Carl Robert Jakobson on ka meie kandi mees. Tema Linnutaja talu asub minu kodupaigast Vändrast üldsegi mitte kaugel ja seega üsna Eestimaa südames. Sealt Kurgjalt käis ta Viljandisse oma Sakalat toimetamas ja eesti asja ajamas.
Täna on Eesti väike riik suurte riikidega ühes reas. Meie maale ei mahu ükski vulkaan ega jääliustik, aga me oleme parlamentaarne vabariik, kus elab üle miljoni inimese. Need inimesed on kangekaelsed ja põikpäised, ei anna keerulises olukorras alla ja on valmis alati üle elama kõik rasked ajad.
Eestlased muretsevad palju. Me muretseme hea hinde pärast ja sellepärast, et järsku vahetunnikell ei helise, ja suureks saades muretseme endale lapsed. Aga kui me ei muretseks, siis oleksime võib-olla lihtsameelsed ja pealiskaudsed ja väikese rahvana ei võiks me ju endale seda lubada.
Eestlane on ka vastutustundlik, vara üles, hilja voodi on ajast aega tähtis hüüdlause olnud.
Eriti uhke olen ma selle üle, et eestlane on kõrgelt haritud inimene. Isegi väikestes kohtades, kus on vähe lapsi, ei taheta raha puudumisest hoolimata kooli sulgeda, sest muidu ei saaks maalapsed oma kodus head haridust ja kahjuks ei ole kõigil võimalik kodust kaugel koolis käia.
Eestlane võiks olla rikkam, aga siis tekiks järsku tarbimishullus ja selle haiguse põdemine on hullem kui oskus ka kitsastes oludes toime tulla, lootes oma mõistusele ja töökatele kätele ilma kelleltki armuandi ootamata. Ja kui on veel omajagu kuraasi ka, siis pole elul vigagi.
Ma olen uhke, et olen eestlane sellises ilusas väikeses toredas ja viisakas riigis. Ootan aega, kus saan valimistel hääletada nende inimeste poolt, kes meie riiki õigesti juhivad. Ja võib-olla kandideerin tulevikus ise ka vähemalt vallavolikokku, aga miks mitte presidendiks!
Aitäh, Carl Robert Jakobson! Ilma Sinuta oleks Eestil aegade jooksul kindlasti teistmoodi läinud! Me ei tohi Sind unustada.
R. Jakobsoni kõnevõistlusel peetud kõne
KARLI LOOGUS, Vändra gümnaasiumi õpilane
