Märts on teatrikuu. Vanemuise teatri pere valib iga aasta märtsis kolleegipreemiate saajad ehk aasta vanemuislased. Tänavu pälvisid sellise tiitli Palamuse vallast pärit ooperisolist Rasmus Kull ning teatri auto- ja bussijuht Ivar Rask.
Aasta vanemuislasi kuulutati teatris välja üheteistkümnendat korda ja nagu tavaks, valiti üks tiitlisaaja lavajõudude seast, teine nende hulgast, kes oma igapäevatööd tehes publiku ette ei satu. Mõlemad laureaadid said kingituseks graveeringuga käekella ja puhkusereisi Riiga.
“Aasta vanemuislaseks saavad reeglina need, kes on oma ala professionaalid ning samas head kolleegid ja armastatud sõbrad,” ütles Vanemuise pressiesindaja Krista Leipsig. “Pakun välja mõned märksõnad Rasmuse kohta, millega vast kõik nõustuvad: ta on alati rõõmsameelne, tähelepanelik teiste suhtes, hea huumorimeelega ning väga töökas, andekas ja loominguline lavapartner.”
Rasmus Kulli jaoks oli teater ülimalt meeldiv paik juba lapsepõlves ning toonased teatrielamused pärinesid just Vanemuise suurest majast. Sinna sõideti Palamuselt ikka mikrobussitäie rahvaga. Teatrimajas oli eriline õhkkond, sinna tuli vahetusjalatsid kaasa võtta ja etenduse vaheajal sai kohvikus plastjalaga metallaluselt jäätist süüa.
Vanemuise lavale oli Rasmusel esimest korda asja juba neljateistaastaselt. Nimelt toimus Vanemuise väikeses majas 1999. aasta jaanuaris Palamuse esmamainimise 765. aastapäevale pühendatud õhtu, mille raames vanemuislase Raivo Adlase juhendatav Palamuse teatritrupp etendas vaimukat tükki “”Kevade” lavastamine”. Rasmus mängis seal Joosep Tootsi. Pärast etendust ütlesid mõned väärikad Vanemuise prouad, et Rasmus on suisa sündinud Toots ja sündinud lavainimene. Nii et Vanemuise lava pandi juba siis, piltlikult öeldes, tema jaoks sooja. Üheksa aastat hiljem, 2008. aastal tegigi ta seal esimese rolli ja koosseisuline vanemuislane sai temast 2013. aastal. Aga ei saa öelda, et Rasmuse tee teatrilavale ülearu sirge oleks olnud.
Põhikooli lõpetas ta Palamusel, gümnaasiumiharidust läks omandama Tartusse Miina Härma Gümnaasiumi. Tema ise oleks oma aruga Palamuse koolis edasi käia võinud, aga Kadri Tegelmann, kellega Rasmusel olid lapsest peale justkui õe-venna suhted, otsustas Tartusse õppima minna ja Rasmus läks tema “sabas”. Kadri (temastki on nüüdseks saanud professionaalne laulja) sai sisse Karlova gümnaasiumi, Rasmus Härmasse. Nii mõnigi hirmutas Rasmust, et suure linna eliitkoolis saab tal raske olema. Aga õppimise kõrvalt jäi noormehel tegelikult aega veel teatrit ja muudki põnevat teha.
“Põhiaur läkski mul gümnaasiumis kõige muu, mitte õppimise peale,” tunnistas Rasmus. “Aga kui asja praegusest perspektiivist vaadata, siis võib öelda, et nii oligi õige.”
Gümnaasiumiaastail käis ta kooli trupiga Jõgeval toimuvatel Betti Alveri luulepäevadel “Tähetund” ja võitis seal korra näitlejapreemiagi. Ja kui Härma gümnaasiumi traditsioonilisele kevadkontserdile otsustati anda n-ö raamjutustusega lavastuse vorm, sai Rasmus jälle Tootsina hiilata, sest kontserdi lavastaja Maido Saar otsustas esimese sedalaadi etteaste pühendada Lutsu “Kevadele”.
