Saarel kauplust pidav Pille Zarubin käib paar-kolm korda kuus oma kauplusse Viljandimaalt ehtsat maasinki toomas.
“Meil on oma klientuur, inimesed käivad sinki ostmas üle Eesti. Kuidagi peab ju rasked ajad üle elama,” tõdes kaupluse omanik. Nädalavahetustel müüb ta ehtsat maasinki ka laatadel.
Tartu – Jõhvi maantee ääres asuv pood peab arvestama sellegagi, et tal midagi ka möödasõitjatele pakkuda oleks. Nii müüb Pille Zarubin ka Pae Pagarite valmistatud pirukaid ja saiakesi.
Kauplus peab olema teele võimalikult lähedal, siis inimene astub sisse. Kui on vaja kaugemale minna, siis otsitakse järgmine lähim pood, teab kaupluse omanik.
Varem oli läbisõitjaid väga palju — aastaga kulus kaupluse linoleum nii ära, et tuli välja vahetada. Nüüd on külastajaid vähemaks jäänud, inimestel pole enam nii palju raha käes.
Ümberkaudsed elanikud eelistavad kohalikku kauplust, kuid kel võimalus, eks need käivad ka suuremates kauplustes või hoopis hulgiladudes.
Kõrvalmajja plaanib Pille Zarubin avada väikese toitlustuskoha. Millal see valmis saab, pole teada, sest pangalaenu naine võtnud pole ning püüab ise toime tulla. Varem elas samas majas, kus praegu kauplus, sepp, ja kõrval oli sepikoda. “Restaureerisime lõõtsa, sellest saab kamina osa, kindlasti tahame näidata, kuidas raua tagumine käis, kui me ükskord sinnani jõuame,” rääkis Pille Zarubin.
Algul kavatses kaupluse omanik avada kõrvalhoones tööstuskaupade ja ehitusmaterjalide poe, kuid nüüd on ta meelt muutnud, tunnistades, et väikeses maakohas ei suudeta suurte kauplusekettidega hinnas võistelda. Kõrvalhoone teine korrus jääb kasutamiseks suurematele seltskondadele, kes sooviksid siin näiteks sünnipäevi või muid koosviibimisi korraldada.
HELVE LAASIK
