Tallinna lähedal elav helilooja Kristo Matson on tihedalt seotud oma gümnaasiumilinna Põltsamaaga ja just tema seaded kõlavad nädala pärast tänavusel Põltsamaa Festil. Noormehe juured ulatuvad aga hoopis Tormasse ja esimesed sammud muusikuteel astus ta sealse puhkpilliorkestri juures.
Põltsamaa Festile kirjutas Matson spetsiaalseid seadeid, mis sobivad ansamblile ja koorile, lisades omapoolseid täiendusi.
“Nooruse unenäos” esitavad Miina Härma laule ansambel Paabel ja koor Miina. Kristo Matson seadis selle aga niimoodi kokku, et koor ja bänd koos musitseerida saaksid. Muu hulgas tuli heliloojal arvestada spetsiifiliste pillidega, mida mängivad Paabeli muusikud.
Koor alustas juba proovidega, bändile jääb harjutamiseks nädal.
Härma looming kõnetab iga eestlast
“Ma usun, et see osa kontserdist, mida mina praegu kirjutan, on ikka igale eestlasele põnev. Kui paljud meist on üldse varem kontserdil toru- või parmupilli kuulnud? See on põnev minule ja esitajatele, ma loodan, et ka kuulajatele,” kinnitas helilooja.
“Härma laulud on kõik tuntud, aga panna nad kokku sellise kooslusega, nagu Paabel seda teeb, on kindlasti väljakutse,” lisas ta.
Dirigent Veronika Portsmuthi ettepanek Põltsamaa Festile muusikaseadeid kirjutada oli Matsonile huvitav väljakutse. “Kuigi olen muusikaakadeemia lõpetanud, pole ma selliste pillidega nagu eesti torupill just palju kokku puutunud. Tegelikult pean tunnistama, et eesti torupillile kirjutan muusikat esimest korda.”
Miina Härma laule peab noor helilooja aga surematult ilusateks. “Näiteks “Lauliku lapsepõli”, “Ei saa mitte vaiki olla” või “Tuljak”! Need on rahvusromantilised ja meile vajalikud, nad on igal eestlasel sees. Minu arust kõnetab Härma looming eestlasi täna samamoodi nagu aastate eest,” rääkis muusik.
“1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oli meil suur rahvuslikkuse laine. Seejärel tundus, et seda hakati nagu natuke häbenema, kuid nüüd tuntakse jälle rõõmu ja uhkust, et meil on selline muusikapärand ja heliloojad.
Eestlastel on suurepärane muusikavaramu, kaasa arvatud regilaul ja rahvaluule, ja see on taas ausse tõusnud. Võib-olla just sellepärast, et praegustel noortel pole enam üleliigset taaka, mis seoks meid sümbolitega või pargimiitingutega, teatud läbielatud etappidega, nagu vanemal generatsioonil seostuvad teatud laulud mõnede sündmustega ärkamisajast või vastutöötamisega võõrale rezhiimile.”
Igal pühapäeval eratunnis
Sündinud on Kristo Matson Pärnus, kuid elanud seal ei ole. Varane lapsepõlv möödus Tihemetsas, kuid suviti oli Kristo sageli Tormas vanavanemate juures. Pere kolis Tormasse 1989. aastal. Siis kuulis tulevane helilooja esimest korda Torma pasunakoori esinemist ja alustas ise üsna pea muusikaõpinguid Alfred Õunapuu käe all.
“Minu esimesed muusikalised sammud on just selle orkestriga seotud. Hakkasin õppima Torma Põhikoolis, olin 14-aastane, kui sattusin ka Torma puhkpilliorkestrisse legendaarse dirigendi Alfred Õunapuu õpilaseks, kes on seda orkestrit väga pikka aega juhatanud. Ma käisin esialgu tema juures eratunnis. Kõigepealt õppisin noodikirja, siis hakkasin pilliharjutusi ka tegema. Aasta otsa vist käisin niimoodi igal pühapäeval harjutamas, siis läksin orkestrisse, kus mängisin alguses kõrgemaid pille, pärast hakkasin trombooni mängima,” meenutas ta.
