Pesunööride ja kiikede paigaldamiseks, arvan. Korteriteks, arvavad kuldnokad. Meie kahes vanas õunapuus on kenad varjulised õõnsused, mis ongi teist aastat uute kuldnokkade taimelavaks. Hommikuti, juba kella nelja paiku sõeluvad vanalinnud, nokkades ussikestepuntrad. Ja pesadest kostab vahel õige nõudlikku ja küllaltki disharmoonilist häälitsemist, andmaks märku, et ikka on vähe… Seda orjust on vanalindudel kolm nädalat, siis on pojad lennuvõimelised.
Kuldnokk on Euraasia lind, Eestis olevat nende arvukus viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Nad on inimese poolt viidud Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus nad tõrjuvad välja kohalikke liike. Ei teadnudki, et Ameerikas lubatakse neid igal ajal tappa ja Lääne-Austraalias, kuhu nad veel pole jõudnud, on valitsus pannud välja patrullid, kes peavad maha laskma kõik kuldnokad, kes sinna üritavad tulla.
Eelnev tarkus on Vikipeediast, niipalju siis meie armsast rändlinnust, kellele meie siin hoolega pesakaste teeme, et nende käsi hästi käiks! Ju siis on ikka suur vahe, kas oled ökosüsteemi sulandunud, selle täieõiguslik osa või tahad uusi alasid vallutada! No ei taha uute alade inimesed kuldnokkade pärast oma linnuliikidest loobuda? Aga meil on nad igati omal kohal. Eks sügiseti võtavad nad aedadest matti, mis meile ei meeldi. Mis kuldnokkade andekusse puutub, siis silma paistavad nad kahel alal: on hea jäljendaja ja pääsukese järel kiireim lendaja, kuni 75 km tunnis.
Aiandusajakirjadest võib leida soovitusi, et vanadest õunapuudest saab sae abil kujundada toredaid skulptuure. Vanu õunapuid tuleb vähendada etapikaupa, esiteks kuivanud oksad. Tihti on need varsti sajandivanused viljapuud kõrget kasvu, eks nende lapsepõlv võib jääda aega, kui Teele Tootsile noori õunapuid pakkumas käis. Annab redeliga turnida, et ulatuda saagima. Eks tule elujõulisi osi ka maha võtta, miks? Ikka sellepärast, et aeg on edasi läinud, kõrval on saagi-ikka jõudnud tänapäeva sordid. Kolm vana sorti õunapuud, mida sai vähendatud, olid kõik väga halvasti säilivate õuntega. Vaevalt jõudsid viljad valmida, kui juba hakkasid mädanema, ja ühe puu otsas ei valminud need sugugi korraga. Nii ei saa ju kuidagi suuremat hulka õunu korraga kasutada – mahla teha. Ja siis pole muud, kui suvi läbi kogu ja vea riknenud õunu komposti! Maitselt polnud need sugugi halvad, aga jah, natuke peab õun ka bakterite vastu seista jõudma!
Tartu linna servas on kuulus Jaan Tõnissoni õunaaed, kus on mitukümmend 1930. aastatel istutatud puud. Siin katsetati, kuidas on targem neid hooldada, et nad oleksid võimalikult kaua head saagiandjad. Üks teadlane arvas, et suurt õunapuud ei tulegi häirida lõikamisega, seal tekkinud oma elurikkus. Teine teadlane arvas, et inimene on juba pookimisega ja edasise võrahooldusega puu ellu sekkunud, et tuleb edasi sekkuda, lõigatud puude elujõud on parem.Tehti katse, vaatluse alla võeti kaheksa ´Paide taliõuna´ ja ´Liivi sibulõuna´ eakat puud. Pooltele puudele tehti hoolduslõikus, mida tuleb nii teha, et puu ei ajaks vesivõsusid. Kolmeaastase katse tulemusel selgitati välja, et lõikamise järel õunte kogumass suurenes. Aga kaks teadlast jäid vastupidistele seisukohtadele. Üks arvas, et lõikamata puud on ikkagi paremini tasakaalus, õitsevad ja viljuvad igal aastal sõltumata ilmastikust, kasulikke putukaid on neil rohkem. Teine teadlane väitis, et lõigatud puu on elujõulisem ja ei kasva nii kõrgeks. Võta siis kinni?
EHA NÕMM
