Eestimaal on paik, kus usutakse võimalusse aega seisma panna. See pole aga mingi veidrike asuala, vaid Palamuse vallas asuv Mokko talu, mille ettevõtlik ja ühtlasi romantilise elulaadiga pererahvas on valinud oma tunnuslauseks “Siin peatub aeg”.
iii
Mida kujutab endast aja peatumine looduskaunis paigas asuvas turismiettevõttes ja kuidas seda külastajad tunnetada saavad, sellest rääkisime edukaima alternatiivtaluna tunnustuse pälvinud maamajapidamise noorperenaise Külliki Alekandiga. Kunagi reklaamilehe Kuldne Börs asutanud ja nüüd pealinnast maale kolinud naine usub, et turismitaluga on võimalik lisaks aja kulgemisele ka majandussurutist pidurdada.
Missuguseid emotsioone tekitas Jäneda Talupäevadel Mokko talu tunnustamine Eesti parimaks alternatiivtaluks, mis tõi teie talule sellise tunnustuse?
See oli üllatus, kuna konkursil osales palju teisi talusid ja olime juba mõni aasta tagasi tunnustuse saanud. Ehk tõi tunnustuse meie areng viimaste aastate jooksul. Kuigi Eestis on väga palju huvitavaid talusid, mida võiks pidada alternatiivtaludeks: talumeiereid, käsitöötalud, ürditalud, turismitalud, lilletalud, puukoolid, või hoopis näiteks teatritalu, rekreatsiooniga tegelev talu ja talurestoran. Võib-olla tasuks taluliidul kaaluda seda, et edaspidi ära märkida kõigi erinevate aladega tegelevate talude paremik alaliikide lõikes. Võib-olla me ei kujuta ettegi, milliste mitmekesiste suundadega leidlikud maainimesed tegelevad. See annaks ka teistele, kes seni pole veel oma nišši leidnud, uusi ideid.
Kuidas üldse talu sellisele konkursile osalema pääseb? Kas eelnevalt käib taludega tutvumas komisjon, kes valib välja paremad maakondadest? Kas talu saab ka ise avaldada soovi konkursil osaleda?
Talu ise küll mingit initsiatiivi ei ilmutanud. Jõgeva taluliidust teatati meile, et meie talu on esitatud konkursile, ja küsiti, kas me oleme nõus vastu võtma komisjoni, kes vaatab meid üle. Soostusime.
Paar aastat tagasi sai Mokko talu alternatiivtaludest teise koha. Mis on pärast seda teie talus muutunud? Missugune valdkond on lisaks majutamisele ja toitlustamisele turistidele kõige rohkem huvi pakkunud?
Meil on vahepeal valminud endise lauda varemetele uus peamaja koos kahe saali ja köögiga alumisel korrusel, mida kasutame nii seminaride kui ka pidude korraldamiseks. Maja teisel korrusel on majutuseks neli ilusat kõigi mugavustega tuba lisaks varasematele tubadele aida- ja keldrimajas. Kahes suuremas toas on miniköök ja suur rõdu, need sobivad eriti hästi peredele või pikemalt kohal viibivatele suvitajatele. Siseviimistluses oleme kasutanud enamasti vaid looduslikke materjale: savikrohv, lubikrohv, roomatid, maakivi. Seega on hoones viibimine väga mõnus kõigile, ka allergikutele. Meie külalised on sageli öelnud, et selles majas on hea aura.
Tiigi kaldal on valminud kaminasaali ja magamiskorrusega saunamaja. Peaaegu saunalavalt on mõnus vette hüpata. Maani akendest on vaade metsa ja parki, kus vahel metskitsed otse akna all rohtu söömas käivad. Sellele kohale kavatseti juba enne sõda uus saun ehitada, mis tookord aga muidugi tegemata jäi.
Nende ehitiste valmimisega on lõpule viidud endisaegse talu hoonete vundamentidele uute ehitamine, millega me tegime algust 1980. aastal, kui kolhoosilt õnnestus perele suvemajaks tagasi osta ait, mis oli talu ainus säilinud hoone. Praegu on viimase tööna käsil sellesama aida renoveerimine esialgsel kujul.
