Tabiveres tegutsevast masinatööstusest Same OÜ lekkis hiljuti info, et nende tubli ja nutikas töömees, tõeline firma raudvara Mäido Vesi sai 75 aastaseks, aga annab nii mõnelegi nooremale kolleegile jätkuvalt silmad ette. Tekkis soov sellise väärt mehega leheloo tarvis juttu ajada.
Tabivere kortermajas tuleb Veside koduust avama pikk ja sirge lahke näoga härra. 75? Tõepoolest, mõtlen: neil pealt seitsmekümnestel, kes mõni aeg tagasi Vikerraadios teema üles võtsid, et ei taha eakateks lahterdatud saada, võibki õigus olla. Ja kui köögist jõuab kohale Mäido sõnakas ja temperamentne teinepool Maie, saan taas kinnitust, et vanusenumbrist olulisemad on elus muud näitajad ehk igaüks on just nii vana (või noor), nagu ta end tunneb olevat.
Ega Mäido endast rääkima ei kipu, ta viib kohe jutu mujale, on tema kolleegid Samest mind hoiatanud. Nii see ongi, aga tänu abikaasa, endise pedagoogi Maie värvikatele noorusmälestustele, kommentaaridele ja “vaheklippidele” arvukate fotoalbumite toel sujub meie jutt kohvilaua taga üpris ladusalt.
“Sa võid ju siin rääkida, aga ega see sellepärast nii olla ei pruukinud,” mainib Mäido aeg-ajalt heatahtlikult muiates, kui talle tundub, et teinepool jutustades liialt hoogu satub.
Masinahuvi lapseeast
Kuidas siis läks nii, et Põlvamaa poissi hakkasid köitma rauast masinad, mitte põllupidamine ega ka puutöö, mida oskas hästi tema isa?
“Ei oskagi öelda, miks, aga kuigi olen põllul olnud nii traktori kui kombainiga, on tahtmisest ise roolis olla alati üle olnud soov masinaid ehitada, ümber teha, tehniliselt täiustada. Minu lapsepõlves liikus ju autosidki vähe, aga kui siis nägi Fordsoni traktorit või rehepeksumasinat, võis neid vahtima jäädagi. Väga huvitav oli ka auru jõul töötav saeraam. Isa oli mul, jah, puutöömees, tegi kappe ja kummuteidki, aga minule see töö üldiselt ei istu. Klopsida ju võib, aga…,” räägib tehnikamees.
“Oh, mis jutt, et puutööd ei tee. Kõik on ta siin kodus oma kätega teinud ja remontinud. Praegugi on ühes toas põrandavahetus pooleli,” sekkub Maie ja viib mind vaatama nii toda valmivat põrandat kui glasuurplaatidest säravat vannituba, kinnitades poolihääli (et asjaosaline ei sekkuks), et tema mehel on kuldsed käed ja talle võib iga olmemure puhul loota.
“Võta kohvi kõrvale pirukat ka,” pakub perenaine. “Need on küll poest toodud, sest meie praeahi pole praegu korras.” – “Vaat seda kuulen mina praegu esimest korda, et meil ahjuga midagi lahti,” lausub pere tehnikamees üllatunult. “No ma ju räägin, Mäidol on ainult masinad ja konstrueerimine pidevalt peas, ta ei kuule ka üldse, mida ma räägin,” puhkeb Maie laginal naerma.
Kust ja kuidas algas töömehetee, mis praeguseks 59 aastat kestnud? Uiburindu külale Kanepi kandis oli kõige lähemal Põlgaste kool, mis tollal 7-klassilise hariduse andis. Paar aastat sai tehtud “Külvaja” kolhoosis põllutööd, seejärel läks noor mees Kanepi MTJ ehk masina-traktorijaama suunamisega Helme maakutsekooli, mille lõpetaja sai laia profiiliga traktoristi-masinisti tunnistuse. Vennaga koos tehti juba siis endale kodusteks majapidamistöödeks traktor, sest kolhoosist hobuse laenamine oli raskustega seotud: kõigil oli ju vaja samal ajal aiamaad künda või heina teha.
“Kui Helme kooli 1960. aastal lõpetasin, olid MTJid likvideeritud ja suunamine anti hoopis Võru maaparandusjaama. Ma sinnaminekust huvitatud polnud, aga minust oli huvitatud mu vanem vend, kes oli tollal “Külvajas” peamehhaanik. Ta korraldaski asjad nii, et sain samasse ehk kodukolhoosi lukksepaks,” meenutab Mäido.
Nüüd võttis aga noore poissmehe elukarussell kiired pöörded peale. Vahepeal oli Põlgaste kool kaheksaklassiliseks saanud ja sinna oli loodud ka õhtukool töölisnoortele. Võimalust tuli kasutada ja seda eluetappi meenutab nüüd foto perearhiivis, kus Mäido kaheksanda klassi lõpukirjandit kirjutab. Nimelt leidis pilkupüüdva lokkispäise noormehe tookord üles rajoonilehe reporteri fotosilm.
