Kõige enam laenatakse vist raha. Universaalne ekvivalent. Kuigi öeldakse, et kõike raha eest ei saa, aga väga paljut saab. Omal ajal, kui maale tulin, olin suur laenaja, ka sai soola, mune, mannat ja teab mida laenuks võtmas käidud naabritelt, kuigi poodigi polnud kauge minna… Nüüd olen naabrite tülitamist vältinud. Laenamine on koormav, ei taha ilmaaegu aju meelespidamisega vaevata. Võib-olla just väike ajutreening? Võis ette tulla mõlemapoolset unustamist; kui mul nii juhtus, siis olin ju petja seisundis!
India vanasõna ütleb, et laenu andmisest keeldumine võib tunduda solvanguna, ometi on see parem kui laenamise järel tüütu laenuandja lõputut õiendamist taluda.
Mõned laenavad väga kergekäeliselt, ja mitte ainult sõpradelt-sugulastelt, vaid laenufirmadelt, kes mõtlevad ennekõike enda peale. Kui laenudega kergemeelselt ringi käia, võib inkassogagi tegemist tulla. Siis on veel kahekordne “koorimine”, maksma peab nii laenufirmale kui inkassole nende “teenuste” eest. Ühel tuttaval oligi säärane juhtum.
Tema juhtum oli tragikoomiline, sest huvitaval kombel läks ta tagasimaksetega nii “hoogu”, et oli üle 200 euro liiast maksnud. Kui see fakt selgus, siis firma ei maksnud lihtsalt tagasi, vaid saatis “pidulikult” avalduse ankeedi, milles maksja pidi tagasimaksmiseks soovi avaldama! Et ikka rohkem paberit saaks määritud.
Minu mõte läks aga laenamise peale ühest raamatust, mille palju aastaid tagasi ühele spetsialistile kasutada andsin, sest see oli tema erialaga seotud. Selle kirjutas ja kinkis pühendusega mulle hea sõber. Mind see teema ei huvitanud, raamat oli mulle mälestusese.
Too, kellele raamatu kasutada andsin, vahetas mõne aja pärast töökohta ja nii polnud tallegi seda vaja. Seda, et ta omaalgatuslikult oleks raamatu tagastanud, ei juhtunud. Vahetevahel kohtudes küsisin ise, ta muudkui naeratas ja lubas. Kord ütles isegi, et käib kodus ära, toob. Ütlesin, et piisab, kui oma töökohta toob, tulen ise järele. Läksin töökohta, teda ei olnud. Kolleeg oli maininud, et käisin otsimas. Läksin teine kord, teda polnud. Kolleeg uuris telefonitsi, kust raamatu leida võib. Ta viinud uuesti koju… Ühesõnaga, “ühe raamatu seiklused ehk ära laena midagi, millest sa ilma ei taha jääda”.
Raamatutega kipubki nii juhtuma, et vahel lähevad kaotsi. Isegi raamatukogu raamatud, endalgi paaril korral juhtunud. Aga jah, meie maise elu lõppedes kaotavad oma tähtsuse ka paljud asjad, mis meile olid olulised. Meie asjad, ka raamatud, jäävad teiste meelevalda ja oleneb nende väärtushinnangutest, mida säilitatakse… Tuntud inimeste terved raamatukogud võetakse mõne raamatukogu fondi hoiule, aga tavaliselt rändavad raamatud heal juhul antikvariaati. Minu ühe lastetu töökaaslase raamatud vedelesid kaua meie tööruumides, et keda huvitab, võib võtta. Mina aga tahan seda raamatut käes hoida, meenutada tuttavatega seda inimest…
EHA NÕMM
