Mustvee gümnaasiumis 31. aastat keemia ja geograafia õpetajana töötav Ene Lüüs peab end õpetajaks, kel on elus vedanud.
Ene Lüüs on lõpetanud Friedebert Tuglase nimelise Ahja keskkooli. Pioneeriaeg oli tema jaoks huvitav, sest ta tegeles oktoobrilastega ning see andis talle vajalikku julgust teiste ees esineda. Tüdruk tahtis saada matemaatikaõpetajaks.
Igal õppeaastal oli neil koolis aga uus keemiaõpetaja, viimasel aastal kunagi Ahjal õppinud noormees. Keskkooli lõpuklassis ütles Ene ka teistele, et tahab Tartusse minna matemaatikat õppima. Kord kutsuti ta lõpuklassi keemiatunnis tahvli ette ja ta ei osanud lahendada üht üsna lihtsat ülesannet.
“Mis sa koperdad nagu takus kana,” ütles õpetaja, lõi käed puusa ja lisas, et mõni tahab kõrgemat matemaatikat õppima minna, aga ei oska elementaarseidki keemiaülesandeid. “Karjalaut on sinu koht,” lisas õpetaja.
Tüdruk oli tõeliselt solvunud ning otsustas, et ta alles näitab sellele õpetajale ja läheb hoopis keemiat õppima. Ja läkski. Sai ka ülikooli keemiateaduskonda sisse.
Esimesed kaks aastat ülikoolis olid väga rasked
Tartus õppisid tema sõnul ülikoolis keemat kõik targad ja tugevad õppurid. Ene aga oli maakooli ärahellitatud tüdruk. “Tartus tundus mulle, et ma ei oska mitte midagi. Hinne ei tähenda midagi, see võib olla neli või viis, aga kui kõrgkooli astumiseks vajalikku vundamenti pole, läheb väga raskeks. Algus oli mul ülikoolis väga raske ja ma lausa nutsin keemiahoones. Meil oli aga väga tore ja ühtehoidev kursus, nemad aitasid mind, kuis jaksasid.”
Ene Lüüs on seda meelt, et tal on elus kõvasti vedanud. “Ma olin vanade vanemate laps, mul olid vanem õde ja vend, Ahja koolis sain hästi hakkama, ülikoolis hoidsid mind kõik kursusekaaslasaed, sest olin nõrguke. Ma pidin kõvasti õppima, isegi eksameid sai ümber tehtud. Kaks esimest kursust olid mulle tõesti rasked. ”
Praktikal oli ta Tartu esimeses keskkoolis ehk praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Esimesena tuli tal astuda seitsmenda klassi ette, kokku oli seal lapsi pea 40. “Ma ei näinudki klassi tagumistesse pinkidesse. Kõik tahtsid vastata ja mul läks kuidagi väga sujuvalt. Kuid nii suure klassi ees ma olla ei tahtnud.”
Neljandal kursusel Ene abiellus. Ülikooli lõpetamisel tuli kohustuslik suunamine ja noorte jaoks oli oluline, et neil mõlemal oleks töö. Seda pakuti Avinurmes. Noorele perele lubati esialgu internaadituba, kuid varsti pidi valmima kortermaja. Peipsi ääres oli kolhoosil Kalmaküla osakond, seal lubati kolmetoalist korterit. Et Ene mehele meeldis õnge vette visata, saigi noore pere koduks Kalma küla.
“Mõtlesin siis, et oleme kolm kohustuslikku aastat ära ja vaatame, kuhu edasi,” tunnistas naine.
Töö Avinurme koolis meeldis Enele, abikaasal läks samuti hästi. Noored ei kippunud Kalma külast kuhugi. 1983. aastal sündis perre poeg ja 1984. aastal tütar.
Mustvee kool otsis lõpuklassile keemiaõpetajat
1982 suri Ene isa ja ema jäi Ahjale üksi. “Ta ei tahtnud kuidagi kodunt ära tulla. Siis tuli ukse taha Mustvee koolijuht Arvi Leosk. Ta oli kuulnud, et olen keemiaõpetaja. Neil oli Mustvees hädasti vaja aidata keskkooli lõpuklassi. Ilma keemiahindeta ei saanud neid ju kuidagi koolist ära saata.
