Eesti maaelu püsimajäämise ja arenemisega seotud ühiskonnaelu tormide kiuste leidub meil kõigil ajastutel mõtteerksaid eestvedajaid. Puurmani ja selle ümbrusse on oma mõtete ja tööga jätnud palju väärtuslikke jälgi majandijuht Jaak Kask, keda Puurmani vallavolikogu ja vallavalitsus iseseisvuspäeva eel omavalitsuse teenetemärgiga autasustasid.
Jaak Kase lapsepõlv möödus vanematekodus Suure -Jaani vallas Tääksi kandis. 1938. aastal ostis ema isa aga Eskusse talu.
“Isast sai farmijuhataja selles piirkonnas asunud Lenini-nimelises kolhoosis. Viiekümnendate aastate algul nappis loomasööta. Nõrkenud veiste kokkuvarisemise vältimiseks tuli isal organiseerida nende köitele üles tõstmine.”
Jaak sai Eskus selgeks paljud maatööd, hariduse omandas aga raamatupidamise alal Suure-Jaani põllumajanduskoolis. Valikut mõjutas ka selle töö oskajate suur vajadus vastloodud kolhoosides.
“Algul töötasin raamatupidajana “Vanemuise” kolhoosis, mis jäi Eskust mõni kilomeeter Võhma poole. Vastavalt ümberkorraldustele, töötasin mõned aastad masina-traktorijaamade (MTJ) ja siis jälle põllumajandusinspektsiooni all. Mõne aasta olin ka varumisinspektor Kolga-Jaani piirkonnas, mis hõlmas kuut kolhoosi. Seejärel kutsus esimees Ivan Mekšun mind pearaamatupidajaks liitumise järjel suuremaks saanud majandisse. Aastal 1967 sain sama kolhoosi aseesimeheks tootmise alal. Siis saadeti mind Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse kuuekuulistele juhtiva kaadri koolitamise kursustele. Enesetäienduse lõppedes suunati mind vastutavale tööle madalseisu sattunud Lustivere kolhoosi. Kui Puurmani piirkonna “Rahva Hääle” kolhoosi senine esimees haigeks jäi, tehti mulle ettepanek sinna majandijuhiks minna. Algul olin vastu, sest kodu asus ja on praegugi Põltsamaal. Kõrgemad ülemused aga tegid mulle selgeks, et kakskümmend kilomeetrit pole mingi vahemaa.”
Kolhoosis ka hobused
“Puurmani mail olin majandijuht kuusteist aastat ja jätkasin ka tegevjuhina sealses põllumajandusühistus kuni 1995. aasta 20. jaanuarini. Küllap kestnuks seal tööperiood kauemgi, kuid paraku hakkas tervis streikima,” rääkis Kask.
Tema sõnul olid “Rahva Hääle” kolhoosis tõufarmid ja sigalad, sealiha toodeti 700 tonni aastas. “Majandis oli ka hobusekasvandus ligi saja loomaga. Hobuseid kasutati ka elanike aia- ja põllumaade harimiseks. Tõuhobuste müümine võimaldas aga lisaraha teenida. Kartulipõldude all oli 250 hektarit. Saavutused põllumajanduses ei tulnud kergelt. Tööd tuli teha ikka kuus või seitse päeva nädalas. Selline koormus mõjus ka paljude inimeste tervisele.”
“Võimekamad ja usinamad traktoristid ja lüpsjad teenisid rohkem kui mina ja teised juhtivspetsialistid. Eks häid töötegijaid tuli ka siis otsida, hoida ja motiveerida,” nentis kauaaegne ja kogemustega majandijuht.
“Ega muidu juhtida ei saa, kui sa korda ei nõua ja ise kõigega kursis pole. Mu tööpäev kestis tavaliselt hommikul kella seitsmest õhtul kella seitsmeni. Püüdsin võimalikult palju töötajatega vestelda ja nõu pidada. Siis sai ka juhiseid anda ja olukorda parandada, kui kusagil midagi viltu. Öeldakse ju, et kui viga näed laita, siis tule ja aita,” rääkis Kask oma tööstiilist.
Ta meenutas ka, et kolhoosis oli kolmekümneliikmeline kohalikest meestest koosnev ehitusbrigaad ja kümne inimesega brigaad, mis koosnes Ukrainast tulnud meestest. Hooajatööle palgati lisaks ka kivikorjajaid.
Koostöö ajalehega Rahva Hääl
“Rahva Hääle” kolhoosil oli šeflusleping toonase Eesti peavoolumeedia lipukandjaga, ajalehega Rahva Hääl. “Toimetuse töötajad käisid majandis abiks, kuid linnainimestena polnud nad põllutöödega just väga harjunud. Samas oli jälle ajakirjanikega huvitav ja silmaringi arendav juttu ajada. Nad kirjutasid meie kolhoosist ka mitmeid lugusid. Majandis käisid aeg-ajalt ka Rahva Hääle toimetajad Henno Toming ja Toomas Leito, kes osalesid ka meie aastalõpupidudel. Meie omakorda käisime majandi delegatsiooniga Tallinnas lehetoimetuse tööga tutvumas,” rääkis Kask.
Majandi ülesandeks oli lahendada ka oma rahva sotsiaalmuresid ja kindlustada inimestele tollases mõttes kaasaegne elukeskkond, hoolitseda nende heaolu eest.
