Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakond uurib tänavu esimest korda omapärase meetodiga ehk ekskrementide abil proovialadel üle Eesti metsloomade arvukust.
Nimelt on teadlased kindlaks määranud, et üks põder teeb selle aja jooksul, kui tema ekskremendid on pabulad, ligikaudu 2800 hunnikut, kits ja hirv umbes kaks tuhat hunnikut. Kui kõndida selline ruut läbi, loendada meeter paremalt ja meeter vasakult, siis annab välja rehkendada pindala, kui palju läbi käidi, kui palju on seal pabulaid. Kui võtta teistest ruutudest ka keskmine, võib välja arvutada, kui palju on tuhande hektari peal põtru, kitsi või hirvi. “Sõraliste arvukuse kindlaksmääramiseks on see on üks täpsemaid meetodeid,“ tõdes loodusemees Vahur Sepp, kes tegeles seirega Jõgevamaal.
Kokku 46 seireala
Kunagi hakati taolist loendust tegema hirvlaste ehk põdra, metskitse, punahirve arvukuse määramiseks. 2008. aastast on katsetatud Tipu uuringualal metsloomade loenduse erinevaid meetodeid, sealhulgas pabulaloendust. Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männili sõnul pole nii süstemaatiliselt kui tänavu varem tegutsetud. Projekt kestab kaks aastat ja loodetavasti jääb töösse pikemaks ajaks. Kogu Eesti on kaetud seirealadega, kokku on neid 46, igal seirealal on kindlaks määratud 32 kilomeetrit marsruute.
Männili sõnul tellitakse töö enamasti kohalikelt tegijatelt. Nende hulgas on ka palju üliõpilasi, kes tunnevad ekskremente ja teevad metskitse ja punahirve pabulatel vahet. Metssea ja põdra väljaheited tuntakse hästi ära. Vahur Sepp tunnistas, et tegijaid oleks palju ka mujalt, aga oluline on, et ekskremente ei tohi segi ajada. Peamiselt ei tunta kanalisi, metsisel ja tedrel ei tehta vahet.
Tahtmatu subjektivism
Männil rääkis, et näiteks Rootsis on hirvlaste pabulate loendus üks põhiline meetod, mille järgi hinnatakse nende populatsiooni suurust ja asustustihedust.
“See on sõltumatu meetod. Meie Eestis oleme praegu päris palju sõltuvad jahimeestest, kes annavad ilma konkreetse metoodikata hinnangu loomade arvukuse kohta oma jahipiirkonnas. Seal võib tulla tahtmatut subjektivismi. Mõnel aastal on kehvad lumeolud, jahimehed on aga harjunud nägema varem rohkem põtrade jälgi. Kuid kaks viimast aastat ei nähtud, sest lund õieti polnudki. Nõnda puudub jahimeestel piisav ülevaade ning hinnang ei pruugi ühtida tegelikkusega. Teine probleem on, et see võib väga palju sõltuda isikust. Kui mõnda jahtkonda tuleb uus mees, on temal loomade arvukusest hoopis teine arvamus. Üks arvab, et on 30 põtra, teine pakub hoopis 50. See ongi subjektiivne,” tõdes Männil.
Tema sõnul on talvine ulukijälgede loendus ehk ruutloendus objektiivsem, kuid viimasel kahel talvel ei saanud sedagi õieti teha.
“Infot loomade kohta on saadud vaid vähestest jahipiirkondadest, sellepärast oli vaja leida alternatiiv. Ja pabulaloendus on hea alternatiiv nii jäljeloendusele kui ka jahimeeste üldarvukuse hinnangutele.
Kui seire hakkavad toimuma igal aastal, saab andmeid võrrelda. Tänavu määrati kindlaks ruudud ning tehti esimene loendus. Järgmistel aastatel saame juba arvukuse muutusi pabulaindeksite (pabulahunnikute arv 1 km kohta) abil hinnata.
Vahur Sepp selgitas, et talvist jäljeloendust tehakse ühel päeval, kõik sõltub sellest, milline on õhutemperatuur, kas loomad liiguvad. Pabulaid teevad hirvlased sügisest kevadeni. Selle uuringuga saab samuti kindlaks teha, kus on hirvlased talveperioodil koondunud.
Suvisel ajal on põdra ekskremendid ebamäärased, nagu oleks lehmal kõht kinni. Sellel ajal, kui vegetatsiooniperiood lõpeb, muutuvad ekskremendid pabulateks. Kitsel ja hirvel samamoodi.
“Pabulahunnik on kindel mõõdetav suurus. Samas näeme ka hundi, ilvese hunnikuid. Näitab suundumusi, kas loom kaob või on alles. Samuti metssea tuhnimised, igasugused loomade tegevusjäljed ja nähtud loomad paneme samuti kirja“ lisas ta.
Hõredasse metsa ei tule
Sõõru metsa ruudus oli vähe loomade ekskremente, tegemist oli üsna ühetaolise metsaga. Ka oli seal vähe vaheldust, siis loomad niisugusesse metsa ei tule. “Inimesele on hõre mets mugav liikuda. Loomal pole kuhugi varjuda. Kui teadlased andmeid analüüsivad, siis saavad nad teada, kuhu loomad lähevad.”
Looduses on Vahur Sepa kinnitusel kõik omavahel seotud, ainult et inimene ei oska neid seoseid näha. Kui oskad, siis loed nagu avatud raamatut.
Viissada ruutkilomeetrit on ühe hundikarja areaal, teevad pikki retki, et looduskaitsealalt väljas tiirutada. Kuni hundikari pole puutunud koduloomi, senikaua elagu nagu ise tahavad, söögu, mida tahavad. Vanajumal ongi metslooma talle söögiks pannud. Kõike nad ju ära ei söö, jääb jahimeestele ka küll. Hundid ju Laeva poodi saia ostma ei lähe.
Ka Alutaguse metsades seiret teinud Vahur Sepa sõnul on seal loomi vähemaks jäänud.
“Suurtes metsamassiivides ei taha kitsed elada. Põhiloom on seal põder.“ Sõõru metsadest on Sepp leidnud kaks ilvese ekskremendihunnikut, Alutaguselt ainult ühe. “Ilvesel pole seal toitu, tema on seal, kus on kitsi, põtra ta kätte ei saa. Hunti olen näinud Sõõru kandis, praegu neid seal ei ole ühtegi.”
HELVE LAASIK
