Täna on tavaliselt vaikne ja vaoshoitud Jõgeva tublisti kärarikkam. Kuuleb muusikat ja käib laadamelu, juuakse koos hommikukohvi, vaadatakse kultuuriprogrammi, avatud on näitused jne, jne. Sel moel tähistab linn oma 77. sünnipäeva.
Oli aegu, mil selles väikeses raudteelinnas piisavalt tööd ja teenistust jätkus. Nüüd tuleb paljudel leivateenimiseks iga päev pikk maa maha sõita või koguni nädalateks kodunt eemale jääda. Aga pole ju halba ilma heata. Tuletagem meelde kasvõi seda, et tänavad olid ennevanasti auklikumad ja üsna mitmed ka tolmused, et eramajad polnud nii kenasti klantsima löödud ja et kortermajade fasaadid, katused ja trepikojadki rõõmustavad praegu märksa enam silma, tubadest ja nende sisustusest kõnelemata…
Praegu on meil, jah, selline Jõgeva, kus näeb päeval liikumas enamasti koolilapsi, pensionäre ja ka noori emmesid, ning õhtuti suunduvad siiapoole ööbima pikad autoderivid, aga see-eest on siin Betti Alveri muuseum, Alo klaveriklass ja palju muud ilusat, mille uus aeg kaasa on toonud.
Palju õnne sünnipäevaks, raudteelinn Jõgeva!