Torma Põhikooli lõpetas noormees 1996. aastal ja selleks ajaks oli ta juba mitu aastat trombooni mänginud. Otsus minna õppima Põltsamaale oli tal aga just puhkpilliga seotud.
“Tegin katsed ka Tartu Treffneri Gümnaasiumi, kuhu sain loodusklassi sisse, samuti sain katsete põhjal sisse Jõgevale, aga lõpuks otsustasin hoopis Põltsamaale minna, just seetõttu, et seal oli koolis puhkpilliorkester,” meenutas Matson õppima sattumist Urmas Mägi käe alla, kes on Põltsamaa kooliorkestri dirigent praegugi.
Nii ongi juhtunud, et kuigi Kristo Matson on Põltsamaal vaid gümnaasiumis käinud, on ta selle paigaga tihedalt seotuks ja sealsete inimestega tänaseni suhtlema jäänud.
“Mul on Põltsamaal väga palju tuttavad ja sõpru, mu vanem vend elab Põltsamaal ja mu side selle linnaga on tihe olnud ka pärast kooli lõpetamist,” rääkis muusik.
Tormaga on side viimasel ajal mõnevõrra nõrgemaks jäänud, aga mitte sugugi katkenud. Kristo Matson on kirjutanud ka laulud mõlemale oma koolile — Torma Põhikoolile ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumile. Viimane sai tehtud küll koolivend Risto Lehistega kahasse, kellega koos on ligi üheksa aastat musitseeritud ansamblis Nukker Kukeke. Ansambli kavatseb Kristo nüüd aga maha jätta, et veelgi tõsisemalt erialasele tööle pühenduda.
Kiusatus muusikat õppida oli suur
1999. aastal lõpetas Kristo Matson Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja läks edasi õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Paralleelselt asus ta õppima ka Heino Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli.
“Kiusatus muusikat õppida oli suur, aga kohe Muusikaakadeemiasse ma minna ei julgenud, sest lastemuusikakoolis polnud ma ju üldse käinud, minu senine muusikaline algõpe oligi ainult see, mis ma Torma puhkpilliorkestri juures Alfred Õunapuu juures olin omandanud,” tõdes ta.
Tartus õppis Matson neli aastat Elleri koolis, aga ei lõpetanud seda. “Õppisin seal aasta trombooni, siis vahetasin eriala, läksin muusikateooriat ja kompositsiooni õppima. Seda õppisin kolm aastat, aga ei lõpetanud taas. Jätsin ka Tartu Ülikooli pooleli, sest tahtsin minna muusikakõrgkooli,” rääkis noor muusik.
Elleri kooli aega, kus tal olid juhendajateks Katrin Aller, kes õpetab samas koolis siiani, ja Mart Jaanson, kes on praegu Nõo kirikuõpetaja, meenutab Matson sooja sõnaga.
Aastal 2003 astus Matson Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse heliloomingu erialale, mille lõpetas 2007. aastal (juhendaja Tõnu Kõrvits). Aastal 2009 lõpetas ta sama õppeasutuse magistratuuri cum laude (juhendaja Helena Tulve).
Kas Kristo Matsonit mõjutas elukutsevalikul ja edaspidisel eluteel ka Adam Jakobson? Kiiret vastust ta sellele küsimusele ei anna, vaid jääb enne pikemalt mõtlema.
“Torma Põhikool kannab Jakobsoni nime küll ja samas külas, kus ma Tormas elasin, elas omal ajal ka Jakobson. Kui ta mind mõjutas, siis pigem alateadlikult.”
iii
Tormast Põltsamaale oli maalt linna minek
Tormast Põltsamaale minek oli noore muusiku sõnul talle ikka linna minek. Põltsamaa Ühisgümnaasiumis leidis noormees eest nii puhkpilliorkestri, luuleklubi kui näiteringi ja kohanes seal väga hästi.
