Konkursitööd puudutasid hingekeeli

Jõgeval Betti Alveri muuseumis tehti mai lõpus kokkuvõtteid kirjandusliku omaloomingu konkursist “Betti Alveri jälgedes”. Konkurss on nüüdseks toimunud juba 19 korral. 


Tänavu andsid omaloomingukonkursi korraldajad – Jõgeva linnaraamatukogu ja Betti Alveri muuseum – kirjutajatele ette neli teemat: “Luules heliseb muusika”, “Eesti muld ja eesti süda”, “Ei saa mitte vaiki olla” ning “Kõrd om Vestmann all ja Piibeleht pääl”. Lahkesti võeti vastu aga ka n-ö vabal teemal kirjutatud tööd.

Seekord osales konkursil 14 õpilast ja kaheksa täiskasvanud autorit, kes saatsid korraldajatele ühtekokku 46 luuletust ja proosapala. Kui õpilased olid kõik Jõgeva koolidest, siis täiskasvanud autorite hulgas oli ka teistes maakondades elavaid inimesi.

Žürii, millesse kuulusid Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru ja varahoidja Heli Järv ning Jõgeva linnaraamatukogu direktor Sirje Narits, direktori asetäitja Jaana Koppel ja raamatukoguhoidja Ene Sööt, hindas kirjutajaid kolmes vanuserühmas: 7.-9. klassi õpilased, 10.-12. klassi õpilased ja täiskasvanud. Noorimas vanuserühmas otsustati esile tõsta Birgit Saare (Jõgeva põhikooli 7. kl), keskmises vanuserühmas Aana-Liisa Kaste (Hugo Treffneri gümnaasiumi 12. kl), Marilin Kuuse (Jõgevamaa gümnaasiumi 10. kl) ja Ronald Kiipuse (Jõgevamaa gümnaasiumi 11. kl) ning vanimas vanuserühmas Mari Karilaiu, Tea Lalli, Anneli Lambi, Aet Liinati ja Antu Oti töid.

“Minu lemmikautoriteks olid sel konkursil Tea Lall, Mari Karilaid ja Anneli Lamp,” ütles žüriiliige Toomas Muru. “Tea üle on mul eriti hea meel, sest ta on aastaid sellel konkursil osalenud ja tema oskused on nende aastatega üha kasvanud. Ta käis ka Betti Alveri muuseumi korraldatud loovkirjutamise kursusel. Tema proosapala “Eesti muld ja eesti süda” näitab kujukalt, kuidas hea kirjutaja suudab bussiga koolitusele sõites kogetud argisest situatsioonist kirjandusliku kujundi välja kasvatada. Tahaks ise ka niimoodi osata!”

Alverlik motiiv

Mari Karilaiu luuletust “Kuused kummuli” lugedes tuli Toomas Murule meelde Betti Alveri märkmetest loetu: ühel raskel eluperioodil kirjeldas temagi kuuski, mis kodu juures tormi käes õõtsusid. Karilaiu luule on Muru meelest ka alverlikult lakooniline: ta ei vaja pildi või mõtte edasiandmiseks suurt kogust sõnu. Anneli Lamp suutis aga oma kolmeosalises luuletuses “Kõik on muusika” igapäevaelu detailid oskuslikult muusikateostest inspireeritud ja muusikaliste terminate abil korrastatud vormi valada. “See on meisterlik ja läbimõeldud kompositsioon,” sõnas Toomas Muru.

Žüriiliige Jaana Koppel tõdes, et seekord puudutasid teda kõik konkursitööd. Isegi nii, et kui ta lõpetamisel paremaid luuletusi-proosapalu ette luges, tuli tal mõnikord kunstlik paus teha, sest muidu oleks hääl värisema hakanud.

“Oli tunda, et kirjutatu oli hingest tulnud. Ja siis läheb see ka lugejale-kuulajale hinge,” ütles Jaana Koppel.

