Ei ühiskonna lõhestamisele!

Ränk majandussurutis on toonud masendust  tuhandetesse Eesti peredesse, mure ning ebakindlus tuleviku ees ühendavad täna  ettevõtjaid  ja poliitikuid, töö kaotanud inimesi ja töötegijaid,  pensionäre ja  alles ellu astuvaid noori.

Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus enam kui poolteist aastat tegelenud riigi kulutuste mahalõikamise ja täiendavate tulude leidmisega. Siinkohal on põhjust tänada eesti rahvast, kes on paljud valusad kärpeotsused üldiselt kannatliku meelega ja mõistvalt vastu võtnud.

Viimaste  kuude “kärpedraama“  on aga läinud päris inetuks.  Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest,  mis suruti Riigikogus üleöö ja põhiseadusele vilistades  läbi ning mida nüüd tagantjärele ülbelt õigustatakse. Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber  toimuvat, mis näitab mitte ainult  valitsuse peataolekut  ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas niigi üles kruvitud pingeid.  Mõned juhtivad poliitikud eesotsas kaitseminister  Jaak Aaviksooga on avalikult teatanud,  et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem ja mõistlik oleks neid langetada.

N-ö riigimeestele assisteerivad üksikud  koalitsiooniga soojades suhetes olevad ettevõtjad ja teadlased ning  võimuliidu tuntud siseopositsionäärid justkui võistleksid omavahel, kes suudab pensionäride suunas jõhkramalt lajatada.  Selle taustal ei mõju kuigi veenvalt peaminister Andrus Ansipi  järjest ebakindlamaks  muutuvad kinnitused, et pensionide kallale me ei lähe.

Mida peavad  tundma oma elutöö teinud eakad, kellele tuletatakse aina meelde, et nad on üleliigsed, et nende pärast ei saa me eurot?  Mulle on mitu eakat inimest  kurtnud, et uudised  stiilis “langetame, ei langeta pensione” on neilt röövinud une.  Paljud pensionärid aitavad  kasvatada oma lapselapsi  või toetavad  töötuks jäänud lapsi.  Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv  kroon.  Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati  värske raporti, mille kohaselt elab kolmandik Eesti pensionäridest  vaesuses?

Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidelt veelgi suurema tüki mahatõmbamine oleks täiesti arulage olukorras, kus valitsejatel puudub nägemus  pensionisüsteemi  ja laiemalt kogu sotsiaalpoliitika pikaajalistest muudatustest.

Segased  sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu ka õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal ripub samuti kärpekirves. 

Oma  rivaalitsemise, otsustamatuse  ja krampliku kinnihoidmisega üksikutest  valimislubadustest  on võimuliitlased asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vinduv  debatt vastandab praegu selgelt  noori ja vanu, töötuks jäänuid ja töötegijaid ning erinevate ametite pidajaid. Kas tahtlikult või tahtmatult, aga on suudetud luua hirmuõhkkond.

Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt  kindlameelset   juttu, millesse võib uskuda, ja ka ausaid põhjendusi,  miks üks või teine samm astutakse.  Ennekõike lasub see kohustus peaministril, kes näib olevat püssi põõsasse visanud.  Rahva rahustamise  ja valitsuse  juhtimise asemel  eelistas  Ansip  suvel pikalt puhata ja  rulluisutada.  Lõpuks pages ta Aaviksoo kirja eest  lausa välismaale päikesevanne võtma.

Ja kindlasti ootavad inimesed valitsuselt ka tulevikku suunatud strateegilist tegevusplaani, millest unistab Aaviksoo ja  mida paraku kusagilt ei paista. Erinevad huvigrupid  — ettevõtjad, haridus-ja kultuuritöötajad,  pensionärid, samuti teadlased — ootavad juba ammu, et valitsus neid otsustamisse ja diskussioonidesse kaasaks. Seni asjatult, sest kõrk ja teistele seisukohtadele kurt valitsemisstiil  jätkub.

Järjest enam saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühte hoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.

iii

JÜRI PIHL, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees

blog comments powered by Disqus