Hiljuti Jõgeva alevikus peetud Tartu Rahvaülikooli kunstieriala õpilaste suvekoolis, mida juhendas Robert Suvi, maalis Pedja jõe äärset loodust ka tartlane Olev Saago. Kõrgharidusega ehitusinsenerile osutub üsnagi oluliseks ka tänane päev. Nimelt projekteeris tema juhatatav AS K&H projektibüroo Jõgevale Aia tänavale rajatava tenniseväljaku, mis just täna, neljapäeval, nurgakivi saab. Lisaks sellele seovad Olev Saagot meie maakonnaga teisedki tööalased suhted, aga ka lapsepõlvemälestused.
Millisest ajajärgust pärinevad Teie esimesed kokkupuuted Jõgevamaaga?
Lapsena elasin Adaveres ja lõpetasin sealse 8-klassilise kooli. Olin üsna tubli spordipoiss. Mulle kuulusid kooli rekordid jooksus, hüpetes, kuulitõukes ja teistelgi kergejõustikualadel. Kuulusin ka rajoonikoondisse, kus muide oli mu kaaslaseks ka hilisem Jõgeva rajooni autoinspektsiooni ülem Mart Sootla, kes praegu töötab Tartu linnavalitsuse teedeosakonnas.
1968. aastal Mexico Citys toimunud olümpiamängude ajal joonistasin koolimaja seinale olümpiarõngad. Direktor käskis need maha nühkida, kuid ütles siiski, et kui tuled kord olümpiavõitjaks, maalime seinale kuldsed olümpiarõngad.
Täiskasvanuna Teist tippsportlast siiski ei saanud. Kuidas ja mis motiividel kulges edasine haridustee?
Pärast Adavere 8-klassilise kooli lõpetamist läksin õppima Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK). Seal olid muide mu klassivendadeks tulevane spordiajakirjanik Raul Rebane ja nimekas näitleja Aare Laanemets, aga ka Oskar Lutsu triloogia järgi tehtud filmides Imelikku mänginud Rein Aedma.
Aare Laanemetsaga jäime hiljemgi headeks sõpradeks.
Et mulle meeldis joonistamine, kavatsesin astuda Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti. Teadsin aga, et ERKI-sse pääsemine oli peaaegu võimatu, selleks pidi olema eriliselt andekas. Pealegi eraldati selles kõrgkoolis mitmed kohad teiste liiduvabariikide noortele. Seepärast läksin õppima Eduard Vilde nimelisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse õpetajaks. TSIKi lõpetanud noori kutsusid sellele erialale ka mitmed õppejõud, nende hulgas Heino Lipp. Kolm aastat õppisin pedagoogilises instituudis, seejärel kutsuti mind aga Nõukogude Armeesse. Pärast sõjaväeteenistust läksin aga õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus lõpetasin veevarustuse ja kanalisatsiooni eriala ehitusinseneri diplomiga.
Spordivaldkond on tunginud aga ka Teie töösse. Firma K&K projektibüroo tegi näiteks projekti abilinnapea Kalmer Laini algatusel ehitatavale tenniseväljakule, mis täna nurgakivi saab. Kujunes väljaku projekteerimine ehitusinseneri vaatevinklist keeruliseks?
Kompetentsuse mõttes polnud see raske objekt. Samas ei projekteerita tenniseväljakut igal aastal. Sel väljakul on oma spetsiifika ja peab arvestama teatud nõudeid. Kõik staadionid on mõnes mõttes unikaalsed. Sama kehtib ka Tehvandi suusahüppemäe projekti kohta, mis valmis samuti meie firma projektibüroos.
Kuidas oli K&H käsi mängus spordikeskuse Virtus nüüdisajastamisel?
Meie projektibüroo koostas Virtuse hosteli sisevõrkude rekonstrueerimise projekti, samuti valmis meil projekt Virtuse katuse uuendamiseks. Tööde projektijuht oli meil töötanud jõgevlane Kalle Pint.
Kas spordirajatiste projekteerimisel tulevad kasuks ka Teie õpingud Spordiinternaatkoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis?
Teate, see lähenemine on mõneti emotsionaalne. Insenerina pole mingit vahet, mida projekteerid, sest ülesande annab tellija. Inimlikult on aga spordirajatise projekteerimine kindlasti emotsionaalsem mõne karjalauda projekteerimisest. Sageli on spordiobjektide tellijateks spordiinimesed, kes on head vestluskaaslased ja räägivad huvitavaid lugusid.
Teie juhitavas projektibüroos töötava meeskonna jälgi tasub aga otsida ka Jõgeva kesklinna pargist. Missuguses loomingulises keskkonnas valmis selle haljasala rekonstrueerimise projekt?
Jõgeva kesklinna pargi projekteerimine kujunes üsna komplitseeritud tööks, kus pidi arvestama tänavavalgustuse, purskkaevu ja teistegi objektide paiknemisega. Samuti tuli silmas pidada, et projektilahendus ümbrusega kokku sobiks, kontekstist välja ei läheks. Lahendust muudetigi mitu korda. Projektijuht Kalle Pint nägi palju vaeva ja kulutas rohkesti oma energiat.