Enne, kui punaarmee eesti poisi kolmeks aastaks Azerbaidžaani viis, jõudis ta ka naise võtta. “Olin tookord Rasina koolis loodusainete õpetaja ja see meie tutvustamine ja minu mehelepanek oli tegelikult ühe mu kolleegi suure organiseerimistöö tulemus. Aga näe, õnneks läks,” räägib Maie, tuues lagedale fotod särtsakast ja rahvarohkest pulmapeost. Noore isa armeeteenistuse aegu sündis tütar, mõne aasta pärast poeg.
Nüüdseks on kuldpulmad peetud, kolm last ammu täisinimesed ja ema-isa neljakordseiks vanavanemaiks teinud.
Põlvamaalt Saadjärve äärde
Noor pereisa käis Rasinalt Ahja kolhoosi farmimehhaanikuks: külmal ajal bussiga, suviti abimootoriga jalgrattal. Teele tuli asuda juba hommikul kella kuue ajal.
Kui pedagoogist abikaasal ülikooli lõpetamise järgne suunamisaeg täis sai, hakkas tema mõte liikuma selles suunas, kuidas pääseda Tartus elavale emale lähemale ja ka abikaasa elu kergemaks teha. Aega läks, aga plaan sai teoks, kui kusagilt lehesabast jäi silma kuulutus, et Voldi 8-klassilisse kooli, mille uus hoone just valmis sai, vajatakse loodusainete õpetajat. Nüüd tuli otsustavalt tegutseda ning 1973. aasta sügisel alustati uut elulehekülge Saadjärve ääres. Tollane Voldi kool hakkas muide mõne aasta pärast Tabivere kooli nime kandma, jõudis olla keskkool ja gümnaasium ning on praegu põhikooli staatuses.
Milline korter tookord kahelapselisele perele anti? Praegusest kenast õpetajate kortermajast polnud siis ju veel projektigi?
“Oh, me saime raudtee taha vanasse koolimajja kohe mitu tuba ja palju ruumi, endise õpetajate toa ja mitu ainekabinetti…” on Maie mälestused helged. “Põrandad olid otse vastu maad ja külmad, ja öösiti käis rotijaht,” toob abikaasa näite olmerealismist.
Mis aga tööellu puutub, siis see läks tehnikahuvilisel ja loomingulise mõttelaadiga Mäido Vesil Saadjärve kolhoosis märksa huvitavamaks.
“Saadjärves oli tookord esimeheks Villu Kottisse ja tema eestvõttel oli loodud majandisse UTJ ehk uue tehnika juurutamise grupp. Seal hakkasin ka mina tööle. Peamiselt tegelesime uute ja rekonstrueeritud tootmishoonete tehnoloogilise komplekteerimisega, seadmete paigaldamisega, ümberehitamisega, remontimisega. Meie baas oli Tabivere keskuses, otse Saadjärve ääres. Ruumi palju polnud, suurte masinatega tegelesime töökoja õue peal, aga eks meid kutsuti kolhoosi välja mitmele poole, kus parajasti vaja. Tööriistad autokasti või koguni traktorikärusse – ja minek kas veskisse, kuivatisse või moosivabrikusse.” Moosivabrik ???
Saan teada, et nii kutsus kolhoosirahvas asutust lüpsilautade kõrval, kus aurutati söödapõhku, et see paremini säiliks ja loomadele suupärasem oleks.
Mäido tunnistab, et elu oli tol UTJ ajal huvitav, sest sai palju ringi liikuda, inimestega suhelda, teadsid, kus keegi töötab ja elab. Praegune töö Sames on tema sõnul paraku rutiinsem, kõiki kolleege ei kohtagi iga päev, aga ta on rahul ja uhke, et ettevõte Tabiveres sündis, ellu jäi ja areneb.
“Eestvedaja, n-ö jõugu juht on kõige olulisem. Kui kolhoosid lagunesid, üritati ju meil siin mäletatavasti igasuguseid vabrikuid käima panna, aga ei tulnud neist midagi. Tänu Tarmo Teinile on Same edenenud,” kinnitab ta.
Hinnatud nupumees
Tolle uue tehnikaga tegelemise aegadest teadis aga Mäido pikaajaline kolleeg Viktor Trink jutustada järgmist.
“Kaheksakümnendatel toodi meie töökoja õuele automaatkäigukastiga “Volga”.
See kuulus Haljala kolhoosile ja oli saadud Tallinnast ministrite nõukogu autobaasist n-ö “väikese veaga” – käigukast ei töötanud. Masina ega käigukasti kohta polnud jooniseid ega instruktsioone. Ja ei olnud seal põhjarannikul meest, kes oleks osanud või julgenud seda remonti ette võtta. Aga meie kolhoosis oli üks selline nupumees – Mäido Vesi! Ta tuletas loogiliselt, kuidas õli käigukastis liikuma peaks ja kuhu ta mitte sattuda ei tohiks, ja tegi selle korda!” rääkis Viktor ja meenutas teistki ime- ja omapärast remondilugu.
