Möödunud aastal Jõgevamaa paremate sportlaste valimisel teise koha saanud tabiverelane Riho Kägo on küll võistelnud nii tõstmise maailma- kui ka Euroopa meistrivõistlustel, kuid peab ennast sellele vaatamata harrastussportlaseks. Leiva toob talle lauale hoopis ala, mis tavainimesele suurte raskuste sirgetele kätele tõstmisest sugugi kergem ei tundu – ta töötab maaülikoolis füüsikaõppejõuna.
Valgast pärit 30-aastane Kägo jõudis oma praeguse erialani enda sõnul kergelt. “Kõik reaalained olid mul koolis head,” lausus ta. “Ülikooli minnes valisin matemaatika ja füüsika vahel ning lõpuks otsustasin füüsika kasuks. Füüsika tundus minu jaoks natuke loogilisemana – selle kaudu suutsin seostada ennast maailmaga ja panna paika pidepunktid, koordinaatsüsteemi. Matemaatika jättis natuke külmemaks.”
Tartus füüsikaõpe maailmatasemel
Koos vahepealse kaitseväeteenistusega seitse aastat kestnud õpingud Tartu ülikooli füüsikainstituudis lõppesid Riho Kägole magistrikraadiga. 2010. aastal kaitstud magistritöös uuris ta süsihappegaasi mõju teravikkoroona fotoioniseeriva kiirguse tekkele ja neeldumisele õhus. “Uurisime koroonakiirgust ehk plasmakiirgust,” selgitas magister Kägo. “Tekitasime pisikese plasmatombu ja vaatasime, kuidas see kiirgus neeldus erinevates gaasides.”
Riho Kägo sõnul on Tartu ülikooli füüsikaõpe maailmatasemel. “Füüsikahariduse omandamine on tõsine ettevõtmine ning nõuab kogu hingega kaasategemist,” ütles ta. “Populaarsuselt ei ole füüsika oma raskuse tõttu kunagi tipus olnud ja ka majanduslikus mõttes ei tasu ta ennast kohe ära, aga inimesed ei lähegi sinna raha pärast, minnakse ikka huvist.”
Esimene kokkupuude praeguse töökohaga oli Riho Kägol juba viimasel õpinguaastal. “Magistriõppe viimasel poolaastal, kui mul oli veel ainult lõputöö teha ja viimased otsad kokku tõmmata, tuli üks õppejõud füüsikamaja koridoris mu juurde ja küsis, et kas ma tahaksin tööle minna,” meenutas Kägo tööpakkumist. “Muid võimalusi tol hetkel ei olnudki ning ma olin kõigile ettepanekutele hästi avatud. Vastasin jaatavalt, teadmata, millega tegemist on. Selgus, et
õppejõu kursusekaaslane, maaülikooli tolleaegne osakonnajuhataja ja tuntud astronoom Jaak Jaaniste soovib oma meeskonda üht noort füüsikut õppejõuks. Viimased pool aastat tegin ja kaitsesin ülikoolis magistritööd ning samal ajal õpetasin osalise koormusega juba ka maaülikoolis üliõpilasi.”
2010. aasta sügisest töötab Riho Kägo maaülikooli tehnikainstituudi rakendusfüüsika osakonna täiskoormusega lektorina, tema õpetada on viieaastast õppekava alustavad tulevased ehitusinsenerid.
Probleemiks üliõpilaste teadmised
Riho Kägo on oma viit esimest õppejõuaastat kokku võttes järeldusi tehes ettevaatlik, kuid talle tundub, et just viimasel aastal on vähemalt selle eriala üliõpilaste tase varasemaga võrreldes märgatavalt langenud. “Midagi on juhtunud,” ütles ta värskelt lõppenud õppeaastal kogetule mõeldes. “Ise ma rangemaks ei ole muutunud, mina olen ikka mina, aga kursusest, kus on üle viiekümne inimese, sai läbi vaid kakskümmend. Mul on tunne, et ma ei õpeta enam ülikooli esimest kursust, vaid gümnaasiumi kümnendat klassi või mõne humanitaareriala üliõpilasi, kes ei ole reaalainetega üldse kokku puutunud.”
