Oma lapsepõlves olin kuulnud, et Tartus Toomemäel ülikooli vanas raamatukogus on seitsme luku taga kettidega põranda külge kinnitatud imepärane seitsmes Moosese raamat. Olevat see sealjuures nii raskekaaluline, et tema kandmiseks oleks vaja olnud seitsme mehe jõudu. Selle kiri olevat koosnenud verega kirjutatud punastest tähtedest mustal kirjutusmaterjalil. Raamatus peituvatel sõnadel ja vormelitel pidi olema erakordne maagiline võim.
Veel sajand tagasi olid rahva seas levinud lausa tõepärased jutud sellest imepärasest kõikvõimsast seitsmendast Moosese raamatust ja imetegudest, mis selle abil korda olevat saadetud.
Seitsmes Moosese raamat oli nagu tulihänd
Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis on talletud ligi sada lugu selle imepärase raamatuga tehtud imetegudest alates surnute ülesäratamistest ja nende vaimude väljakutsumisest kuni tuleviku ettemääramiseni. Hulgakaupa “tõendavad” need kirjapandud lood selle raamatu võimu. Kellel see raamat juba oli, see oli tugevam kui piibli Simson ja vägevam kui Koljat, ta ei kartnud hundi hammast ega karu kiskumist, ussi nõelamist, vaenlase sõjaväge ega isegi surmanoolt. Nii pidi see raamat kaitsma oma peremeest vaenlaste ja enneaegse surma eest, loomuliku surma vastu aga ei suutnud ka see imeasi kaitsta.
Imeraamatu omanik võis selle väel kas iseennast või teisi ehk asju moondada ükskõik kelleks või milleks. Ta võis ka ilma muuta: tellida tormi, vihma, rahet. Seitsmes Moosese raamat oli ka nagu rahamasin, nagu tulihänd, mis võis selle omanikule tuua kätte kõiksugu varandusi. Kes selle raamatu omaniku vihameheks sai, see enam head loota ei võinud. Ta oskas oma vaenlastele kõikvõimalikku kurja valusasti kätte maksta.
Kes juba kord oli saanud selle imeraamatu omanikuks, pidi aga kindla tõotuse andma, et ta raamatus kirja pandud võlusõnu kellelegi ei õpeta ega ka raamatut kellelegi ei näita. Õpetas aga keegi neid sõnu teisele, siis ei saanud ta ise oma sõnadest enam abi, kui tal enesel neid tarvis oleks läinud. Sellepärast hoidsidki kõik selle raamatu omanikud lausumisesõnu ja ka raamatut ennast suures saladuses ja avaldasid neid saladusi alles oma surmatunnil, mil neil enestel ei olnud enam tarvis mingit häda karta. Oli ka neid, kes olevat maagilise raamatu omanikuks saamiseks oma hinge kuradile andnud. See aga nõudis, et raamatu omanik pidi igal aastal vähemalt kolm korda mingit kurja tegema. Sellega seletub, miks selle raamatuga olevat ka kurja tehtud.
Rahvaluuleteadlane Eisen kogus jutte
Rahvaluuleteadlane professor Matthias Johann Eisen kogus ligi viiel aastal rahva seast jutte Moosese seitsmendast raamatust, samuti on ta saanud selle kohta andmeid naabermaadest Lätist, Soomest ja Rootsist. Kõige selle tulemusena on temalt 1896. aastal ilmunud uurimistöö kokkuvõte “Seitse Moosese raamatut kui katse kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu selgituseks”, mille koostamisel on ta kasutanud ja kokku võtnud rahvaluulekogujate poolt kirja pandud märkmeid.
See kõik sai võimalikuks, sest poolteist sajandit tagasi, ajal, mil Eisen neid materjale kogus, oli eesti rahva hulgas sügavalt juurdunud usk kõnealuse raamatu olemasolusse ja imevõimu.
Selle rahvapärase loo põhialuse, legendi seitsmendast Moosese raamatust on Oskar Luts meisterlikult ära kasutanud oma raamatu “Suvi” XVI peatükis.
Nagu selles raamatus on kirjutatud, oli Tootsil kindel soov näha seda imelist Moosese raamatut, mis pidi tema väitel Tartu Toomemäe raamatukogus kindlasti peidus olema.
Sellest, kuidas Joosep Toots Tartu ülikooli raamatukogus Moosese seitsmendat raamatut otsimas käis, olen varem juba Vooremaas kirjutanud.
Raamatukogus tõepoolest olemas
Tuleb märkida, et sel ajal, kui Oskar Luts “Suve” kirjutas, ülikooli raamatukogus Moosese seitsmendat raamatut tõepoolest ei olnud, mistõttu jäi see ka Tootsil nägemata. Hiljem, kui Luts aastail 1919-1920 samas raamatukogus töötas ja kooliõpilaste ekskursioone juhatas, pidi ta tunnistama, et raamatukogus on mitte ainult Moosese seitsmes, vaid koguni ka kuues raamat.
Need olid raamatuna trükis avaldatud ning sealjuures ka eestikeelsetena ilmunud koguni kahel korral, XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Raamatukogule hangiti need aga hiljem. Tegemist oli siin pisikaustaliste, tavalise välimusega teostega, millel muidugi igasugune maagiline võim puudus.
Nende ridade kirjutamise ajal tekkis ka minul soov saada enda kätte ja lugeda neid põnevaid raamatuid.
Mida siis kujutab endast üks kaheksakümneleheküljeline, väliselt igati tagasihoidlik raamatuke?
Tiitellehelt võime lugeda: “See on Moosese maagiline vaimude kunst, kõikide saladuste saladus”, mis on kirja pandud “sõna-sõnalt vana käsikirja järele”.
Tegelikul on see sama pealkirja all kunagi ilmunud saksakeelse raamatu tõlge. Sealjuures on pealkiri ka ainuke koht, kus esineb sõna “Mooses”. Kogu raamatu ülejäänud osa kujutab endast, võiks öelda, omalaadset “musta maagia” kogumit.
Omapärane “musta maagia” õpik
Raamatu esimesed paarkümmend lehekülge ongi pühendatud kõikvõimsate vaimude ja allilmategelaste väljakutsumisele, nendega suhtlemisele ja nende tagasisaatmisele. Ülejäänud osas esitatakse maagilisi juhendeid ja retsepte kõikvõimalikeks elujuhtumiteks ja igasuguste hädade puhul abi saamiseks. Seal on näiteks salarohi, mis kõik haavad kahe päevaga parandab, ja kõiksuguste paistetuste ravimise õpetus. On antud nõu, kuidas kustunud kõrvakuulmist jälle tagasi saada, ning naistele eeskujuliku iluduse salvi valmistamise retsept.
Ei puudu ka õpetus, kuidas sigu ruttu rammusaks nuumata, ja kunst naereid suureks ja magusaks kasvatada. On olemas isegi naiste raseduse test ja selle positiivse tulemuse ilmnemisel selgitus, kas sünnib poisslaps või tüdruk. Juurde on lisatud ka täpne õnne- ja õnnetusepäevade loetelu. (Järgneb)
ARVI LIIVA
