Raimond Valgre tuntud laul. Eks õisi tuleb üha juurde, lumikellukesed on õige kaua oma õitega uhkustanud. Nad on vaprad, kui võrrelda sinililledega, kes on mul peenrasse istutatud ja kelle lehed on üpris purpursed, väga stressis. Kellukeste lehis pole punase kübetki.
Ants Eskola on kirjutanud, et kevadet oskad hinnata alles siis, kui oled üle viiekümne. Kas ta mõtles seda, et kui elada iseenda kevades, nooruses, siis ei pane seda erakordsust nii tähele? Igivana teema: mis käest läinud, see tundub hinnalisem? Suur näitleja hindas väga oma Kiiu talus olemist, vahel jäi meelega sinna, et “liigutada”, sest Tallinnas olles oli palju istuvat tööd. 1971. aasta 1. mail hakkas ta kulu põletama ja suure vaevaga õnnestus tal päästa põlemisest oma armastatud kadakategrupp. Tegi otsuse, et ta enam iialgi kulu ei põleta, tükk aega varem, kui meie riigikogu selle seaduseni jõudis!
Meil on kased tavalised ja kasemahlgi kevade juurde kuuluv, aga Ameerikas Seatles on see puu haruldane. Meil on võimalik kasemahlaga ennast kosutada, halge pliidi all põletada ja ka tema ilust rõõmu tunda. Alles oli tuuline ilm, mis pildus maha peenikesi kaseraage…
Puutüvega saab igasuguseid mänge mängida, kel kannatust ja usku. Soovitatakse peopesad vastu puud panna, silmad sulgeda ja tunnetada jõudu, mis hoovab puust sinu kätesse… Ja mitte midagi muidugi mõelda…Kask võtvat niisamagi vastu surudes stressi maha, tema energia pidi olema pehne ja rahustav. Seemnemaailma lugemissaalis on asi keeruliseks tehtud, ära märgitud ka puude aktiivsuse ajad, kasel näiteks kella 5-9-ni! Kõike paistab inimene uurinud olevat. Ei ole küll selgitatud, kuidas näiteks on kindlaks tehtud, et kask, tamm, mänd, hobukastan, vaher, saar, pärn, paju on positiivse eluenergiaga. Aga välja on toodud ka negatiivse energia andjad – pappel, haab, kuusk, toomingas, sarapuu. Need puud pidavat võtma ära energiat, aga samas on ka nemad ravivate omadustega, võtavad valu ära, viivad välja haiget energiat! No siis on ju nemadki head! Mis mõttega jagada loodust must-valgeks?
Viimasest Kroonikast juhtusin lugema intervjuud Jaan Söödiga. Ta on veendunud, et iga inimene tunneb end maal paremini kui linnas. Maal laseb toetav loodus meil iseendaks jääda. Linnas olevat võõrad energiad. Veel meeldib talle elu, kus ei ole kiiret. Ta jalutab väga palju, kõik linnaskäigud teeb jalgsi, eriti armastab jalutada sihitult! Vaat nii, palju kevadisi jalutuskäike meile kõigile, sest palju uut on näha! Mõni päev tagasi nägin esimest toonekurge, punarinda ja metsvinti oma õues, aga eks jalutades näe neid veel rohkem!
Ma ei saa olla lauljaga ühel nõul. Olen küll näinud inimesi, kes on nii maaelust võõrdunud, et ei igatsegi loodusse, kes isegi pelgavad natuke aegagi maal elada… Võib-olla viiekümneselt hakatakse loodustki rohkem ihkama?
EHA NÕMM