Probleem esmakursuslaste füüsikateadmistega algab Riho Kägo sõnul kõige elementaarsemast. “Täiesti ABC-st – seitsmendast kaheteistkümnenda klassini, kõigest on puudu,” märkis ta. “Ka teised õppejõud on öelnud, et matemaatika ja füüsika pool on väga nõrgaks jäänud. On üliõpilasi, kes ei oska ülikoolis olles arvutadagi. See tundub naljana, aga kahjuks on see reaalsus.”
Riho Kägo sõnul on kolleegidega sel teemal rääkides kõne alla tulnud võimalus, et probleem võib olla põhjustatud gümnaasiumi uuest õppekavast. “Eelmisel aastal lõpetasid gümnaasiumi esimesed uue õppekava järgi õppinud kaheteistkümnendikud, nüüdseks on neil läbitud ka esimene aasta kõrgkoolis. Võrreldes varasema nelja aastaga, on viimase aasta esmakursuslaste tase tunduvalt madalam. See ei ole ainult tunde järgi nii, seda saaks ka numbritega näidata. Võib-olla sattus maaülikooli sel aastal nõrgem kontingent, aga kui ka järgmisel aastal tase sama madal on, võib küll öelda, et uus õppeakava ei ole ennast absoluutselt õigustanud.”
Füüsika ja tõstespordi vahel pole seoseid Edasise akadeemilise karjääri tegemiseks peab Riho Kägo omandama doktorikraadi. “Ma olen praegu tupikus, kui ma ei liigu hariduse mõttes edasi,” lausus ta. “Kui mul ei ole doktorikraadi, võin ma ka neljakümne aasta pärast endiselt lektor olla. Selleks, et kandideerida ülikoolis teistele ametikohtadele, on esimeseks nõudeks doktorikraadi olemasolu.”
Füüsika ja tõstespordi vahel Riho Kägo sõnul otseseid seoseid ei ole. “Ainus seos, mida ma näen, on see, et mõlemal alal koheselt suuri arenguhüppeid ei tule,” ütles tänavustel Euroopa meistrivõistlustel üliraskekaalus 16. koha saanud tabiverelane. “Kui tahad suurt elevanti ära süüa, pead seda tegema jupikaupa. Alguses tundub kõik nii võimatult raske, aga võtad ühe ampsu, seejärel teise ning lõpuks ongi elevant söödud.”
Tõstmise juurde jõudis Riho Kägo Valgas elades. “Sõpradega tõstsime peegli ees kangi,” meenutas ta. “Alustades olin füüsiliselt ikka väga nõrk. Kui praegu vaatan neid tüdrukuid, kes mul trennis käivad, siis kõik nad edestavad mind sama vanalt. 2003. aasta sügisel, kui pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartusse õppima tulin, läksin Igor Baškirovi juurde trenni. Tema õpetas mind tõstma.”
Treeneri juhendamisel järgnes ka areng. Kui 2003. aasta kevadel võitis Riho Kägo U20 vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel kehakaalus kuni 85 kg pronksmedali kogusummaga 197,5 kg (85 + 112,5), siis aasta hiljem sai ta kahe tõsteviisi kogusummas kirja 225 kg (102,5 + 122,5) ja teenis hõbemedali. 2005. aastal tuli täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt esimene meeskondlik ning kolm aastat hiljem ka individuaalne kuld.