Karm kogemus
Kõik see andis Rasmusele julgust pärast gümnaasiumi Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli sisseastumiskatsetele minna. Ta jõudiski viimasesse vooru, ent sissesaajate nimekirjast ta oma nime paraku ei leidnud. Uskudes, et see on tema lavakarjääri lõpp, astus ta edukalt sisse Tartu ülikooli inglise filoloogia erialale ning läks seepeale kohe kaitseväkke aega teenima. Aasta pärast asus ta siis inglise keelt õppima. Kui bakalaureuseosa läbi sai, astus sama eriala magistriõppesse. Aga selsamal suvel, mil ta magistrantuuri astus, osales ta projektikoori koosseisus Toomemäel välja toodud vabaõhuooperis “Carmen”. See pani teatrivere temas taas keema ja ka Vivian Kallaste, ühtaegu Tartu noortekoori hääleseadja ja Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli lauluõpetaja, hakkas teda tagant torkima, et ta laulmist edasi õpiks.
Rasmuse õpingud jätkusidki paralleelselt ülikoolis ja Elleri-koolis. Aasta pärast avanes tal aga võimalus Kristjan Jaagu stipendiumiprogrammi toetusel Šotimaale Glasgow ülikooli magistriõpet lõpetama minna. Rasmus läks. Kui aasta pärast tagasi tuli, oli ta inglise filoloogina tehtud mees, aga otsustas ikkagi Elleri-koolis lauluõpinguid jätkata. Tõsi, selle kõrvalt proovis ta kätt inglise keele õpetajana.
“Kivilinna koolis kolmanda kuni kuuenda klassi lastele inglise keele õpetamise kogemus oli üks mu elu karmimaid,” tunnistas Rasmus. “See tähendas pidevat pingetaluvuspiiri kompimist. Pärast seda tekkis mul sügav austus õpetajatöö vastu.”
Aastakese õpetas Rasmus inglise keelt ka sellessamas Elleri-koolis, kus ta samal ajal laulmist õppis.
“Pisut veider oli sellises kaksikrollis olla. Ise tundsin end rohkem õpilasena, aga tundus, et õpetajad olid mind valmis aktsepteerima ka kolleegina,” kommenteeris Rasmus. “Seal koolis üritasin tulevastele poplauljatele jagada oma Glasgows omandatud teadmisi foneetikast, lootes, et nad siis inglise keeles lauldes seda paremini hääldama hakkavad, aga nad olid üpris enesekindlad ja “paugutasid” ikka nii, nagu ise heaks arvasid.”
Elleri-koolis õppides sai Rasmus ka Vanemuises n-ö jala ukse vahele. Kui Georg Malvius hakkas seal lavastama muusikali “Savoy ball”, soovis ta kahe noormehe, Rene ja Maurice’i osas näha vähem tuntud nägusid väljastpoolt teatrit. Et teatri muusikaosakonna produtsent Marika Petti oli näinud omal ajal Rasmuse ülesastumisi Härma gümnaasiumi kevadkontsertidel, pakkus ta Maurice’i osa talle.
Lapsed ja vanamehed
“”Päris” teatris kogu lavastusprotsessi kaasategemine oli uus ja kaasahaarav kogemus. Kui sellest korra maigu suhu oled saanud, siis tahad selle keskel veel olla,” sõnas Rasmus Kull.
Selleks ajaks, kui ta Eesti Muusika ja Teatriakadeemiasse lauluõpinguid jätkama läks, oli ta kaasa teinud veel mitmes Vanemuise tükis, näiteks “Sugaris” ja “Ämbliknaise suudluses”. Rasmus ise usub, et lavakogemust omamata ei oleks ta osanud akadeemiast võtta pooltki seda, mida nüüd oskas. Taavi Tampuud, kes oli tema õpetajaks EMTA bakalaureuseõppes ja on ka nüüd magistriõppes, peab Rasmus üheks Eesti paremaks spetsialistiks laulutrenni alal. Tampuu oli ka see, kes pani Rasmuse uskuma, et ta on tenor (Elleris koolitati teda kui baritoni) ning asuski professionaalselt tegelema tema ülemise registriga.
2013. aastal lõpetas Rasmus EMTA bakalaureuseõppe ja võeti täiskohaga tööle Vanemuise ooperitruppi. Ta ise end ooperitenoriks tituleerida ei armasta, sest leiab, et see seaks ootused tema oskuste suhtes liiga kõrgele.
“Ma ise nimetan end tavaliselt muusikanäitlejaks,” ütles Rasmus. “Mulle meeldibki laulda eelkõige mingis rollis olles. Kammerlaulu armastan ma kuulata küll, aga ise ma end selles vallas tugevana ei tunne.”
