Noor ettevõtja Viljar Ilves kolis viis talve tagasi Raudojale ja eelmisel aastal tuli kogu pere samuti sinna elama. Mees on sealse eluga harjunud ja on valmis koos naabrimehega üha rohkem imepisikese kogukonna eestkõneleja ja eestöötegija rolli kandma.
1982. aastal ostis Viljari isa Vello Ilves Palupõhja Emajõe kaldale maja. Esimest korda sattus Viljar Palupõhja 1990. aasta talvel 14aastase poisina. Tema isa hakkas põhiliselt Palupõhjas elama 1980. aastate lõpus, kui sai Laeva metskonna Palupõhja vahtkonna metsavahiks. Varem käis ta sealkandis vaid kalal.
Pikk tee pimedasse elektrivooluta külla
Viljar mäletas esimesest sõidust, et oli suur lumi ja kõrged lumevallid. “Tee oli minu jaoks pikk, sõitsime ja sõitsime ja lõpuks jõudsime pimedasse külla. Elektrivoolu Palupõhjas siis veel ei olnud. Isal oli väike akude pealt töötav televiisor. Kõik tundus täiesti ebanormaalne. Samas meeldis see kõik mulle väga. Ka isa naaber elas siis pidevalt Palupõhjas, ta pidas veel lehma, käisin sealt piima toomas. Mõni tuttav küsis, et kui isa kodus pole, kuidas sa julged üksi olla. No mida ma ikka kartsin.”
Suvevaheaegadel käis noormees metsas tööl. “Olen kiiniga Rehessaare ja Karusaare poole sihte sisse raiunud, need on nüüd kõik kinni kasvanud, ja töö, mida siis tegin, on mõttetuks muutunud. Kvartalivõrgustik on vaid aimatav.”
2001 kolis isa Palupõhjast ära ja müüs maja maha. “Sellel ajal ma ei mõelnud, et äkki ostaks ise selle maja. Siis oli mul tegemist, et saaks linna korter ostetud. 2003-2005 hakkasin mõtlema, et tahaksin ikkagi Alam-Pedja kanti ka elamist.”
Maavalitsusest valda, vallast maavalitsusse
Ristsaarde metsavahikordonisse oli Einar Tammuril plaanis muuseum teha, seda kohta viimase metsavahi perele ei erastatud. Sama lugu oli Raudojaga, sest selle oli ostnud Ristsaare metsavaht Elmar Sell. Raudojal elati tõenäoliselt veel eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. Sell ostnud koha selle mõttega, et kui ta enam metsavaht ei ole ja peab Ristsaarest ära kolima, siis tuleb perega Raudojale.
2006. aastal tundis Viljar huvi, mis Raudojast on saanud. Ristsaare metsavahi pärija ütles, et midagi enam tagasi ei saa, aga et kui Viljaril on huvi, võib ta sellega tegeleda. Esimene reaktsioonina öeldi vallast, et minge maavalitsusse, maavalitsusest, et minge valda. Üks paber hakkas välistama teist. “Mind huvitas vaid talukoht ehk õueala. Kunagi oli talu juurde kuulunud 50 hektarit maad, see oli antud Kotkale. Lõpuks leidis vald paberi, et Elmar Sell oli teinud erastamiseks avalduse, kuid suri paraku enne protsessi lõppu ja asjad jäidki pooleli. Tänu sellele paberile sai õigusjärgse omaniku pärija selle erastada. Tegelikult ei olnud see enam erastamine, vaid oksjon. Oksjonil said osaleda need, kes olid millestki ilma jäänud. Kedagi Raudoja ei huvitanud ning nii saigi osta ainult õueala.”
Sellel ajal elas Viljar perega Kambja kandis. “Kui tuttavad kuulsid, et ostsin Alam-Pedjale vana talumaja, imestasid, et miks küll, siin pole elektritki. Tegelikult tahaksin elada veel hullemas pärapõrgus, näiteks Karusaares.
Algul mõtlesin Raudoja ehitada suvilaks, teha saun, grillivarjualune. Mõtlesin, et teen majja ühe suure ruumi,” rääkis Viljar.
Tuli, et jääda päriseks. Koos perega
2010. aasta varakevadel tuli ta Raudojale ja läks kalale. Ning jäi kohale kuni lumeni. Teised pereliikmed käisid Raudojal nädalavahetustel. 2014. aasta kevadel jõudis mees arusaamisele, et ei taha kahe koha vahet sõita, teeb Raudoja nii korda, et saab seal aasta ringi elada. Mõeldud, tehtud. Ehitaski elamiskõlblikuks – vesi sees, katuse all toad.
“Mul on kogu aeg olnud alateadlik tõmme Alam-Pedja poole, ilmselt mingi kuues meel, sest ma ei ole kirglik kala- ega ka jahimees. Pidev üksindus mind ei häiri, mis siis, kui saabki harva kellegagi rääkida. Tööasjadega seotult olen saanud ja saan senini rohkem rääkida, kui tegelikult tahaks. Raudojal on tasakaal – on päevi, kus keegi ei sõida mööda, aga on ka päevi, kus sõidab mööda sada autot, kui on jõhvikaaeg.”
Nüüd on Raudojale kolinud kogu pere. Tütar käib Tartus koolis ja naine tööl. Mõnel päeval tuleb emal oodata, kui tütrel trennid lõpevad. Raudojalt jõuab 20 minutiga Tartu linna piirini, kusjuures linna ühest äärest teise sõitmiseks kulub tipptunnil pool tundi või rohkemgi.
Lapsel käivad ka sõbrannad külas, tüdruk lööb kaasa mitmetes töödes. “Ta ei tunne end pagenduses olevat,” on Viljar veendunud. Probleemiks oli Raudojale kolimine ainult nädal või kaks. “Pigem ta pärast ikkagi tahtis siia tulla ja oli õnnelikum. Tahtis oma sünnipäevaks elamise korda saada. Praegu on mugavused, on kergem leppida. Kuid mingit sundi pole olnud.”
Sõbrad on talle öelnud, et sinu elu on lihtne, elad metsa sees, kevadel käid kuu aega kalal. “Võtke oma ambitsioonidest maha, jagage kahega ja veel kolmega, siis tulebki rahu,” on Viljari sõnum.
Hakkas ka kitsekasvatajaks
Noorel mehel oli kogu aeg mõte, et kodus võiksid olla loomad, kes ei vaja kella pealt talitamist. “Ma ei ole laudainimene. Olen tahtnud võtta mägiveiseid. Kitsed on väikesed ja ohutud. Võtsin prooviks, äkki saavad võsast jagu, ma ei teadnud, palju neist tolku on. Võsast söövad need elukad maa puhtaks küll. Läheb veel aasta-paar, siis on võsa läinud ja karjamaamets alles, igerikud puud ja põõsad süüakse ära, alles jäävad suuremad. Kitsedel on varjualune, kuhu nad saavad sadude ja tuule eest minna.”
Kokku on Viljaril neli looma. Üks sõber kasvatas, tahtis neljast noorest sikust lahti saada. “Natuke heina ja vilja annan juurde, külma ilmaga ka juua,” rääkis peremees oma väikese karja kohta.
Hunte on tänavu Alam-Pedjal väga palju, paar-kolm aastat tagasi oli palju vähem. Elektrikarjus peaks loomi kaitsma. “Hundid on pidevalt kohal. Ringtee ja Rehessaare tagune on hundijälgi täis. Sügisel oli ulgumine ikka tugev, kui käisin küla poole jooksmas, siis kuulsin pidevalt.”
Kes peab tee lahti lükkama?
Viimaste pehmete ja lumevaeste talvedega on noorel perel vedanud, sest tee lahtilükkamine nii kauges kohas on tõsine probleem. Viljaril on küll ka kastiga džiip, millega aeg-ajalt sõidab, selle autoga saab alati läbi. “Kolm aastat tagasi oli sügav lumi, siis pidin rohkem mässama. Ühe korra talve jooksul lükati tee lahti, kui looduskooli pidi suur buss minema. Siis said vallad omavahel kaubale.”
Viljar Ilvese pere elukoht on Raudoja. “Kui RMK ütleb, et temal puudub kohustus tee lahti lükata ja ka vallal puudub kohustus tee maksumaksjani lahti lükata ja kui see seaduse järgi tõesti nii on, siis lükkangi ise. Olen kirjutanud valda ja palunud nende seisukohta,” lisas ta.
Teda ärritab, et kõigepealt räägitakse, et tulge ikka maale elama, loome soodustusi, pakume häid tingimusi. Ja siis, kui oled kohal, öeldakse, et on kellegi teise tee ja kellegi teise probleem. “Mõnikümmend kilomeetrit teed aastas mõned korrad lahti lükata on ka rahaliselt nii väike summa, et ei vääri üldse arutelu. Küsimus on suhtumises inimestesse. Praegu lähen ametniku juurde nagu almust paluma, tegelikult peab ta oma tööd tegema.
Laeva vald on lükanud tee lahti Raudoja põlluservani, mitte valla piirini. Isegi Seli matkarajani ei lükata. See on RMK teema, kui on avalikult välja kuulutatud, et siin on matkarajad. Inimene tuleb Alam-Pedjale näiteks Narva-Jõesuust, tahab siin matkata, aga ei pääse rajani.
Ma ei taha, et keegi mulle kandikul midagi ette tooks. Aga palun ärge tehke elu keerulisemaks, kui see niigi on. Lihtsate ja tühiste asjadega komistad mõttetu teema otsa, mis ei vääri seda tingeltangelit, mida tehakse.
Maainimesed on lihtsad, rahumeelsed ja leplikud, nad ei tunne seadusi ja ei teagi, kes mida peaks tegema. Nad jäetakse sinnapaika, vaadatakse, et sai senini hakkama, küll saab edaspidi ka. Määravaks jõuks on hirm, see on ürgne instinkt. Kellest inimene üle on, sellest sõidab üle, ja kes temast üle on, sellele allub.”
Kuidas sõbrast võib saada vaenlane
Alam-Pedjal juhtub igasuguseid imelikke asju, see on ajalooga paik ja lummab inimesi, ka neid, kes pole otseselt selle kohaga seotud.
Kohaliku elanikuna liigub Viljar ringi ja näeb, et looduse kõige suuremad vaenlased võivad olla ka kõige suuremad nn loodusesõbrad, kes käivad suurest hasardist reservaadis, teevad kotkapesade all lõket, jätavad oma prügi maha.
“Seda ei tee suvaline Lasnamäe elanik. Loodusesõbra mõtteviis on ilmselt lihtne, et mis nüüd mina üksi, üle aastate tulen siia korra. Aga aastate peale tuleb neid sadu, kes eiravad kaitse-eeskirja kõiki punkte, ja väga räigelt. See on väga tõsine mure. Siinkohal võiks parafraseerida ütlust filmist “Näitleja Joller”, et mõned ei naudi mitte loodust endas, vaid ennast looduses, ehk on seadnud enda loodusest kõrgemale. Ma ei ole ingel taevas, aga paraku jääb vahel mulje, et sõnad ja teod lähevad liialt lahku.
Tedreonnides käiakse mängu vaatamas. See onn on nagu hotell, broneeritakse sõprade ja tuttavate ja tuttavate tuttavate jaoks. Kogu aeg häiritakse. Tedremängu ajal keegi kusagil tuleb ja läheb, elu käib. Pluss see, et mõned ei korista enda järelt. Mõttekohti on palju. Tihti ei mõelda selle peale, et kuulata neid inimesi, kes teavad praegusest või eelnenud ajast. Neid vaadatakse imelikult.”
Viljar on käinud koos Jaak Volmeriga omast vabast tahtest ja ajast metsloomi loendamas. “Tegelikult on seda infot vaja, kui jahinduses plaane tehakse või kui tahetakse üldse aru saada, mis kaitsealal loomastikuga toimub. Lugesime põdrad üle, ligikaudu 150 saime. Lendasime Käreverest kuni Emajõe suudmeni, siis Pedja kohal ja mööda Laeva kanalit tagasi. Põhiliselt nägime põtru ikka luhas.
Olen loenduse ajal sõitnud suuskadega Sillaotsalt Jõesaarde ja tulnud tagasi Kooguarule ning lõpuks Selile. Kooguarul oli metsseapesakond, paar-kolm elavat looma ja paar-kolm laipa, hundid olid ära murdnud. Sead olid saare peal lõksus, hundid käisid ja muudkui võtsid sealt, ka rongad ja muud elukad. Sead magasid oma surnud ja poolsöödud sugulastega koos. See pilt oli väga karm.
Loodus pole mustvalge. Kui minna selle peale, et ainult loodus reguleeriks, siis on asi ikka väga jube. Kui mulle täna öeldakse, et sul on valida, kas keegi laseb sind kusagil maha või murrab hundikari ja sööb ära, siis ma valiksin esimese variandi. Tihti ei anta endale aru, et looduslik tasakaal pole nii humaanne, tore ja ilus, nagu diivanil istudes tunduda võib.”
Palupõhja meeste laulupidu
Aastast 2010 saavad Raudojal kokku seda kanti hästi tundvad mehed, et ajada juttu, mängida pilli ja laulda. Kujunes välja üritus nimega Palupõhja meeste laulupidu, mis sellel aastal oli juba viies ja millest seekord võttis osa 19 pilli- ja laulusõpra. Noorim oli seitsmeaastane Uku, kes mängis karmoškat, ja väärikaimas eas 78aastane Endel. Ka Indrek Kalda võttis juba kolmandat korda sellest peost osa.
Esimest korda oli seltskonnas lõõtsamees Endel Koppel, viiuliga saatis Rein Antsmäe, osalesid veel Toots Norman, Jaak Volmer ja Viljar Ilves.
“Sai algatatud üritus, mis ootamatult kujunes traditsiooniks. Seltskond sobis ja oli soov veel kokku saada. Nii läkski, et aasta hiljem olime taas koos ja mõned sõbrad veel lisaks. Kuna ilm oli siis väga külm, -30 ja isegi kohati alla selle, käisime kaks ööpäeva Tootsiga majakarpi kütmas. Küttekehaks oli 1945. aastast pärit vaguni “buršuika”.
Järgmisel aastal tulevad jälle kokku, kes vähegi tulla saavad, ja nagu ikka, jaanuaris.”
CV ALLA
Kohtumisi erinevate metsaelanikega
*Kui Viljar Ilves oli aastakese Raudojal toimetanud, kohtus ta sokuga, kes käis regulaarselt maja lähedal söömas. Loom ei kartnud ja lasi umbes kümne meetri kauguselt ennast pildistada. “Lõhkusin puid, sokk sõi umbes kümne-viieteistkümne meetri kaugusel. See oli päris suur loom. Küllap ta tunnetas, et puulõhkumine talle midagi ei tee. Samas on hundid murdnud soku umbes 50 meetri kaugusel majast, leidsin kolju.”
*Hundid on pidevalt Raudoja lähedal. “Tegin tööd. Oli sügisene aeg, läks ruttu pimedaks. Hundid ulgusid siinsamas umbes pool tundi.Olin pikalt tünnisaunas, kutsikad klähvisid, ulgusid. Umbes minuti uluvad, siis läheb viisteist minutit mööda ja siis jälle uluvad. Olid minust umbes paarisaja meetri kaugusel, heinamaa nurgas männiku all.”
*Metssigu on pidevalt palju olnud. Terve Raudoja hoovi olid nad üles kündnud. “Siin on kitsas koht, loomi väga palju. Tulevad metsa alt, hommikul kuulsin, et ragin käib. Läksid sauna tagant soo poole.”
*Eelmisel talvel uppus põder Raudoja tiiki ära. “Oli julge põder, sõi siin, sain teda filmida ja pildistada. Enne uppumist oli käinud väga maja lähedal, tema jälg oli maja seinast umbes meetri kaugusel. Võib olla sügas oma selga? Ühel päeval oli tiiki uppuunud. Tiigil oli kerge jääkirme peal, kas kukkus tiiki või libises, pea ees, tõmbas kohe kopsud vett täis. Et põder upub tiiki, on täiesti haruldane. Tõmbasime välja, viidi teine siit söödakohale. Sven Zacek sõitis mööda, tegi tiiki uppunud põdrast pilti, tal on teine pilt ka, kus kotkas juba seda looma sööb.”
*Umbes kümmekond aastat tagasi avastas naaber Põlendikul kaevu uppunud metssea.
*Miks pole tetre või metsist? “Loodi kaitseala, et kaitsta kohalikke liike. Mingit jahti pidada ei tohi. Millised loomaliigid on põhilised vohajad? Võõrliigina kährik. Rebast on tagasihoidlikult. Järgmine liik on nugis. Nugis ja kährik on kanaliste kõige suuremad vaenlased. Tegelikult tuleks Alam-Pedja looduskaitsealal nugise ja kähriku arvukust piirata. Paar viimast aastat on seda ka tehtud. Olen näinud juba seitsmest metsisepunti, aasta-kahega tulevad tagasi. Keskkonnaamet on viimasel ajal siinkandis ilmselt õigemas suunas minemas, et hoida ja kaitsta just seda, mis kaitset vajab ja väärib.”
*Viljari Tartus elav poeg Vahur on saanud ilmselt loodusehuvipisiku isaga ringi kolades. “Sageli küsib enne tulekut, kas midagi huvitavat ka on metsas juhtunud, kas hunte on kuulda olnud, kas mõnda looma oled ikka näinud. Kustumatu mälestuse jättis talle üks seik mullu sügisel, kui nägime üle tee jooksvat metssiga ja siis ilmus teele teda jälitav hunt, tema järel ka teine. Teine hunt sattus meiega ootamatust kohtumisest ilmselt veidi ähmi ja kuna oli hämar ning ta leidis end valgusvihust, siis otsustas ta meist paari meetri kaugusele kraavi põhja kükitada. Vaatas meid sealt, silmad segadust täis, mõned sekundid, ja pani siis seale ja sõbrale joostes järele. Poja põhimure oli hiljem, et paljud sõbrad koolis ei tahtnud seda lugu hästi uskuda, nagu ka paljusid teisi tema pajatusi. Ilmselt on linnalastel seda liiga raske ette kujutada, mida kõike tema siin näinud on.”
Viljar Ilvese elukäik
*Sündinud 1976. aastal
*Õppinud Rõngus ja Põltsamaa keskkoolis ning Slingi erakoolis kokanduse eriala
*Sõjaväkke läks 1995
*Raudojale kolis 2010 (kevadest sügiseni), 2014. aastast püsivalt
*Abikaasa töötab Tartus
*Tütar õpib Tartus
*Poeg eelmisest abielust elab ja õpib Tartus
HELVE LAASIK