Treenib Tabiveres noori tõstespordihuvilisi
Möödunud aastal osales Riho Kägo esmakordselt rahvusvahelistel tiitlivõistlustel, saades maailmameistrivõistlustel Almatõs üle 105 kg kaaluvate meeste hulgas kogusummas 340 kiloga (155 + 185) 28. koha. “Kui meedias räägitakse kellegi kohta, et teeb kodus hea tulemuse, aga MM-il põrub, siis ma täitsa usun seda. Suurvõistlused on tõesti rasked, närv on pingul ja jalg väriseb,” meenutas Kägo saadud kogemust. Tänavustel MM-võistlustel Houstonis Kägo tõenäoliselt kaasa ei tee. “Alaliit soosib tiitlivõistlustel osalemist,” lausus ta. “Kui korralik tulemus tehtud, siis kätt ette ei panda, eeldatakse ainult seda, et maksad mingi osa sõidukuludest. USAsse sõit võtab aga juba tohutult palju ja selleks on raske vahendeid leida.” Küll osaleb sel aastal MM-il Eesti tõstmise esinumber Mart Seim, kes mullu saavutas Kägoga samas kehakaalus neljanda koha. “Ta on praegu väga tugev,” teab Riho Kägo. “Klassikalist tõstmist mulluse õlalõikuse järel väga palju teinud ei ole, aga füüsiline jõud on tal meeletu.”
Tabiverre sattus Kägo selle kümnendi algul soodsa elamispinna otsinguil ning sellest ajast ongi ta jäänud jõgevamaalaseks. Samas ei olnud Tabivere tema perele eelnevalt üldse mitte võõras koht – Riho Kägo abikaasa, paljukordne Eesti meister käimises Maarika Taukul kuulus juba enne sinna kolimist Tabiveres tegutseva Bruno Jungi Käimisklubi ridadesse. “Eesti on väike,” naeris Kägo, kes leidis ka ise kiirelt Tabiveres treenimisvõimalusi. “Sain Maarika treeneri Toomas Rosenbergiga varemgi hästi läbi ning ta pakkus mulle kohe võimalust jõusaali kasutada. Tõstepõrandat ja -kangi seal sel ajal veel ei olnud, aga hakkasime neid kohe organiseerima.”
Praegu treenib Riho Kägo Tabiveres noori tõstehuvilisi ning oleks huvitatud ka täiskasvanute treeningrühma juhendamisest. “Noored teevad mõne aasta ja lähevad siis mujale õppima, täiskasvanute rühm oleks hoopis teine asi. Oleks hea, kui Tabiverest või selle ümbrusest käiks huvilisi.”
Tänavu kevadel võitsid Jõgevamaa tõstjad Eesti meistrivõistlustel kaks esikohta, lisaks Riho Kägole pälvis oma kehakaalus kulla ka jõgevalane Kert Ustav. Märtsi lõpus korraldati kolmekümneaastase vaheaja järel taas Jõgevamaa meistrivõistlused tõstmises, kus osales üksteist mees- ja viis naistõstjat. Võistluste direktorina tegutsenud Riho Kägo sõnul üritus õnnestus. “Võistlused näitasid, et ala tasub siinkandis edasi arendada,” ütles ta. “Järgmisel aastal tuleks kutsuda osalema ka teiste alade esindajaid, kes tõstmist oma treeningprotsessis kasutavad. Sangpommitõstjad ja kergejõustiku heitealade tegijad saavad näiteks väga hästi ka klassikalise tõstmisega hakkama.”
Riho Kägo soovitus noortele sportlastele: “Tehke sporti hästi mitmekülgselt! Ühele alale spesialiseerumine eeldab seda, et teete juba ainult tippsporti, keskmisel harrastussportlase tasemel tuleb aga hästi palju erinevaid alasid teha. Mida mitmekülgsemad, seda tugevamad pärast olete.”
Riho Kägo elukäik
*Sündis 1984. aasta 28. septembril Valgas
*Lõpetas 2003. aastal Valga gümnaasiumi
*2010. aastal Tartu ülikooli rakendusfüüsika eriala magistriõppe
*Samast aastast töötab Eesti maaülikoolis lektorina
*Tõstmises
*2014. aasta MM-il 28. ning 2015. aasta EM-il 16. koht (üle 105 kg)
*Eesti meister individuaalselt
2008, 2009, 2010, 2011 (kuni 105 kg) ja 2015 (üle 105 kg)
*Eesti meister meeskondlikult
2005, 2008, 2009, 2010, 2013, 2014 Tartumaa SK Jõud koosseisus
*Isiklik rekord rebimises 157 kg, tõukamises 190 kg, kogusummas 342 kg
*Treener Arne Heinlaid
MATI ALEV