“Vaimsust oli küllalt! Lisaks eelmainitutele veel laulukoorid Hille Martini juhatamisel. Hiljem olen ma mõelnud, et kas mul üldse oli aega ka õppida, kuigi kool sai kenasti lõpetatud ja ma olin isegi reaalklassis,” meenutas Matson.
Põltsamaal gümnaasiumi lõpetades oli talle selge, et tahab Tartu Ülikooli astuda.
Teda on algusest peale saatnud küsimused, kas ta läheb kirikuõpetajaks õppima. Tema aga suhtus sellesse pigem nii, et usuteaduskonnas saab hea humanitaarhariduse.
Seda, kas üldse minna muusikat õppima, kaalus Kristo tükk aega. Kahtlema pani eelkõige algastme muusikahariduse puudumine.
“Õppisin teoloogiat. See aga tähendab, et sinust saab usuteadlane. Tahtes kirikuõpetajaks, peab pärast veel ametit õppima, kuidas konkreetseid talitusi läbi viia jne,” tunnistas Matson.
“Olin küllalt skeptiline, arvasin, et ei saa sisse. Mul oli küll orkestrikogemus ja ma lugesin nooti, aga arvasin, et ikkagi on midagi puudu.”
Lõpuks oli otsus muusikaõpingute kasuks ikkagi tema enda oma, mida keegi kõrvalt ei mõjutanud. “Sirje Ääremaa, suurepärane eesti keele õpetaja Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, võis ehk teatud määral mõjutada minu kaldumist n-ö pehmemate alade poole. Ja see, et nüüd ka muusikaõpetaja ametit pean, on seotud ehk sellega, et 12. klassis andsin õpetajate päeval muusikatundi ja pärast tulid mitmed eakad pedagoogid mulle soovitama, et ma kaaluksin tulevikus kindlasti õpetaja elukutset. Et mul pidavat olema mingid omadused, mis õpetajale kasuks pidavat tulema. Ma ei teadnud ise sellest ööd ega mütsi, andsin neile lihtsalt tundi, tegime seal toredaid lauluharjutusi ja tund oli väga meeleolukas,” meenutas noormees.
Kõik muusikud ei mahu metsavaikusesse
Kuigi Tartu Ülikooli usuteaduskonnas vanu keeli ja filosoofiat õppinud Kristo Matsonist kirikuõpetajat ei saanud, käib ta pühapäeviti kirikus ikka. Olles hingekirjas Põltsamaal, satub ta mõnikord teenistustele hoopis Tartus, Alatskivil või mujal.
Tartus elas Matson kuni 2003. aasta augustini, siis kolis Tallinna. 2006. aasta sügisest elab ta Harjumaal Arukülas.
Kuigi Tallinna elu on närvilisem ja vajab harjumist, peab Matson pealinnas või selle ümbruses elamist paratamatuks. “Ega ma väga suur Tallinna fänn pole, aga mulle meeldib vanalinn, muusikaakadeemia ja mu oma kool, kus praegu töötan,” kiitis ta Tallinna Muusikakeskkooli, kus ta alates 2007. aastast õpetab.
Tallinnas elab Matsoni kinnitusel palju toredaid muusikuid ja heliloojaid, kuigi suures linnas on ikka omad probleemid ja palju kära. “Selleks, et minna kompositsiooni õppima, tuleb Tallinna minna, sest mujal Eestis seda õppida ei saa,” kinnitas ta.
„Kaks aastat oli küll päris tormiline aeg, kui õppisin Tallinnas ja õpetasin Tartus Elleri-koolis — sõitsin kogu aeg. Ühel hetkel aga väsisin sellest ja mul õnnestus saada tööd Tallinna Muusikakeskkoolis, kus õpetan muusikateoreetilisi aineid. Ma ei tööta seal iga päev, olen koolis paar-kolm päeva nädalas. Aruküla on väike rahulik koht, mul on aknast vaade metsale ja põllule, seal on vaikne ja mõnus,” rääkis muusik, kelle sõnul ei saa kõik loomeinimesed kolida ära metsavaikusse, sest vaja on ka õppejõude.