Inimestele pakub suurt huvi talu ilus suur lilleaed, mis ulatub saunatiigini. Tore on vaadata, kuidas vahel kõik külalised on püsti-kükakil-kõhuli lillede vahel neid pildistamas. Aiapilte on külaliste kaudu rännanud mitmele poole maailma. Aed on vanaperenaise, mu ema Hilja Alekandi au ja uhkus. Talle on see juba neljas aed elus, mida ta on rajanud. Aiapisiku sai ta külge juba enne sõda lapseeas selles talus – tookord oli see küll tema ema rajatud uhke taluaed, kus olid liivatatud teed ja prantsuse stiilis lilleklumbid. Järgmise aia rajas ema pärast sõda noorikuna Saaremaal, kuhu pereisa 1948. aastal ligi 20 aastaks Pilguse psühhoneuroloogiahaigla peaarstina tööle suunati. Sealset paepinda loodud suurt kiviktaimlat käidi üle terve Saaremaa isegi grupiviisi suurte bussidega imetlemas. Kolmas oli väike armas koduaed Tallinnas, kus töötati pensionipõlveni, ja neljas jällegi siin, endises kodutalus.
Külalistele meeldib ka loomi vaadata. Meie ponid, hobused, lambad on nii laste kui ka suurte imetlusobjektid. Külalised ongi sageli öelnud, et need annavad meie talule palju juurde, sest paljudes turismitaludes pole enam üldse mingeid koduloomi, mis siiski peaksid maaelu juurde kuuluma. Ja laste pärast on vanematel meie juures hulga rahulikum – mõnikord kitkuvad lapsed terve õhtu tallekestele kopli ääres rohtu ja vanematel pole mingit muret, et neil igav hakkaks.
Kas külaliste lemmikajaviiteks on ratsutamine, jalgrattasõit, paadisõit Kuremaal või eelistatakse kõike korraga?
Pakume lastele ponisõitu, laename peredele jalgrattaid ja paati sõitmiseks Kuremaa järvel. Lapsed tahavad alati ponide seljas ratsutada. Meil on käinud ka üsna palju kalamehi, kes meie paadiga järvele lähevad ning sageli ka kala kaasa toovad. Meie tenniseväljakul on korraldatud sõpruskondade tenniseturniire ja sõidetud jalgratastega ümbruses ringi. Kogenud ratsutajad on käinud matkadel nii Kassinurmes kui Kolga mäel, kust avanevad suurepärased vaated ümbritsevale vooremaastikule. Ratsamatkadel kohtab ka alati metsloomi, kes hobuse eest ei põgene. Neile matkadele on aga takistuseks turvaliste radade puudumine – on ohtlik minna hobustega teedele, kus liiguvad ka autod. Mujal maailmas kuuluvad ratsarajad ainult ratsutajatele või matkajatele. Meie üks unistus on see, et Palamuse alev saaks Kuremaa järve ümber kallasraja, mis on olnud vallavalitsuse plaanides juba eelmise aastasaja lõpust.
iii
Kui palju alternatiivtalusid üldse konkureeris ja kas saite Jänedal suhelda ka teiste sama tüüpi talude omanikega, kuulda nende probleeme ehk saada ka mõne idee?
Osalejate arvu tasub küsida taluliidust – teame vaid seda, et meilt lahkudes oli komisjonil ees veel nädala jagu kiireid päevi talude üle vaatamiseks. Jänedalt oli meil küll kiire koju tagasi, sest järgmised külalised olid tulemas. Teiste talude suhtes on meil aga alati silmad-kõrvad lahti, kui neist midagi meedias kirjutatakse-kõneldakse. Ja seda võiks oluliselt rohkem olla – meie kollasevõitu meediasse on tegusatel maainimestel harva asja, välja arvatud Maaleht ja kohalikud lehed. Hobuinimestest kirjutatakse küll palju internetiportaalis www.horsemarket.ee, kuid üle-eestilises kirjutavas ja pilti näitavas meedias on peategelasteks enamasti muude alade tegijad. Maaelu on meedia jaoks tõeline nišitegevus, mida peab imestuse ja võõristusega kaugelt piiluma. Vaimustavaks erandiks on selles osas Madis Jürgeni töö.
Kuidas on teie talu mainele mõjunud tunnuslause „Siin peatub aeg”?