Sel hooajal teeb Rasmus kaasa ooperites “Rehepapp”, “Haldjakuninganna” ja “Reigi õpetaja”, lasteooperis “Sööbik ja Pisik” ning muusikalides “Helisev muusika”, “Evita” ja “Nukitsamees”. Nn karaktertenorina kehastab ta enda sõnul tihti lapsi ja vanamehi, kellele pannakse näole paks grimm ning parukas pähe ja vuntsid-habe ette. Mõnes rollis värvitakse hambadki ära, et tunduks, nagu oleksid need katki. Ehkki selline “pagas” muudab laulmise tavalisest raskemaks, on Rasmus üsna rahulik ja laseb enda kallal enne etendust teha kõik, mis vaja.
Vanemuise ooperitrupis on tema sõnul koos väga toredad inimesed, kelle kõigiga on laval väga hea koos olla. Eriti tihti on tal tulnud koostööd teha bariton Simo Breedega, kellega nad moodustavad n-ö klassikalise karakterrollidesse sobiva paari. Tulevikus tahaks ta midagi koos teha ka uue noore tenori Reigo Tammega.
“Tema teatrimõtlemine sobib mulle väga ja usun, et suudaksime teineteise ideid hästi tagasi põrgatada,” ütles Rasmus.
Praeguseks on tal teada ka mitu lähituleviku tööd. Veel selle hooaja lõpus tuleb välja ooper “Carmen”, milles ta kehastab üht kahest salakaubavedajast. Järgmise hooaja hakul algavad järjekordse Lotte-teemalise lastelavastuse ning Kalmani ja Lehari operetiviisidel põhineva kontsertkava proovid. Hooaja teisel poolel tuleb saksa lavastaja Roman Hovenbitzer lavale tooma ooperit “Lucia di Lammermoor”.
“Ootan seda koostööd väga. Olen Hovenbitzeri käe all varem kaasa teinud “Ämbliknaise suudluses”. Ta on alati hästi metoodiline ja põhjalik ning teab, mida tahab,” ütles Rasmus.
Hovenbitzeriga on ta kokku puutunud ka Savonlinna ooperifestivalil, kus too lavastas Wagneri “Lohengrini”.
“Tegemist on väga keerulise ooperiga, aga koorile tuli Hovenbitzeril kõik vajalik selgeks teha vaid kümne prooviga. Ja ta suutis seda,” ütles Rasmus.
Tema ongi kahel suvel (2011 ja 2012) kaasa teinud Savonlinna festivali ooperikooris. Tänavu loodab ta taas sinna laulma minna. Ooperifestivalid annavad võimaluse kaasa teha suurtes tippsolistide osalusega lavastustes, mis sünnivad tipplavastajate käe all. Eriti võimsa kogemuse sai Rasmus 2013. aasta suvel Prantsusmaal Aix-en-Provence’is toimunud festivalilt, kus ta käis koos Eesti Filharmoonia kammerkoori meestega.
Parim festival
“See festival tunnistati 2013. aastal maailma parimaks ooperifestivaliks ja Robert Carseni lavastus “Rigoletto”, milles me kaasa tegime, kuulutati aasta parimaks Verdi-lavastuseks. Mul oli “Rigolettos” isegi kolm lauset soolot laulda ja kui arvestada, et üht etendust kandis üle kogu maailmas levinud telekanal Arte, siis võib seda ülesastumist nimetada minu senise karjääri üheks olulisemaks sündmuseks,” ütles Rasmus. Tõsi, väikese muigega, sest kolm lauset soolot ei ole võib-olla tõesti veel midagi jalustrabavat.
Möödunud aasta augustis sai Rasmusest abielumees. Oma kaasa Maikeniga tutvus ta tegelikult juba Miina Härma Gümnaasiumis. Rasmus oli siis kuusteist, Maiken viisteist. Suhe jäi kestma ka siis, kui Rasmus sõjaväes oli ning kumbki välismaal õppimas käis.