“Helilooming pole nii romantiline töö, nagu sageli arvatakse. See on paljuski ka tehniline töö ja ajupingutamine,” kinnitas Matson. Ta on õnnnelik, et tema abikaasa on kooridirigent, sest sama elukutsega inimene suudab teist hästi mõista.
“Eestis on palju abielupaare, kus üks kaasadest on dirigent ja teine helilooja. Näiteks helilooja Helena Tulve ja tema abikaasa või Eespered või Tõnu ja Ingrid Kõrvits,” tõi ta näiteid.
Oma lemmikheliloojatena nimetab Matson Eestist Erki-Sven Tüüri, Tõnu Kõrvitsat, Helena Tulvet, Veljo Tormist ja Arvo Pärti. Maailmast aga Shostakovitshit, Sibeliust, Mahlerit ja Bachi. Viimase häid ettekandeid jääb Kristo Matson alati kuulama, sest temas on tugev meedium, mis suudab puudutada üle aegade.
“Bach elas küll ammu, aga ta muusikas on kood, mis kõnetab üle aegade ja läbi sajandite. Kõrgkultuur on elitaarne. Need, kes tahavad sellest midagi teada, pingutavad, et see üles leida,” ütles Matson.
Eestis on rohi roheline ja päike kollane
Kristo Matson on praegu helilooja, arranzheerija, muusikaõpetaja ja levimuusik ühes isikus. “Noodigraafikat õpetan ka,” lisas ta. Noorele heliloojale ei tule veel üleliia palju pakkumisi, aga Matsoni arvates on see ka üsna õiglane.
“Heliloomingutellimusest pole ma kordagi keeldunud, ainult ühest arranzheerimisest. Keeldun vaid sellisel juhul, kui muusikaline materjal pole piisavalt huvitav või esitaja pole piisavalt atraktiivne,” kinnitas Matson, et päris kõigesööja ta ei ole.
Kevadel oli Kristo Matsonil ka esiettekanne Austrias. Harjumaa noorte keelpilliorkester tellis festivalile minnes teose “Source“ (“Allikas“).
Väga palju pole Matsoni muusikat tema sõnul aga seni veel esitatud. Tema loomingu hulka kuuluvad kammermuusika – triod, kvartetid, soolopalad -, aga ka mõningad suurvormid. Teos pealkirjaga “Cantus in memoriam Malera Kasuku“ suurele sümfooniaorkestrile osales 2006. aastal Lepo Sumera nimelisel rahvusvahelisel noorte heliloojate loomingukonkursil, kus sai eripreemia. „Toonasel konkursil osales 124 teost üle maailma, mille hulgast rahvusvaheline žürii viis finalisti valis. Minu teos märgiti ära kui parim osalenud eesti helilooja,” ütles Matson.
“Praegu tundub küll, et mu valik on tehtud ikka Eesti kasuks. Ma ei arva, et mujal on rohi rohelisem ja päike kollasem. Eestis saab normaalselt ära elada, kui oma tööd hingega teed.”
Kristo Matsoni CV
Sündinud 1980. aastal Pärnus
Koolid:
Tihemetsa Põhikool 1986-1988
Torma Põhikool 1989-1996
Põltsamaa Ühisgümnaasium 1996-1999
Tartu Ülikooli usuteaduskond 1999-2003
Heino Elleri nim Muusikakool 1999-2003
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia; 2007 bakalaureus, 2009 magister
Aastast 2007 Eesti Heliloojate Liidu liige
Töö:
Heino Elleri nim Muusikakool
Tallinna Muusikakeskkool
Täiendkoolitus (noodigraafika)
Looming:
Vaata http://www.emic.ee/helilooja/matsonkristo
iii
JAANIKA KRESSA
