On vist väga vähe neid, kes hetkedel, kui plaanid-unistused liiva jooksevad ning stressamine ja sebimine üle jõu käima kipuvad, umbes samuti pole mõelnud, nagu kirjeldatakse üsna vanas laulus, millest paraku rohkem meeles pole.
Küll oleks hea, kui saaks elada omaette, mürina, tümpsu ja trallita, teha just selliseid toimetusi just sellises järjekorras ja rütmis, nagu hing ihaldab…
Seal on hea, kus meid ei ole?
Vastakad on meie, hingelt maarahva tahtmised olnud küll juba ilmselt aastasadu. Taluperedes, kus leib suure vaeva ja tervise hinnaga lauale tuli, unistati omal ajal linna kerge elu peale pääsemisest. Neile, kes aga uulitsakividel ennast ei leidnud, võis õnne sümboliks saada mõnehektarine maatükk, kuhu tagasihoidlik majake püsti panna, et end ja peret rahumeeles, kuigi tagasihoidlikult elatada.
Kui viletsusest tõusnud sovhoosid-kolhoosid juba vajaduse järgi elumaju ehitada said, tuldi linnast maale korteri pärast. Seal rügati mäletatavasti mitmel rindel: palgatöö ja broilerid, pullikesed ja suur peedipõld, oma kapsa- ja kartulimaa muidugi ka. Kui paljud tööealised oleksid muide praegu nõus sel moel rabama, et mööbel tuppa, auto garaaži, piim ja liha lauale saada?
Kui ühismajandid koos paljude töökohtadega kadusid, algas maarahva ränne hommikul tööle-õhtul koju. Kes sellest pidevast sõidust tüdib, kolibki töökohale lähemale. Ka täiskomplektses asulas, kus olemas nii kool, postkontor kui pood, vahetavad korterid aeg-ajalt omanikku, sest kala otsib, kus sügavam, inimene, kus talle parem. Kui näiteks rongidki rahvarohkest alevikust kümneid kordi päevas vilistades läbi kihutavad ja “matsirahva” juures vaid varavalges ja õhtul hilja peatuse teevad, siis saab mõnel, kel iga päev sõita tarvis, hing lõplikult täis, ta müüb oma korteri pensionärile ja asutab end sinna, kust küll ka autoga tööle peab käima, kuid elu pisut rahulikum.
Järjest leidub neidki, kes nii väga päris omaette ihkavad, et on selle nimel nõus kasvõi laudavaremed elamuks ehitama.
Vaikses kõigi mugavustega paradiisis?
Eks ole see headusekriteeriumgi igaühel erinev, aga siiski ollakse Eestimaal paraku sealmaal, et mõnel pool on külad elanikest tühjad mis tühjad. Ja et rahvast sinna elama-töötama meelitada, korraldatakse kampaaniaid, foorumeid ja mitmel viimasel aastal ka messe.
Just hiljuti toimunud järjekordsel “Maale elama” messil räägitust kirjutas ka 16. aprilli Maaleht. Üks maainimene teinud sealsete huviliste ideaalmaastikust humoorika, kuid paraku tabava kokkuvõtte: maakodu asugu kaunis inimtühjas paigas, kuhu viib asfalttee ja kus on olemas pood, kool ja lasteaed.
Nali naljaks, aga kannapöörded elus pole kerged neilegi, kel aimu reaalsest maaelust õuekempsu ning vee- ja solgiämbritega.
Teadagi, ka metsakülla võib ehitada-remontida kodu, kus kõik turvaline ja mugav, aga see ju maksab, ja mitte vähe! Ja mõelgem: kui väikeste lastega pere võtab julgelt laenu ja rajab endale kodu, kuid siis kaob näiteks pereisa töökoht, pannakse kinni kool, kolitakse minema arstipunkt, sest nii palju neid elanikke ju ka kohapeal pole…. Kes soovib või jaksab osta nende korras majapidamist, kui nad nüüd oma elu muuta tahaksid?
Peretuttavate lapsed käisid hiljuti külas oma kunagistel õpingukaaslastel, kes ostsid Setumaale väga suure ja üsna lagunenud talumaja. Plaanis on kõik viis tuba korda teha, vesi majja tuua… Et mida tegema hakatakse? Eks tuleks kitsed osta ja netist uurida, kuidas neid pidada… Lapsed ka veel väikesed ja kodused, eks edaspidi näeb. Niisuguse muretu ökoturismi meenutava elustiili harrastajaid tuleb siin-seal aeg-ajalt ette, aga paraku saavad seda endale lubada vaid need, kel raha probleem pole. Maale kolimiseks müüdi selle näite puhul üks pealinna korter, mis pole paari ainus kinnisvara, ja mõnes firmas on kah käsi sees. Vahva on küll nii julgelt tegutseda, aga kahjuks pole meil nii rikast rahvast kuigi palju, külatäit neist ühte valda ei kogune.
Üürikorter võimaldab taganemistee
Neid entusiastlikke alustajaid, kes seni maaeluga rahul, kui emme lastega kodune, kuid mõni aasta hiljem, kui koolid, huviringid ja trennid mitmekümne kilomeetri taga, pettuvad
ja põgenevad, on ju küllalt. Seepärast olekski suur asi, kui riik ja omavalitsused üürikorterite küsimust tõsiselt võtaksid ja sellel rindel kohe tegutsema hakkaksid. Kui inimene saab vallas tööd, siis ta tahab kõigepealt kindel olla, et koht talle sobib ning tema tööandjale sobib. Ja seni, kuni katseaeg läbi tehakse, oma maja remonditakse, on ju ka vaja kusagil elada. Praegu on aga seis kahjuks selline, et maainimeseks saavad riskita hakata need, kel peres kaks autot, piisavalt raha eluaseme soetamiseks-remontimiseks, autokütuseks ja ka ettenägematuteks juhusteks pangaarvel tublisti varuks. Elu on nii palju edenenud, et kehvas onnikeses elada, metsaandidest toituda ja kord kuus külas soola toomas käia tahavad ja suudavad vaid vähesed fanaatikud. Ja neist pole üldjuhul erilisi maksumaksjaid ka.
KAIE NÕLVAK
