Põltsamaa SOS lasteküla tähistas esimest juubelit. Naabreid õnnitlema tulnud üleaedne Uno Targama ütles, et temal on isana suur rõõm lasteküla laste ja nende perevanemate üle.
2008. aastal, kui Põltsamaale hakati lasteküla peremaju ehitama, tekitas see seni tundmata ettevõtmine ümberkaudsetes elanikes ärevust ja vastuseisu.
Kiitis toredaid lapsi ja perevanemaid
SOS lasteküla kolm peremaja ehitati Põltsamaale Kellukese tänavale kõrvuti, sünnipäevapidu peeti möödunud teisipäeval keskmise peremaja hoovis. Põltsamaa piirkonna lasteküla juhataja Ingrid Sindi lausus, et ta meenutas sünnipäevapeo hommikul aega, kui peremajade valmimise järel esimesed perevanemad saabusid ja kui jõudsid kohale majade tulevased elanikud – lapsed. Perevanematest jõudis esimesena kohale pereisa Ivar Pärnaste, kes küll enda sõnul tuli alguses kojameheks. Ingrid Sindi siiski arvas, et küllap ta ikka pereisa rolli vastu huvi tundis, kuid pelgas seda alguses välja öelda. Esimese perena saabus Põltsamaale pereema Maire Kaljuvald koos lastega Keila lastekülast. Seejärel saabusid lapsed Signe ja Ivar Pärnaste hoole alla ning viimasena Liidia ja Robert Pauli hoole alla just sellesse peremajja, kus äsja sünnipäevapidu peeti.
Igas peremajas on olemas ka peretädi, kes vajadusel perevanemaid abistab. Ingrid Sindi ütles, et perevanemad ja nende abilised kasvatavad lapsi samuti, nagu nad kasvatavad oma lapsi kodus. Ühisel juubelipeol ei taheta aga tunnustada igat last eraldi selle järgi, kes on tublim õppur, sportlane või isetegevuslane, vaid perevanemate jaoks on kõik hoolealused suurepärased ja olulised.
Lasteküla naaber Uno Targama rääkis, et mäletab veel aega, kui peremajad kerkima hakkasid. Ta jälgis huviga hoonete ehitamise kulgu, kuid veel suurema põnevusega ootas seda hetke, kui lapsed need majad oma rõõmsate kilgetega täidavad.
Targama tunnistas, et ümberkaudsetel elanikel oli esialgu kahtlusi, kas ja kui palju nende elukorraldus uute naabrite tõttu muutub. Tema enda väike tütar on aga olnud lasteküla laste väga sagedaseks külaliseks ja mängukaaslaseks ning temal on isana väga hea meel selliste naabrilaste ja vanemate üle. Uno Targama avaldas lootust, et pole ühegi peremaja lastele ega vanematele tundmatu ja et nende head naabrisuhted kestavad.
Majanduskriis tõi kahe maja asemel kolm
SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevjuht, põltsamaalane Margus Oro nentis, et viis aastat pole üldiselt pikk aeg, et seda veel oluliseks ajalooks pidada, lapse jaoks on aga viis aastat väga pikk aeg.
Kõik sai alguse 2006. aasta augustis, mil Norra ja EL majandusringkonnad otsustasid esimest korda koos Eesti sotsiaalobjekte toetada. SOS lasteküla kirjutas siis projekti peremajade ehitamiseks. Möödus kaks aastat, kui Brüsselist saabus vastus, et lasteküla projekti on otsustatud toetada kahe peremaja ehitamiseks. Majade ehitamise periood langes ajaliselt kokku majanduskriisiga, mis tähendas projektikirjutajate jaoks seda, et ehitushinnad langesid ja kahe maja asemel oli võimalik ehitada kolm.
Seejärel tuli lahendada probleem, kuhu need majad ehitada. Põltsamaa on nii tiheda asustusega linn, et seal krundi leidmine oli päris keeruline ülesanne. Krundid leiti Põltsamaa uuselamute piirkonda, mis on linlastele tuntud aiamaade piirkonnana. Margus Oro avaldas heameelt selle üle, et perevanemad on selle aja sees samaks jäänud, sest lastele on stabiilsus väga oluline. SOS Eesti Lasteküla tegevjuhile valmistab rõõmu, et lasteküla lapsed lõpetasid kooliaasta suurepäraste tulemustega. Margus Oro tänas tubli töö eest ka perevanemaid, kes on talle küll alati kinnitanud, et nende roll ei ole amet, vaid pigem missioon. Praeguseks tegutseb üle Eesti neli lasteküla, kõige uuem alustas Raplamaal Juurus tegevust möödunud aastal.