“Raiskasime teineteisel ikka korralikult aega, enne kui meist abielupaar sai. Samas võib seda nimetada investeeringuks: me oleme saanud teineteise väärtuse hästi järele proovida,” sõnas Rasmus. “Maiken on mind mu valikutes, olgu need siis head või halvad, alati toetanud. Ta oleks võinud iga hetk öelda, et hakka nüüd ükskord “päris” inimeseks, hakka “päris” tööd tegema ja “päris” raha teenima, aga ta pole kunagi nii öelnud.”
Oma kauaaegsest kultuuritöötajast ja muusikaõpetajast ema Merikest, kes 2003. aastal Eesti aasta emaks tunnistati, nimetab Rasmus oma kõige karmimaks, aga õiglasemaks kriitikuks.
“Hiljutise Vanemuise kontserdimajas toimunud ooperigala järel — laulsin seal Neeme aariat Eugen Kapi ooperist “Tasuleegid” — ütles ema esimest korda, et olen vist ikka tõesti õige valiku teinud. Kui ma aastaid tagasi lauluõpinguid alustasin, oli ta päris pikalt mures, kas mul selles vallas ikka perspektiivi on,” sõnas Rasmus.
Muusikuannet on Kullide peres muidugi lahkesti jagatud. Rasmuse Saksamaal elav vanem õde Triinu on pianist ning noorem õde Kärt-Katrin oleks võimete poolest samuti lauljaks õppida võinud, kui arstikarjääri kasuks poleks otsustanud. Rasmuse vanem vend Margus müttab aga Vaidaveres vanemate üles ehitatud talu pidada. Selle üle on Rasmusel väga hea meel: tal endal ei jätku teatritöö kõrvalt enam nii palju maal abiks käia, kui ta tahaks.
Küsimusele, milline on tema unistuste roll, vastas Rasmus, et konkreetsest rollist ta unistada ei oska, küll aga sellest, et suudaks kunagi ka kandvates rollides üles astuda.
“Väikesed karakterrollid, mida ma praegu täidan, on head alustamiseks. Nende kaudu õpin iseennast tundma, saan aru, kuidas mu “masin” laval tööle hakkab. Väikest rolli on suhteliselt lihtne proovides paika pandud joonel hoida. Mahuka ja kandva rolli puhul on see kindlasti palju raskem. Ma loodan, et ma suudan ka kunagi — ehk kümne aasta pärast — mõne kandva rolli mõistliku headusega ära teha. Siis tunnen, et olen mingid eesmärgid teatris saavutanud. Aga ma ei kiirusta. Mulle sobib ja meeldib see, mida ma praegu teatris teen.”
Karmen Puis, kolleeg Vanemuise ooperitrupist:
Rasmusele mõeldes tuleb mulle kõigepealt meelde tema uskumatu (ja kadestamapanev) positiivsus ja energia. Seda jagub alati nii lavale kui ka lava taha. Ta on kõige paremas mõttes uudishimulik, edasipürgiv, töökas ja üldse väga “kohal olev” kolleeg, kellel on ka selge siht, kuhu ja kuidas jõuda.
Ja inimesena — mulle tundub, et ta on lihtsalt ülimalt tore ja hea inimene, kellega koos ei hakka kohe kindlasti mitte igav!
Rasmus Kulli elukäik
* Sündinud 3. augustil 1984
* Põhihariduse omandas Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumis, keskhariduse Tartu Miina Härma Gümnaasiumis (lõpetas 2002)
* 2011. aastal lõpetas lauluõpingud Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis (õpetaja Viviane Kallaste), 2014 lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusediplomiga klassikalise laulu erialal (õpetaja Taavi Tampuu) ja jätkab sealsamas oma magistriõpinguid
* 2006 lõpetas Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala bakalaureusediplomiga ja aastal ja 2008 Glasgow Ülikooli magistrikraadiga (MLitt) foneetika ja sotsiolingvistika erialal
* Aastast 2008 osales solisti ja kooriartistina mitmes Vanemuise muusikalavastuses, 2013. aastast Vanemuise koosseisuline ooperisolist.
* Rollid Vanemuises: Sulane Jaan T. Aintsi “Rehepapis”, Tenor H. Purcelli “Haldjakuningannas”, Henn E. Tubina “Reigi õpetajas”, Monsieur Reyer A. L. Webberi “Ooperifantoomis”, Sööbik U. Sisaski “Sööbikus ja Pisikus”, Rolf R. Rodgersi / O. Hammersteini “Helisevas muusikas” jne.
RIINA MÄGI
