Algus 2. mai Vooremaas
Kui ma aastail 1970-1973 elasin Alatskivil, kus mu abikaasa Aili kohalikus keskkoolis saksa keelt õpetas, kuulsin jutukalt ja energiliselt vene keele õpetajalt Malle Purjelt, et tal on kaks venda: vanem elavat USAs ja noorem, kaua poissmehepõlve pidanud, kuid siis juba abielus, Kanadas. Kui 2011. aastal ilmus Eerik Purje raamat “Kuldse aja kaksikud”, teadsin kohe, kes on autor.
Viimasel kooliaastal oli Eeri korteris alevirätsepa onu Eedi peres. Kuid et inimelu ei maksnud kommunistidele midagi, tapsid hävituspataljonlased suvel 1941 endise kaitseliitlase Eedi koos naise ja selle kahe vennaga. Tapeti ka Võrumaalt sisse rännanud Rummu Jaani üks poegadest, kes oli Tulike jõesillal jalgrattakummi parandamas. Talu, kus Eeri karjas käis, puistati läbi, kuid seal piirduti vaid ähvardamiste ja hirmutamistega, mille osaliselt põhjustas karjapoisi ristsõnalembus. Nimelt olid ristsõna lahendused Eeri ruudulises vihikus äratanud kahtlust Eestisse saadetud “kirjaoskamatuse likvideerijais”, kuid neil polnud enam aega vihiku omanikku sihikule võtta. Kui siis jõudsid kohale veel hiljuti põlisvaenlasiks peetud sakslased, võeti nad vastu vabastajaina. Alles mõne aja pärast hakati neid kriitilisema pilguga vaatama.
“Meie rahva valdav enamik valis sel saatuslikul suvel oma peavaenlaseks venelase,” kirjutab autor. Veel enne Saksa võimu kehtestamist loodi metsavendluse loomuliku jätkuna Omakaitse. Tabatud kohale jäänud punase aasta võimumehed anti üle sakslastele. Mõni neist aga astus Saksa sõjaväkke ja pääses niiviisi karistusest.
Eeri vanem vend Albert sattus töökompanii Todt kaudu politseipataljoni. Kui sakslased kuulutasid välja mobilisatsiooni, siis ei kehtinud see Peipsi-äärsete venelaste kohta, küll aga hõlmas sisemaal elanud venelasi. Viimaseid oli astunud ka Omakaitsesse.
Et saksa ajal olid vene külad jäänud sepata, pidi neid teenindama Eeri isa. Nii oli nende peres Saksa ajal ohtrasti kala. Vangi võeti hulgaliselt metsadesse jäänud vene sõdureid, kellest osa pandi ajutiselt tööle taludesse. “Neid ei vihanud keegi, neid ei valvanud keegi,” märgib elulooraamatu autor. Saksa ajal sai poest teatud tarbeid ainult osturaamatuga, kuhu kõik ostud sisse kanti.
Varnjas paiknes väike Saksa sõjaväeüksus. Sõja ajal oli tantsimine ametlikult keelatud, kuid et rahvatantse ja ringmänge lubati, kuulutati kõik tantsud, ka argentiina tango, rahvatantsudeks. Eeri käis suviti riigimetsas karjas ning võttis mõnikord ette jalgrattasõidu Tartusse. Kord käis ta Varnja pasunakooriga mootorpaadiga surnuaiapühal Piirissaarel, kus oli kaks vene ja üks eesti küla. Eestlasil oli oma laulukoor ja väike seltsimaja.
Saksa ajal loodi Noorkotkaste asemele noorsooliikumine nimega Eesti Noored, mille eesotsas olid skaudi- ja gaidijuhid. Eeri sõitis jalgrattaga Alatskivile ja pani oma nime kirja. Tema noorteüksus paiknes Koosal. Kevadel 1943 sõitis Eeri kohalike noorte esindajana rongiga tuletõrjekursustele Tallinna. Kahenädalane kursus tundus huvitavana: kuulati loenguid ja tehti praktilist drilli. Treeningul käidi Irus lossivaremeid “kustutamas”. Pärast kursust saadeti kangas vormiriide õmblemiseks.
Eeri “kaksikvend” Evald aga tegi Poolas läbi sõjalis-sportliku õppelaagri, kus tuli võistelda saksa poistega, keda nad võitsid. Samal aastal hukkus kodukandi Omakaitse juht Truusa võitluses Vene langevarjuritega ning Kargaja raba kohal tulistati alla Vene hävitaja.
Eeri ja Evald astusid Omakaitsesse, kuhu kuulusid ka nende isad. Sügisel 1943 astus Eeri Tihemetsa metsatehnikumi. Et algas koolipõli Tihemetsas, ei osalenud ta Omakaitse haaranguis. Õppetöö Pärnumaal Tihemetsas algas 18. oktoobril 1943 ja lõppes 30. juunil 1944. Sealt sai Eeri metsavahi tunnistuse.
Sõjateel keerulistes oludes
Kui ta suvel 1944 Tihemetsast koju jõudis, oli olukord rindel juba ärev, sest vaenlane kippus üle Peipsi. Ka Eeril tuli Omakaitse koosseisus olla rindel Kavastu all. Siis värvati augustis 1927. aastal sündinud poisid Saksa lennuväe abiteenistusse. Nende poiste saatusest on kirjutatud mitu koguteost, millest ühe (“Igavesti noored”, Tallinn 1992) kaasautor on Eerik Purje. Teine autor on Heldur Põdersoo.
Lennuväe abiteenistusse värvatud kolmest tuhandest noorukist sattus umbes tuhat pärast sõda läände. Saksa aladele jõudnud poisid koondati esmalt Sudeedimaa linna Chebi, mis tollal kandis Egeri nime. Sealt suunati nad treeninglaagreisse Wismaris, Greifswaldis ja Jenas. Väljaõppe järel liideti poisid 1. Eesti tagavararügemendiga Taanis ja saadeti sõja lõppjärgus idarindele, kuha nad aga ei jõudnud. Selle asemel õnnestus neil anda end lääneliitlastele vangi. Sügisel 1945 viidi nad Belgia Zedelgemi sõjavangilaagrisse. Märtsis 1946 vabastati noormehed vangilaagrist ja toimetati Saksamaale Westfaleni Borghorsti põgenikelaagrisse, kust hiljem rännati edasi mitmesse riiki.
Põgenikelaagris Saksamaal
10. märtsi hilisõhtul 1946 jõudis Eeri rongiga Borghorsti jaama. Koos viie kaaslasega sattus ta elama eramajja, kus olid üles seatud kahekordsed magamisnarid. Ta sai ühenduse Tšehhi põrgus hukkunuks peetud vanema venna Albertiga ja vend tuli varsti teda külastama. Nad asusid koos rongile ja jõudsid pärast ööpäevast loksumist 19. aprillil 1946 Hanausse. Sealne põgenikelaager asus Maini-äärsest Frankfurdist paarkümmend kilomeetrit ida pool.
OTT KURS