Ehkki konkursi lõpetamisele oli seekord kohale tulla saanud suhteliselt vähe kirjutajaid (õpilastel olid parasjagu eksamieelsed konsultatsioonid jne), kujunes Betti Alveri muuseumis kohvilaua taga välja väga mõnus kirjandusteemaline juturing. Kõige kaugemad külalised, kes selles osalesid, olid Mari Karilaid ja Antu Ott Viljandimaalt. Mõlemad kuuluvad Viljandi luuleklubisse ja tulid Jõgevale ühe autoga. Mari Karilaid elab Viiratsis ja töötab lasteaiaõpetajana. Ta on avaldanud oma loomingut interaktiivse kirjandusklubi POOGEN netikeskkonnas ja mitmel aastal kaasa teinud ka konkursil “Betti Alveri jälgedes”.

Öösel teki all

“Minu luuletused on pigem kurvameelsed, aga mis südamest-hingest läbi käib, see ka kirja pandud saab,” ütles Mari Karilaid. “Näiteks sõidan ma tihti mööda ühest tühjaks jäänud majast ja selle lagunenud katus tõmbas ikka mu pilgu enda peale ning pani südame kripeldama. Enne ma rahu ei saanud, kui panin kirja luuletuse “Poolekskukkunud”. Aga kuulates seda, kuidas Toomas Muru analüüsis siin minu luuletust “Kuused kummuli”, jäi mul suugi lahti: ma ise poleks tulnudki selliste asjade peale, mida tema sealt leidis.”

Mari Karilaid tunnistas, et luuletused sünnivad tal enamasti öösel teki all. Enne uinumist hakkab mõni mõte kummitama ja enne ta uinuda ei suuda, kui paneb selle kirja. Antu Ott lisas, et tema kirjutab luuletusi enamasti tööl olles: ta on tanklaoperaator.

“Mõned viskavad nalja, et ju need luuletused mul bensiiniaurudest sünnivad, aga mina seda ei usu,” ütles Antu Ott.

Jõgeva linnaraamatukogus töötav Tea Lall sõnas, et tema kirjutas aastaid vaid iseenda jaoks. Aga ükskord tuli tunne, et nüüd on aeg küps kirjutatu teistega jagamiseks. Nüüdseks on Tea Lalli looming tunnustust leidnud juba kahel romaanivõistlusel: kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel sai ta kolmanda koha (see auhinnatöö ilmub juulis ka raamatuna) ja Eesti Kirjanike Liidu tänavusel romaanivõistlusel jõudis ta äramärgitute hulka.

Jõgevamaa gümnaasiumi 11. klassi õpilane Maris Meos ütles, et teda motiveerivad kirjutama loetud head kirjandusteosed, kusjuures teose sisu polegi tema jaoks nii tähtis, olulisem on karakterite hingeelu avamine. Kirjanduse lugemine annab ka rikkaliku sõnavara, mida oma kirjatöödes kasutada.

“Tegelikult tahan ma hoopis režissööriks saada, aga kirjutamisoskusest on sellel erialal palju kasu,” sõnas Maris Meos. 

Kirjandusliku omaloomingu konkursil “Betti Alveri jälgedes 2015” esile tõstetud tööd

* 7.-9. KLASS: Birgit Saare akrostihhon “Keelemäng”.

* 10.-12. KLASS: Aana-Liisa Kaste luuletus “Sul on nüüd teistmoodi aeg”, Marilin Kuuse luuletus “Eesti muld ja eesti süda” ja Ronald Kiipuse proosapala “Eesti muld ja eesti süda”

* TÄISKASVANUD: Mari Karilaiu luuletused “Öö”, “Ei küsi enam”, “Poolekskukkunud”, “Kuused kummuli”, “Mullale suud”, “Tammetõruvaip” ja “Maga maga”;

Tea Lalli proosapala “Eesti muld ja eesti süda”;

Anneli Lambi luuletused “Kõik on muusika” ja “Eesti muld ja eesti süda” ning proosapala “Ei saa mitte vaiki olla”;

Aet Liinati luuletused “Kusagil kõnnib öö”, “Veel üks vaade surmale”, Suletud uste taga on armastus”, “Aja tuha all magavad kadunud majad”;

Antu Oti luuletused “Ma käisin vastuvõtul!”, “Sinimustvalged on horisondi palged”, “Paese pinna palujate keele kirkuskuma” ja “Kas eesti keel teel Narayama mäele?”.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus