Need pealkirjas kasutatud Hando Runneli sõnad sobivad suurepäraselt motoks sellele, kuhu on teel erihoolekanne Eestis ja mida on täna meie ühiskonnas vaja teha puuetega inimeste olukorra parandamiseks. Oleme juba üle 20 aasta vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, kuid suhtumine nendesse, kes ühel või teisel põhjusel meie arvates erinevad on, muutub väga raskelt. Eestis on sadu tuhandeid puuetega inimesi, väga paljud neist psüühikahäiretega. Ja nendest omakorda elab mitu tuhat erihooldekodudes. Oli ju nõukogude ajal eesmärgiks kõik, kes erinevad, ära peita. Tänaseks on paljud vanad ülerahvastatud asutused suletud ja ehitatud ilusaid uusi ja väikesi peremaju. Aga on veel mitmeid nn kombinaate, nende seas ka Võisiku Kodu, mis on koduks 336 psüühikahäirega kliendile.
Jah, see on nende inimeste kodu, paljude jaoks ainus, mida nad teavad. Nüüd oleme ka meie jõudnud ajajärku, kus meie tänastel klientidel tuleb leida lähema kümnendi jooksul endale uus kodukoht. Täna ei ole veel langetatud otsuseid, kuhu täpselt tulevad uued üksused. Seega on meile antud võimalus hoolikamalt planeerida ja võimalikult häid, kliendile sobivaid lahendusi leida.
Võisiku Kodus oleme võtnud endale eesmärgiks aidata ja toetada oma kliente teel võimalikult iseseisvasse ellu, olgu see siis kogukonnas elamise teenus või päris oma kodu. See on raske ülesanne ja üksi me sellega hakkama ei saa. Siin on vaja suurt ametkondlikku koostöövõrgustikku, kuhu kuuluvad eestkostjad, omavalitsused, rehabilitatsiooniasutused, kogukonnad, kes oleksid valmis omaks võtma ja toetama, ning muidugi riik seaduste, teenuste ja toetuste poolelt. Sama tähtis on koostöö lähedastega, et nad hakkaksid nägema haiguse taga inimest, saaksid üle oma hirmudest ja kõhklustest.
Isiklikult pean muutuste planeerimisel väga oluliseks arvestada võimalikult palju kliendi enda sooviga. Kui meie inimestega rääkida, ilmneb sageli nende soov minna tagasi kunagisse kodukanti. Väikesest kohast pärit ning aastaid vaikses ja rahulikus maamõisas elanud inimesed muretsevad selle pärast, et nüüd peab tulevikus kuhugi Tartusse või Tallinna kolima. Jah, linnades on täna teenused kättesaadavamad, olemas ühistransport ja arstiabi, suuremad lootused tööd leida. On ka tolerantsem kogukond, seal ei huvituta nii väga, kes naabriks on, sulandumine massi on lihtsam. Kas on aga kohanemine ja sotsialiseerumine anonüümses linnakeskkonnas lihtsam ka kliendile? Paraku olen selles suhtes pessimistlik. Loodan, et ka väikelinnas ja valdades jõuame sinnamaale, et kõik vajalikud teenused on igaühele kättesaadavad. Ehk annakski tõuke selle kõige loomiseks mõne erilisema, haavatavama kogukonnaliikme lisandumine. Lisaboonuseks on kliendile väiksemas kohas kindlasti sotsiaalne võrgustik ja üksteisest hoolimine. Inimest märgatakse. Jah, märgatakse ka negatiivsest küljest, ja sellegagi tuleb arvestada. See on see koht, kus on palju arenguruumi, aga kohanemine ja harjumine ei saagi tekkida, kui selleks pole vajadust. Uutest elanikest on piirkonnale tänasel massilisel linnastumise ja Eestist lahkumise ajal ka kasu. Pidevalt räägitakse tööjõu- ja tööpuudusest, valdade ja väikelinnade tühjenemisest. Pooltühjadena ja alakasutusega on mitmed kunagi loodud päevakeskused, aktiviseerimiskeskused, töötoad. Me pakume teile võimalust ärgata uuele elule, haarake sellest kinni.
Muutuste lävel otsime kontakti klientide kodukohtadega, pereliikmetega, et leida võimalikult häid elupaiku oma klientidele. Loodan südamest, et suudame selgitada: tegelikult oleme me kõik ühesugused inimesed. Igaühel on oma probleemid, veidrused, eripärad. Lihtsalt tuleb osata teise inimese erilisusega arvestada ja leida teed, kuidas koos edasi liikuda. Sellel teel kohtab sageli vastupanu ning on võimalik vastastikune mittemõistmine. Oma töö on paljudel juhtudel teinud aeg ja ammused halvad mälestused. Aga inimene haiguse taga on ikka seesama, kes ta oli kunagi enne haigestumist. Ta igatseb oma päriskodu, oma lähedaste järele, oskab ta seda siis sõnades väljendada või mitte. Vahel on mõnel neist vaid üksikud helged hetked, kus midagi eelnevast elust meenub, aga ka see on oluline. Meie kui professionaalide tööks on neid killukesi leida ja neist kinni haarata, et sealt koos edasi minna.
TERJE TEDER, aktsiaseltsi Hoolekandeteenused Võisiku Kodu juht12