“Ehitasime igal aastal ühe 18 korteriga maja. Nendes elamutes oli üür tol ajal vaid sümboolne ja elekter peaaegu tasuta. Aastas valmis ka viis-kuus ühepereelamut. Sellised tingimused aitasid noortel peredel jalgu alla saada. Lapsi sündis pidevalt juurde, see ajendas ehitama uut lasteaeda. Igal aastal asus Puurmani keskkooli esimesse klassi õppima üle kolmekümne õpilase. Et nii noored kui vanad meelt lahutada ja sisukalt vaba aega veeta saaksid, ehitasime klubihoone. Meie kolhoos oli sanatooriumi liige nii Värskas kui Narvas, tänu sellele sai iga kuu kuni viisteist inimest oma tervist taastamas käia. Algul ei oldud sanatooriumipuhkusega harjunud, kuid kui esimesed puhkajad tagasi tulles positiivseid muljeid jagasid, tuli tuusikutahtjaid küll ning ükski koht ei jäänud kunagi täitmata,” meenutas Kask.
Põllumajandusettevõtted raskustes
“Praegu on aga kahjuks maal olud muutunud selliseks, et mõnes paigas läheb sügisel esimesse klassi vaid üks laps,” märkis mees murelikult.
Jaak Kase teeb kurvaks ka mõnede praeguste põllumajandusettevõtete käekäik. “Omaaegne Jõgeva näidissovhoos oli rikas majand, kus peeti üle-eestiliselt heal tasemel lüpsikarja. Nüüd likvideeritakse selle ettevõtte järjepidevuse kandjas karja, sest see teenib kahjumit. Puurmani põllumajandusühistu on suutnud enamiku karjast alles hoida, kuid majanduslikke vintsutusi on pidanud tundma ikkagi. Mullu jäin näiteks ilma tavaliselt iga aasta lõpul saadud dividendidest, põhjuseks piimahinna langus 40 protsendi võrra,” tunnistas ta.
Jaak Kase sõnul oli Puurmanile tagasilöögiks ka kunagi paarisajale inimesele tööd andnud tehase likvideerimine. “Riik peaks tänapäeval tegema rohkem jõupingutusi selleks, et maal püsiks, areneks ja laieneks nii põllumajanduse kui ka teiste valdkondade ettevõtlus,” arutles omaaegne põllumajandusjuht.
Maalähedasest tööst on Jaak Kask lugu pidanud ka pensionipõlves. “Põltsamaa koduaeda olen ikka kartulit ja muudki köögivilja kasvama pannud. Arvestades tervist, pean aga tänavu vist kellegi appi kutsuma seda tööd tegema. Praegu pole aga abilisi kerge saada. Mitmed tublid töötegijad on Põltsamaalt suurematesse Eesti linnadesse või Soome elama ja tööle siirdunud. Minu noor sugulanegi sõitis veebruaris Iirimaale lapsehoidjaks. Töökoha leidis ta endale interneti kaudu.”
Jaak Kase elukäik
*Sündis 1933. aasta 29. juulil Suure-Jaanis
*Õppis Nõmavere algkoolis, Vitsjärve mittetäielikus keskkoolis
*Suure -Jaani põllumajanduskoolis õppis raamatupidamist
*Lõpetas kaugõppes keskkooli
*Tegi läbi juhtiva kaadri koolitamise kursused Eesti Põllumajanduse Akadeemias
*Oli raamatupidaja Vitsjärve külas asunud kolhoosis ja kolhoosis “Uus Elu”
*Töötas seejärel Põltsamaa rajooni põllumajandusosakonna instruktor-raamatupidajana
*On olnud ka kolhooside organiseerimise osakonna juhataja
*On pidanud põllumajandusinspektsiooni inspektor-revidendi ametit ja töötanud varumisinspektor
*1976-1979 Lustivere kolhoosi aseesimees
*1979-1995 “Rahva Hääle” kolhoosi esimees ja selle õigusjärglase Puurmani põllumajandusühistu tegevjuht
*Pälvis tänavu veebruaris Puurmani valla teenetemärgi
Jaak Kask oskas inimestega väga hästi suhelda
Puurmani põllumajandusühistu tegevjuht Arvi Kink sai Jaak Kasega põhjalikumalt tuttavaks möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, kui töötas Puurmani tehases.
“Ta kutsus mind majandisse aseesimeheks. Jaak Kask oskas inimestega väga hästi suhelda, ega muidu poleks saanud juhtida neljasaja töötajaga kolhoosi. Ta on alati silma paistnud südamliku inimesena.”
Kask oli Kinki hinnangul võimekas majandusmees, erialalt raamatupidajana oskas ta hästi raha lugeda. ““Rahva Hääle” kolhoos oli üks jõudsamalt üles ehitatud põllumajandusettevõtteid.
Toonastel põllumajandusjuhtidel tuli tegelda ka paikkonna sotsiaalelu korraldamisega ning Kask sai ka sellega hästi hakkama. Maaelusse on Jaak Kask alati südamega suhtud. Ühiskondlikult aktiivse inimesena valiti Jaak Kask toonastesse võimuorganitesse.”
Olulisematel sünnipäevadel on Puurmani põllumajandusühistu esindus Jaak Kaske ikka alati õnnitlemas käinud.
JAAN LUKAS