“Kolhoosiaja lõpul hangiti Põhja-Venemaalt Tihvini linnast võimas metalligiljotiin, kaalus oma 15 tonni ja sellega sai lõigata kuni 16millimeetrist metalli. Seade oli amortiseerunud ja oli lahtimonteerituna utiiliplatsil seisnud, aga suurem osa detaile õnneks alles.
Samal ajal sai valmis UTJ uus töökoda ehk kaarhall, kus muide Same edaspidi kõigepealt tegevust alustas. Sinna need tükid toodi. Kõik sõlmede tööpinnad olid väga kulunud. Hakkasime giljotiini taastama ja eestööliseks oli muidugi Mäido. Oma loogilist mõtlemist kasutades sai ta jälile, miks tööpinnad kulunud olid, taastas masina detailide automaatse määrimissüsteemi jne. Saime giljotiini töökorda ja töötasime sellega veel 15 aastat, kuni ostsime metalli plasmalõikuse pingi. Arvan, et ilma selle masinata ei oleks vist praegu ka Same tehast.”
UTJ tegutses Viktori sõnul kolhoosikorra lõpuni ja seal tehti üpris huvitavaid asju. Näiteks ehitati tollases Saksa DVs toodetud iseliikuvaid niidukeid ümber haljassöödapurustiteks-pneumolaaduriteks, valmistati 6realisi kartulipanekumasinaid, ehitati suuri traktorikärusid haljasmassi vedamiseks, mis kallutasid koorma külje peale, rekonstrueeriti teraviljakuivateid ja karjalautu. Mäido Vesi tehniline taip, nutikus ja töö teostamise korrektsus jäid tema kinnitusel külge ka teistele UTJ meestele. Ja kui nimetatud tehnikameeste grupi baasil asutati aastal 1992 osaühing Same, sai Mäidost selle asutajaliige, kes tänaseni rivis.
Salapillimees ja töönarkomaan
“Minu mees on lootusetu töönarkomaan, sinna pole kohe midagi parata. Juba noorena unustas ta end alailma õhtul töökoja või garaaži juurde askeldama. Rasinal ja siingi enne uude majja korteri saamist oli meil ju ainult puupliit, eks katsu sellel tundide kaupa sööki soojas hoida! Küll olen rääkinud, et tule käi kodus söömas ära ja mine siis tee, mida tahad, aga Mäido pea on nii tehnikamõtteid täis, et selline lihtne asi nagu söök sinna naljalt ei mahu,” räägib Maie naerdes. Kui jutt sellele läheb, kas tehnikafännil ka muid hobisid on, paljastab abikaasa saladuse, et pereisale meeldib väga pilli mängida ja ta on kuulmise järgi mitmeid lugusid akordionil selgeks õppinud, aga häbeneb seda ise ja mängib vaid omaette olles.
Hobisid on veel: ajaloo- ja tehnikaraamatud, ristsõnad. Lood vahvast sõdurist Švejkist on kah meelelahutuseks kapsaks loetud. Aga suurim elutöö seisab garaažis. See on korralik ja täiuslik traktor, mis on ehitatud eelkõige meisterdamise ja nuputamise pärast, otsese praktilise vajaduseta. Seda lõbu võib üks nutikas ja lahtiste kätega mees endale ometi lubada!
Mäido Vesi elukäik
*Sündis 30. mail 1940 Põlvamaal Uiburindu külas.
*Õppinud Põlgaste koolis ja Helme maakutsekoolis, mille lõpetas 1960. aastal.
*Töötas “Külvaja” kolhoosis lukksepana, viljakoristusel mitmes Põlva rajooni majandis kombainerina, olles sellel alal üks rajooni paremaid.
*Alates 1973. aastast kuni suurmajandite likvideerimiseni Saadjärve kolhoosi uue tehnika juurutamise grupi meistrimees.
*1992. aastal tegevust alustanud Same OÜ üks asutajaliikmeid, töötab samas ettevõttes lukksepana tänaseni
Kolleeg Viktor Trink:
Mäidot huvitab endiselt, mis on puuhobuse kõhus
“Mäido on Same firma tõeline raudvara ja meile kõigile eeskujuks. Tema tegutsemise põhimõte on, et kui on tarvis, tuleb töö ära teha. Samuti usub ta vankumatult, et kui üks asi on inimese poolt valmis tehtud, siis on inimesel võimalik see ka töökorda seada.
Olen kuulnud Mäidot ka ütlemas, kui mingi uue masina nuputamine käsil, et kunagi ei küsita pärast, kui kaua seda tehti, vaid küsitakse, kes selle tegi.
Huvi tehnika vastu on temas säilinud läbi pikkade aastate, see on igipõline poisiklik huvi, mis on puuhobuse või ka mõne teise salapärase mänguasja kõhus.
Ta on ikka igapäevaselt rivis, keerukate, täpsete ja nutikate lahenduste otsinguil.”
KAIE NÕLVAK