Missuguste tuntud jõgevamaalastega olete oma töö tõttu veel tuttvaks saanud?
Kõige paremini tunnen mõistagi Margus Orot. Kui tema maavanema-ametiaeg otsa sai, tuli ta tööle firmasse K&H keskkonnaprojekti juhtima. Orol tuli palju inseneriteadmisi omandada, millega ta väga hästi hakkama sai ja andekaks spetsialistiks osutus. Rahutu iseloomu tõttu otsis Oro aga uusi väljakutseid ja temast sai Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja.
Jõgeva linnapealt ja nüüdselt maavanemakandidaadilt Viktor Svjatõsevilt olen ma saanud aga tänukirja Jõgeva jäätmejaama projekteerimise eest.
Hiljuti maavanemana töö lõpetanud Aivar Kokk oli meil maakonnajuhi esimesel tööaastal külas firma talvepäevadel.
Kas firma projektibürood juhtides on Teis rohkem loomeinimest või administraatorit?
Kõik meie majas töötavad spetsialistid on kõrgema haridusega. Nende tundemaailm on loominguline ja ka natuke keerulisem.. Meil hinnatakse väga inimeste isikuomadusi ja pakume neile võimalust teha tööd, mis endalegi meelepärane ja huvitav. Püüame ka oma töötajatele nende soovides vastu tulla. Kui kellelgi on tarvis kuhugi sõita, võib ta seda teha, vajadusel töötatakse aga ka puhkepäevadel.
Kuidas hoiate ära, et loomingulised töötajad liiga solistideks ei muutu?
Püüan ise eeskujuks olla. Sageli ei kutsu ma alluvaid mitte oma kabinetti, vaid lähen ise nende juurde. Kuulen, mis mureks; arutame, kuidas ühte või teist projekti paremini teha.
Kas ise elate omaprojekteeritud majas?
Ei. Mu koduks on Tammelinnas Tedre tänavas Villa Ratnikuks kutsutud kolmekorruseline maja. Nime sai maja endise omaniku, kunstimuuseumi direktori järgi. Selle neofunktsionalistliku ehitise projekteeris Eesti üks nimekamaid arhitekte Toomas Rein, keda võib võrrelda maailmakuulsa Soome arhitekti Alvar Aaltoga. Ise olen selle maja aga restaureerinud, mille eest Tartu linnavalitsus mind tunnustas.
Kuidas mõtestaksite lahti teema: “Minu elu kunstis, kunst minu elus ja kunstnik Robert Suvi”?
Nagu juba rääkisin, meeldis mulle joonistada juba noorena. See huvi avastati ka sõjaväes. Näiteks jäeti mind seal kauemaks hospidali ravile, et haigla seinalehele karikatuure joonistaksin. Olin ka väeosa kunstnik.
Kord otsustasin minna uudistama, kuidas tegeldakse kunstiga Tartu Rahvaülikoolis. Kui sisenesin, tuli vastu üks härrasmees, kes osutus kunstnik Robert Suviks. Nii sai minust tema õpilane ja juba esimestest tundidest selgus, et meie aurad väga sobivad. Sageli vestleme temaga kunstiajaloo teemal.
Robert Suvi on maalinud minustki portree, mida võis hiljuti näha Jõgeva kultuurikeskuses näitusel.
Kollektsioneerite ka kunstiteoseid?
Mingil määral jah. Nõukogude perioodil hakkasin antikvariaadist ostma kunstiraamatuid ning see huvi on püsinud tänaseni. Kogun ka kunstiteoseid, eriti graafikat.
Millist tulevikku prognoosite meie maakonnale?
Selleks vestluseks ettevalmistusi tehes tutvusin hommikul Jõgeva maakonna ja Jõgeva linna koduleheküljega, kus hakkasid silma huvitavad visioonid ja arengukontseptsioonid. Tore, et ka kohalikud inimesed nende teostumiseks kaasa rääkida ja oma mõtteid välja öelda saavad. Soovin jõgevamaalastele edu oma plaanide ja unistuste täideviimisel. Firma K&H osaleb aga ka tulevikus Jõgevamaal korraldatavatel konkurssidel.
Olev Saago CV
Sündis 18. veebruaril 1952 Viljandimaal Suislepas
Haridus: Adavere 8-klassiline kool, Tallinna Spordiinternaatkool, Eduard Vilde nimeline Pedagoogiline Instituut, Tallinna Polütehniline Instituut (1981)
Töökohad: 1981-1982 Põlva Kolhooside Ehituskontor ehitusosakonna juhataja asetäitja, 1982-1993 Põlva Kommunaalettevõtete kombinaadi peainsener, 1994 ME Rapla Soojus ehitusinsener, 1994-1997 Põlvas asuva AS Pimreste tegevdirektor.
Alates 1997 kuni tänaseni AS K&H projektibüroo juhataja.
Vabaabielus, kolme täiskasvanud ja ühe kooliealise lapse isa.
iii
JAAN LUKAS
