Eesti algab meist igaühest, sinust ja sinust ja minust …
Meenub kahe akadeemiku arutelu, mil keegi noormees olnud Venemaa avarustes aega teenimas ja küsimuse peale, kust ta tuleb, vastanud noor mees, et Põhjamaalt. Eestit siis ei tuntud. Küll aga selgunud hiljem, et see Eesti on, ning teenistuskaaslaste hinnang, et see üks eriline maa olevat…
Pean meie riigi suurimaks väärtuseks meie inimesi. Meie riik on väike: 1,3 miljonit inimest. C. R. Jakobsoni järgi algab rahvas keelest. Meie emakeel, üks väiksemaid keeli maailmas, toimib ametliku keelena selle kõigis kasutusvaldkondades. Kas see pole ime?
2014. a suve laulu- ja tantsupeol tundsin, kananahk ihul, eestlaste ühtsustunnet. Kogu suur rahvamass oli koondunud justkui mingisuguseks vägisalgaks, mis võiks igalt poolt läbi tungida. Mõtlesin Andrus Kivirähki teose “Mees, kes teadis ussisõnu” Põhja Konnale, kes erilistel ajahetkedel meie rahva üksmeeles võitmatuks muudab. Pidu oli küll lõppenud, aga rahvas laiali minna ei mõelnud. Meid liitis ühine õnnestav vägi. Võimas! Või Balti keti loits, millest võttis osa ligi kaks miljonit Eesti, Läti ja Leedu elanikku. Ligi 600 kilomeetri pikkune kett oli julge samm. Jälle abistas meid Põhja Konn, kes tõuseb üles siis, kui teda kutsuvad tuhanded.
President Toomas Hendrik Ilvese järgi on Eesti tuleviku arenguks tähtsad kolm valdkonda: haridus, julgeolek ja inimeste toimetulek. Juba rahvaluuleteadlane Jakob Hurt väitis, et ehkki me, eestlased, ei saa kunagi suureks arvult, on meil kohustus olla suured vaimult. Kooliharidus on meie tuleviku alustala. Tark rahvas on võimas. Nii et poolikute rehkendustega me tänasel päeval enam leppida ei tohiks.
Eesti julgeoleku tagamiseks siirduvad meie noormehed igal aastal aega teenima. See on auväärt kohustus – oma riiki teenida. Ent julgeolek ei ole vaid sõjaline riigikaitse. Meie Reformierakonna lipukirjaks on juba pikka aega olnud: Eesti viie rikkama riigi hulka, millele USA taustaga poliitik Rein Taagepera pakkus vastu: Eesti viie hoolivama riigi hulka. Ehk ongi selles meie edu võti: julgeolek tähendab ka mõistvat ühtehoidmist. Mõistmist, et meil on iga inimene väärtus, kellest sõltub uskumatult palju. Eneseusk annab tiivad edasipürgimiseks.
Minu inimesed on minu kodus. Mul on toredad vanemad ja energiast pakatav noorem õde. Ja vanavanemad. Meid liidavad meie koostegemised ja jagatud vaimuenergia. Mõistan Jaan Tätte mõtet, et vanaemad ja vanaisad on pühad. Mõistan, sest olen oma vanavanematelt saanud palju elutarkusi ja memme-taadiga on lihtsalt lahe olla. Olen kindel, et kui ma ise kunagi pere loon, kannan edasi samu väärtusi.
Märkan murelikult, kuidas maailmas ja meil Eestiski siirdutakse välismaale, minnakse linna elama. Jäetakse maha oma kodud, unustatakse vanavanemate tarkused. Kus igal kivil oli nimi ja puuga suheldi kui võrdne võrdsega. Ometi on eestlane looduslembene. Mina ka. Olen õppinud fredjüssilikult hindama vaikust, mis on paljude asjade algus. See on hetk, mil minuga on korraga kõik küsimused ja vastused.
Inimesel on vaja pidepunkti, millele toetuda. Doktorikraadiga semiootik Valdur Mikita usub, et põhjus, miks Eesti on maailmas ikkagi nii edukal positsioonil ja paistab teiste hulgast välja, on selles, et me oleme teistsugused. Meid on päästnud ja päästab sukeldumine müstilisse eesti keelde, loodusesse ja kultuuri. Just kultuur on see, mille tõttu pannakse üht väikest rahvast maailmas tähele. Kui Kaval-Ants ja Vanapagan kohtuvad, võidab alati esimene, kui just käesurumises ei võistelda… Valdur Mikita järgi on eestlastel ja eesti kultuuril maailmale pakkuda märksa rohkem, kui seda on seni tehtud. Eesti inimese elutarkus, eesti talupoja tarkus on globaalne mõõde. Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on sõnastanud Eesti maagia niiviisi: meil ei ole vaja ajaloost ette näidata mitte ühtegi kultuurisaavutust peale selle, et oleme ellu jäänud. Valitud rahvad on need, kes on alles.
Kõne autor pälvis tänavu Tormas peetud Jakobsoni kõnevõistlusel publiku preemia
KERT UIGA, Laiuse põhikooli 9. klassi õpilane