See lause tundus meie kohale nii iseloomulik. Pärast paljusid aastaid pealinna kiiret tööelu naudime ka ise siinset vaikust ja rahu. Ja soovime oma külalistele pakkuda just sedasama, et nad unustaksin tööpinged ja kiirustamise, kuulaksid hommikust linnulaulu ja jalutaksid metsas, vaataksid päikesetõusu ja -loojangut, naudiksid hetke, kuulaksid aja voolamist ja pöörduksid tagasi igapäevatoimetuste juurde uuestisündinuina.
Mida arvate üldse sellisest mõistest nagu alternatiivtalu?
Tegelikult on ju inimestel, kes said 50 aasta pärast tagasi nende peredele kuulunud talud, praktiliselt võimatu alustada edukalt klassikalise talutootmisega. Selleks on vaja suuri investeeringuid, mida väiketalu ei suuda ka hea tahtmise ja euroabiga teha. Ainult üksikud väga positiivsed erandid on sellega hakkama saanud – ja vaid nad ise teavad, kui raske see neile on olnud.
Maal on edukad nõukogudeaegsete majandite põhjal tekkinud suurfarmid, kes tänu suurusele on saanud piisavalt eurotoetusi ning suutnud teha põlluharimiseks ja karjakasvatuseks vajalikud investeeringud. Selles osas on Eesti unikaalne, sest suurfarmide tekkimine mujal Euroopas niisuguses ulatuses on võimatu, sest talude areng on seal kulgenud ilma katkestusteta ja talumaid ei müüda suuromanikele nii lihtsalt, kui see juhtus Eestis üheksakümnendatel aastatel. Sellel on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Suurfarmide tootmine on küll väga efektiivne, kuid toodang kipub muutuma kvaliteedilt sarnaseks mujalt sissetoodavaga. Teisalt müüakse suurfarm sobiva ostja leidmisel kerge südamega välisomanikule maha, kes ilma süümepiinadeta kasutab seda kõrge toodangu saamiseks kõige efektiivsemal moel, mis ei pruugi olla sugugi alati loodussäästlik ja loomasõbralik.
Selle tulemusena ei maitsegi meie puu- ja juurviljad enam eesti moodi, sest nad on saanud piisavalt mürke ja väetisi. Siin ongi nišš väiketootjatele, st alternatiivtaludele – linlased on hakanud viimasel ajal väga innukalt otsima puhast Eesti põllumajandustoodet.
Kui varasematel aastatel likvideeriti pealinnas innuga turge ja rajati uusi kaubanduskeskusi, siis nüüd on Tallinnas asutatud mitu uut turgu ja ökotoodete poodi, kuid puudus on neist ikkagi. Tark väiketootja suudaks praegu toota oma väikesel põllupinnal väga erinevaid maitsvaid juurikaid ja puuvilju ning ka liha- ja piimasaadusi, sest nüüd on tekkinud nende järele kasvav nõudlus, mis võimaldaks ehk tootjaperel ka ära elada.
Arenguruumi selles osas on. Nüüd ilmselt ostaksid ka kohalikud inimesed juba meelsasti talupiima ja mune, kui seda ainult hõlpsamini kätte saaks. Tallinnast on praegu ökotoodete sõbrad valmis lausa ise kohale sõitma, et mistahes mahetooteid koju viia. Nende tootmine on aga võimalik ainult väiketalus ja suures osas käsitööna.
Ka välisturistid, kes meid külastavad, on vaimustatud meie tomatite, kurkide ja muu kohaliku rohelise maitsest – mõned neist varem ei arvanudki, et neil peale vaagnate kaunistuse eesmärgi ka maitse võiks olla. Niimoodi säiliks elu maal mitte ainult selle läbi, et linlased talukohti suvitamiseks ostavad ja üles ehitavad. Sest seesama suvitajagi koos sõpradega otsib kohalikku toodangut ja on uus sihtrühm paigapealsele väiketootjale.
Välisturistid tahaksid leida meie ilusates alevites ja külades õdusaid söögikohti, kus maitsta värskeid saiu ja head kohvi – nagu nad on harjunud seda tegema Lääne-Euroopas igas väiksemaski külakeses. Meie maal kohtab neid aga veel ülimalt harva. Et maale tekiksid perede peetud hubased poekesed-kohvikud, on vaja väiketootjaid ja nende koostöövõrgustikke, sest kõik ei saa kõike ise toota. See oleks tore meie külalistele ja omasid päästaks see masust.
iii
JAAN LUKAS