Vanim Eesti SOS lasteküla tegutseb Keilas, üks on ka Narva-Jõesuus. Margus Oro pakkus välja idee, et iga lasteküla võiks kanda ühe aastaaja nime ja et Põltsamaa võiks olla kevadlasteküla.
Jaan Aiaots kinnitas, et tal on väga hea meel selle üle, et Margus Oro lasteküla peremajade Põltsamaale ehitamise idee välja pakkus. Täna võib ta linnapeana kinnitada, et see tegu on ennast igati õigustanud. Kui isegi naabrid on sellega rahul, siis mida paremat võikski veel tahta. Linnapea nentis ka, et Põltsamaa linn ei ole omalt poolt lastekülale suurt midagi anda saanud, küll aga on lasteküla linnale väga palju andnud.
Põltsamaal võiks olla Lõuna-Eesti tugikeskus
SOS lasteküla Eesti ühingu tegevjuht Margus Oro ütles, et Keilas on olemas juba 12 peremaja ja sinna ei olnud enam mõistlik maju juurde ehitada.
“Rääkisin oma mõtetest ka Viinis rahvusvahelise lastekülade organisatsiooni juhtidele. Nemad arvasid, et Keilasse peremajade juurde ehitamise plaani pole võimalik muuta, sest Norra riik kui selle projekti oluline rahastaja ei anna järele. Rahvusvahelisel tasandil otsus viibis ning alustasin läbirääkimisi mitmete paikade esindajatega, nende hulgas Tartumaa, Ida-Virumaa ja Põltsamaa linna esindajad. Tartu valda Raadile hakati siis alles detailplaneeringut koostama, mis oleks tähendanud aastast ajakaotust. Ka Ida-Virumaal ei oleks saanud ehitamisega kohe alustada. Põltsamaal olid praegused SOS lasteküla peremajade krundid ära jagatud ning seetõttu sai Põltsamaa osas kiire otsuse langetada.
2007. aasta jõululaupäeval jõudis minuni teade, et otsus peremajad Põltsamaale ehitada on Viinis heaks kiidetud. Kõik läks hästi ja 2009. aasta novembris võeti majad ehitajalt vastu. Kuid läks veel pool aastat, enne kui 2010. aasta mais esimesed pered majadesse elama asusid.
Mul on hea meel selle üle, et oleme suutnud ühe lasteküla peremajade kompleksi Kesk-Eestisse tuua, sest ülejäänud kolm Eestis tegutsevat lasteküla asuvad kõik Eesti põhjaosas. Kui esimesed peremajad ehitati Eestisse annetajate raha eest, mis tuleb suures osas Skandinaaviamaadest, siis nüüd on põhimõtted muutunud. Praegu rahastatakse majade ehitamist EL struktuurifondide, omavalitsuste ja riigi abiga ning annetajate raha kasutatakse teenuse pakkumiseks, mis tähendab seda, et raha saab laste ja perede tarvis oluliselt rohkem kasutada kui varem. Nii ehitati Narva-Jõesuu peremajad valmis EL struktuurifondide abiga ja SOS Lasteküla Eesti Ühing võttis need pikaajalisele rendile ning pakub seal teenust. Samamoodi toimiti Juuru peremajadega.
Eestis on praegu veelgi võimalusi sama skeemi järgi toimetada, ent me teeme pärast iga uue lasteküla toimimahakkamist paariaastase pausi. Praegu kasutab SOS Lasteküla Eesti Ühingu teenust neljas lastekülas ja kahes noortekodus üle Eesti 1100 teenust vajavast lapsest 180-190. See tähendab, et nüüdisaegset asenduskodu teenust suudetakse pakkuda umbes 15 protsendile vanemliku hooleta jäänud lastest. Ühelt poolt on Eesti lastekülaühingu sooviks liikuda peremajade rajamisel edasi Lõuna-Eestisse, teisalt jääb seal kriiside puhul peredega tegelemine Tallinnast juhtides liialt kaugeks. Seetõttu oleks vaja Kesk-Eestisse ühte tugevat tugipunkti, milleks võiks olla Põltsamaa.”
TOOMAS REINPÕLD
