Pajusi käsitöömeister Taimi Puus tahab teiste samal alal töötavate inimestega konkureerida. Ilma konkurentsita ei paku tegevus talle pinget ja ka toodete kvaliteet langeb.
“Tegelikult tahaksin, et ka meeste käsitööd rohkem tehtaks ja müüa pakutaks. Naised lämmatavad laadad ja käsitöömüügipaigad oma toodetega ära, samal ajal kui meeste käsitööd kõikjal napib.
Minul on tööd järjest juurde tekkinud. Mul on praegu ees järge ootamas kaks kahemeetrist hardangeri stiilis kardinat ja laudlina. Väga tihti tuleb õmmelda Eesti rahvarõivaid. Põltsamaa valla Kamari küla naised ootavad oma rahvarõivaste juurde põllesid ja tanusid. Mu oma minia ootab pükse ja seelikut. Poisi rahvariietekomplekt on pooleli, selle tahan veel tänavu lõpetada. Kuusalu seelikule tahan teha pärlitikandiga tari,” loetles Puus pooleliolevaid töid.
Ainsa tõsisema probleemina oma töös nimetas naine transpordikulusid, mis on kõrgete kütusehindade tõttu üsna suured.
“Veel mõned aastad tagasi polnud ma suuteline oma eluasemesse investeerima, kuid nüüd natuke suudan. Inimesed juba teavad, missugust ja millise kvaliteediga tööd ma teen. Mulle astutakse ligi nii kaupluses kui apteegis ja küsitakse, kas mul on aega seda või teist käsitööeset teha. Tahan enne töö vastuvõtmist kindel olla, et ma seda ka teha suudan. Minu tehtud käsitööesemete ostjate hulgas on olnud Euroopa riikide inimesi, kes on piisavalt jõukad, et endale väärtuslikku käsitööd osta. Samas ei häbene välismaine ostja müüjale kümmet eurot kaubale peale anda. Alles hiljuti maksis mulle Tallinnas üks välismaa proua äärepitsi eest 40 eurot. Siin pakuti mulle sama töö eest 100 krooni,” jutustas meister.
Tunduvalt on tõusnud ka materjali hind, eelkõige linasel riidel. Kui varem sai selle kätte 60 krooni meeter, siis nüüd maksab meeter kangast 160 krooni.
Käsitöötegijal tuleb vaeva näha ka oma toodete müümisega, sest kauplus tahab suurt vaheltkasu saada. “Kui inimene saab minu käest rahvariidevöö 500 krooni eest ja kaupluses on see müügil 1200 krooniga, siis see vöö jääbki poeriiulile seisma,” tõi Puus näite.
Teisalt tuleb tema sõnul pidevalt midagi uut välja nuputada. “Nii tegin vahepeal ühe nädala põimpilu, ühe nädala brügge pitsi, nüüd tahan võrkpilutikandiga välja minna. Ajaliselt ulatub kõige kaugem tellimus aastasse 2011, geograafilises mõttes on minu töid jõudnud ka Londonisse,” rääkis naine.
iii
TOOMAS REINPÕLD
