja veel mitme raviasutuse liitmisel). Pille Märtini kui infektsioonikontrolli arsti juhtida on üks selle haigla osakondi. Lisaks sellele teeb ta graafiku alusel valveid, nõustab teiste erialade arste infektsioonide küsimustes (ka inimese enda kehas olevad bakterid võivad näiteks mädapaiseid tekitada!) jne.
Nagu lapsepõlves kooli, nii on tal nüüd tööle vähem kui kümne minuti teekond: kui haiglas mingi ootamatu olukord tekib, jõuab kiiresti kohale.
Pille Märtini elu ei koosne siiski üksnes tööst. Oma abikaasat Hannest tunneb ta lapsepõlvest saati. Nende vanaemad kasvasid kõrvuti taludes ja nad ise käisid ühes koolis. Äratundmine, et see lapsest saati tuttav poiss/tüdruk pole lihtsalt sõber, vaid midagi palju enamat, tuli mõlemal alles täiskasvanuna.
Pillel ja Hannesel kasvab peres kolm tütart: 17aastane Pilleriin, 14aastane Triinu ja 6aastane Kadri. Sel sügisel saab ka Kadrist koolilaps, senini käis ta lasteaias.
Hoiab värskena
Kümme aastat tagasi said Pille ja Hannes Märtinist innukad hobitantsijad. Nad hakkasid käima teeneka tantsuõpetaja Ants Taela juhendatavas tantsuklubis. Tael oli Pille sõnul mõnus ja muhe ning keeruliste sammude õpetamisest oli tema jaoks olulisem see, et tantsuseltskonda hea vaadata oleks: et härra oskaks daami juhtida ja daam härrale järgneda, et nende kehahoiak oleks ilus ja enesekindel, et kõigil oleks saalis mugav tantsida ning keegi kellelegi jalgu ei jääks. Kui Ants Tael kõrge vanuse tõttu tööst loobus, võttis tema juhendatavad rühmad üle Matis Toome, kes on samuti suurepärane õpetaja.
“Tants on ühest küljest mõnus ja intelligentne meelelahutus, teisest küljest annab see päris kõva füüsilise koormuse,” kinnitas Pille Märtin. “Käime tantsimas kaks korda nädalas ning poolteisetunnise trenni lõpuks on alati keel vestil ja särk märg. Ent tantsimine on ka hea diplomaatia- ja meeskonnatöö koolitus. Üks meie klubi paar tavatseb öelda, et nad lähevad iga trenni ajal korra lahku, aga lõpuks jõuavad uuesti abielluda. Sama kehtib tegelikult kõigi paaride, sealhulgas meie kohta. Selline asi hoiab suhte värskena.”
Treeningutel omandatut saavad hobitantsijad näidata klubisisestel ja tantsuklubide ühisballidel. Pille ja Hannes Märtin kasutavad ära ka kõik muud võimalused heas seltskonnas ja hea muusika saatel tantsida: Estonia ja Vanemuise teatri ballid, Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli aastapäevaballid, aga ka Jõgeval tegutseva seltsingu Reede kohvikklubi õhtud ja Kuremaa ballid.
Pille Märtinit paelub ka kirjandus. Kui ta suvel pikemalt Jõgeval on, tassib ta endale linnaraamatukogust ikka meetrise virna raamatuid koju. Kõige rohkem meeldib talle fantaasiakirjandus. Võib-olla sellepärast, et tema igapäevatöö on vaat et liigagi tihedalt seotud reaalsusega, mis oma värvikuselt mõnikord igasugust fantaasiat ületab. Käsitöö pole talle samuti võõras: tütardele sai omal ajal ikka mänguasju, meelepäraseid kotte ja muud meisterdatud.
Kui võimalus tekib, lähevad Märtinid terve perega jooksma või ujuma.
“Kui nädalavahetuseks Jõgevale tuleme, teeme tavaliselt treti ka Kuremaa ujulasse,” ütles Pille Märtin.
Küsimusele, kuidas ta kõike seda jõuab, vastas ta muiates:
“Kui ühest teemast ja tegevusest väsid, võtad ette teise ja nii puhkadki. Tõsi, mõnikord tunneme abikaasaga mõlemad vajadust argirutus n-ö pidurit tõmmata ja siis võtame ette mõnepäevase reisi mõnda Euroopa põnevasse nurgatagusesse või lühema retke Eestimaa paika, kus seni veel käimata.”
Kui paljud Eesti arstid on parema palga või suuremate kogemuste otsinguil Soome läinud, siis Pille Märtinil pole mingit tahtmist end siinsest elust n-ö lahti ühendada. Sama kehtib ka Jõgeva kohta: tema side sünnilinnaga on endiselt väga tihe.
“Jõgeva pole mingi depressiivne väikelinn, vaid siit on pärit palju Eesti mastaabis tegusaid inimesi,” ütles Pille Märtin.
Pille Märtini elukäik
* Sündinud 26. aprillil 1972 Jõgeval.
* Lõpetanud 1990 Jõgeva 2. keskkooli (kuldmedaliga) ja 1996 Tartu ülikooli raviosakonna (cum laude).
* 1996-1997 internatuur Eesti Meremeeste Haiglas ja Merimetsa haiglas.
* 1997-2005 infektsioonhaiguste residentuur Tartu ülikoolis ja Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliinikus.
* 2005. aastast Lääne-Tallinna keskhaigla infektsioonikontrolli arst.
* 1999. aastast Tartu ülikooli arstide täienduskeskuse ja 2001-2006 Tallinna erakorralise meditsiini keskuse lektor.
* 2002-2005, 2012, 2015 Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli nakkushaiguste õppejõud.
* 2010. aastast Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse Eesti kontaktisik nosokomiaalsete infektsioonide alal.
* 2010-2014 Eesti Infektsioonikontrolli Ühingu juhatuse esimees, praegu Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi juhatuse liige ning Euroopa Infektsioonhaiguste ja Mikrobioloogia Seltsi liige.
* Perekond: abikaasa Hannes ning tütred Pilleriin (17), Triinu (14) ja Kadri (6).
Pilvi Kolk, SA Teaduskeskus AHHAA juhatuse liige, Pille Märtini õde:
Pille on arstina väga kohusetundlik ja põhjalik. Kui ta on otsustanud endale mingi teema selgeks teha, siis selgeks ta selle ka saab. Ta on terve suguvõsa jaoks n-ö usaldusarst, kellele häda korral helistatakse ja kellelt esmast nõu saadakse — ka siis, kui tegemist pole nakkushaigusega.
Lapsepõlvest mäletan Pille piiritut lugemisisu. Kui vanemad käskisid lugemise lõpetada, luges ta teki all taskulambi valgel ikkagi edasi. Kuni sai miinus neli prillid.
Viimased kümmekond aastat on Pille koos abikaasaga regulaarselt tantsutrennis käinud. Olen ikka imestanud, kuidas tantsuharrastus mu õe niigi pingelisse päevakavva ära mahub. Kahtlustan, et ta hangib kusagilt mingil salapärasel viisil lisatunde.
RIINA MÄGI