“Meelitasime ema lapsi hoidma, tema lambad tõime Lõuna-Eestist kaasa. Kõik oli hästi, sest ema hoidis lapsi, mina käisin Mustvees väikese koormusega tööl. Tulin 1984. aastal Mustvee kooli ainult korraks,” tunnistas naine. Sellest on nüüd saanud 31 aastat.
Aastatel 1991-1993 õppis Ene Lüüs Tallinnas ja omandas ka geograafiaõpetaja kutse. Avinurme kooli geograafiaõpetaja Valve Pukk, kes nüüdseks meie hulgast jäädavalt lahkunud, ütles, et tema tahab Enest oma mantlipärija kasvatada. “Ta ütles, et mul pole muud valikut kui õppida.”
Ene Lüüs nägi kaks aastat vaeva ning sai ka geograafiaõpetaja kutse. Siis oli tal väga palju tööd, kokku 34 tundi nädalas, geograafia pluss keemia mõlemas koolis. Edasi tulid keemia riigieksamid mõlemas koolis, hiljem ka geograafia riigieksamid. Kõik tahtsid eksami hästi teha, nõrgemaid tuli järele aidata. Närveerimist oli palju, kuid keegi ei vedanud alt.
Ülipikad päevad järelvastamistundidega
Ene Lüüs istus koolimajas pikki päevi, paljud õpilased käisid järele vastamas ja harjutamas ka pärast tunde. Üks poiss oli juba väga kaua harjutanud ja siis küsis, et kas tal on ikka nii selge, et töö kolme saaks. “Vastasin, et ei ole. Harjutame veel. No harjutasime. Lõpuks tuli kojumineku aeg kätte ja kõht oli ka tühi.”
Kojuminekul selgus, et õpilase üks välisjalats oli kadunud. Õues oli lopane ilm, poiss elas Mustveest üpris kaugel. Õpetaja ütles, et nii ei saa bussi peale minna. Poiss vastas, et saab küll, ja läkski. “Mõtlesin, et mida see ema küll mõelda võib. Hiljem kohtusin emaga, ta oli väga tänulik, et ma õpetasin tema poega seni, kuni ta ainest aru saama hakkas. Kui sama lugu oleks juhtunud praegu, ma ei tea, kuidas vanemad oleksid reageerinud.
Mõned lapsed tahavad praegu saada hindeid väga kergelt, väga pealiskaudsete teadmiste eest. Ma nõuan ikka järelvastamisi ja nad istuvad siin mõnikord päris tükk aega.”
Ene Lüüsil on olnud ka igas klassis n-ö toetusgrupp, kellega käiakse olümpiaadidel ja võistlustel ning kes hoiavad ka õpetajat pidevalt erksana. Need lapsed tahavad õppida. “Mul on vedanud mõlemas koolis, sest rühm, kes tahab õppida, on tunduvalt suurem kui see osa, kes ei viitsi. Mõnikord tuleb ka kaval olla ja meelitada.”
Mitu Ene Lüüsi õpilast on läinud õppima geenitehnoloogiat, ka keskkonnakaitset, samuti keemiat. Palju on endiste õpilaste hulgas arste ja farmatseute.
Ühe oma endise õpilasega kohtus pedagoog haiglas, kui koer teda käest hammustanud oli. “Olin päris korralikult hirmul, et kaotan käe, ja sellepärast ei pannud arsti tähelegi. Hiljem nägin pitsatilt nime, tegemist oli Avinurme kooli vilistlasega. Kui meil kokkutulek oli, näitasin talle oma kätt, ta muigas ainult.”
Ene Lüüs tunnistas, et teda peetakse koolis kurjaks õpetajaks. Eks mõni õpilane võib järelvastamistest küll tüdineda, et nii palju nõutakse. “Kes minu käest kolme kätte sai, võis sellega ka Treffnerisse minna, hätta ta seal ei jäänud.”
Mustvee gümnaasiumist Tartu eliitkoolidesse läinud õpilased on seal kõik kenasti hakkama saanud. Üks ema tuli kord Tartus keset toidupoodi Ene Lüüsi tänama, et tütrel läheb hästi. “Olen ikka püüdnud neile siin korraliku põhja anda, et hiljem oleks lihtsam,” rääkis õpetaja. “Eks me püüame siin loovust ka arendada ning distsipliini- ja kellaajatunnetust. Need on hilisemas tööelus väga vajalikud. Olen kuuenda klassi juhataja. Tahan anda oma õpilastele kaasa võimalikult palju, et nad hilisemas tööelus toime tuleksid. Mõnikord on mul tunne, et ma ei oska seda teha, see mure on vahel päris tõsine.”
Veel ütles Ene Lüüs, et sai õpetajatööd teha tänu oma erilisele abikaasale, kelle ta kaotas raske haiguse tõttu seitse aastat tagasi.“Ta tuli mulle õhtuti klassiõhtutele järele, viis igale poole. Õppisin ise autoga sõitma 46 aastasena, siis ei liikunud enam bussid ja tuli autoga tööl käima hakata.”
Naine tunnistas ka, et tal on olnud palju häid kolleege, rasketel momentidel on nad mõlemas koolis teda toetanud.
“Meie koolis on kõik väga tublid ja südamega tööd tegevad õpetajad, ” kinnitas ta.
Ene Lüüsi meelishobiks on rahvatants, ta tegeles sellega nii Ahja koolis, Tartus ülikoolis õppides kui Avinurmes. Ta on Avinurme rühmaga käinud ka Tallinnas suurel peol. Mustvee rühmaga pole nii hästi läinud, kuid maakonna tantsupeol on käidud küll.
Ene Lüüsi elukäik
*Sündis Ahjal 1953. aasta 6. novembril
*Lõpetas Friedebert Tuglase nimelise Ahja keskkooli
*Õppis Tartu ülikooli keemiateaduskonnas ja omandas õpetajakutse
*1991-1993 õppis geograafia õpetajaks
*Olnud keemia ja geograafia õpetaja Avinurme keskkoolis
*31 aastat töötanud keemia ja geograafia õpetajana Mustvee gümnaasiumis
Lõpuklasside õpilaste häid sõnu oma klassijuhatajale
*Täname, et olete meie eest võidelnud ja käskinud olla parimad kõiges, mis me teeme.
*Me olemegi parimad, ja mitte ainult koolis.
*Oleme nagu perekond ja hoolitseme üksteise eest.
*Klassijuhataja, Teie olete osa meist.
*Siia kooli tulek oli minu elu parim otsus ja see, et Te minu klassijuhatajaks saite, oli minu elu suurim õnn.
*Olen Teilt nii palju õppinud, eriti just asju, millest kusagil ei kirjutata.
*Te õpetasite meile, et usaldus, ausus ja ühtekuuluvustunne on suurimad kingid, mida inimesed üksteisele võivad pakkuda.
*Meil oli üks üritus teise järel, kõike me jõudsime ja kõik asjad olid tehtud.
Elab teiste muredele kaasa ja on väga töökas
Endine kolleeg ja kabinetinaaber Eha Nõmm ütles, et Ene Lüüs on empaatiline, teiste muredele kaasa elav. Ka väga töökas, sest muidu ei saaks kahes koolis suure koormusega töötada. Ta hindab head nalja, laulu, tantsu, sest viimasega on aastaid tegelenud.
“Mina kadestasin Enet tema hea sõnakasutuse pärast, ta oskas pidada väga häid pedagoogilisi moraaliloenguid, mis olid pikitud mahlakate ja humoorikate väljendustega, vahel sekka ka pisut musta huumorit. Ta oskas alati õpilastega nii käituda, et talle jäi viimane sõna, nad enam vastu vaielda ei osanud ja nägid, et polegi mõtet.
Ma“osalesin” vahel tema tundides, sest olin paokil ukse taga kõrvalruumis ja nii toetub mu arvamus “autentsele alusele”…
Ja maal töökohtadest kaugel elamine nõuab keskmisest suuremat võimekust nii transpordi tagamise kui keskkonna eest hoolitsemise mõttes.”
HELVE LAASIK
