Uskumatu, aga tõsi. 80 aastaseks saanud jäähokiveteran Vello Mõtte ei ole uiske unustanud. Sportlikust vormist pakatav mees uisutas veel eelmisel talvel ja oleks seda teinud tänavugi, kuid talv oli kehv.
“Jõgeval kahjuks uisutada ei saanud. Häbilugu küll, et Jõgeval pole enam kohtagi, kus uisutada,” ütleb siin kasvanud, koolis käinud ja praegu taas Jõgeval elav Vello Mõtte.
Veel pool tosinat aastat tagasi lõi Vello mängijana kaasa Eesti harrastajate liigas.
Kunagise Eesti koondislase pikaealine sportlik vorm on kadestamist väärt. 1950.-1960. aastatel, kui hoki veel suurt populaarsust nautis, tegi Vello Eesti hokiväljakutel tõsiseid mehetegusid.
Hokimäng rahvust ei küsi
Suurte klubide ja koondiste eest mängis Vello aukartust äratava arvu mänge. Kui palju täpselt, seda ei tea vist keegi. Ja neid mänge, kus ääreründaja Vello Mõtte arvele kanti viis-kuus väravat, oli üksjagu. Mitmekülgsete võimetega mehena sulandus ta igasse ründekolmikusse, ent milline oli neist parim?
“Laigo Toomas vasakul äärel, Orreni Ants keskel ja mina paremal. Selline oli vist meie parim ründekolmik, millega koondise eest mängisime. Ka Orren oli Jõgeva mees, kahjuks juba ammuilma läinud,” tõdeb Mõtte.
Paljud teisedki meeskonnakaaslased, kellega Mõtte viiekümnendate lõpul Eesti koondises alustas, on ammuilma lahkunud taevastele hokiväljakutele. Kelle murdis mõni õnnetus, kelle ebasportlikud eluviisid.
Vello sõnul on talle ilmselt kasuks tulnud ka vahepealne eemalolek jäähokist. “33 aastat pidasin vahet, kuni 2003. aastal tegi mu kunagine klassivend, meeskonnakaaslane ja hilisem Eesti koondise peatreener Uno Veski ettepaneku uuesti alustada.”
Teeneka hokimehe sõnul kasvas ta kunagi mängumeheks läbi tugevate treeningute. “Juba koolipoisina Jõgeval tegime Valdur Rajalo käe all kaks korda päevas trenni. Sealt see tulemus tuligi. Ega rahvus ei tähenda jäähokis midagi. Ole sa eestlane või venelane, selleks, et heaks saada, pead trenni tegema.
Polnud siis ime, et kui me 1951. aastal Jõgevaga Eesti koolinoorte meistriks tulime, oli meie meeskonna kogu turniiri väravate suhe 54:0. Nii head olime. Rajalo pani meid hästi kokku mängima ja õpetas tahtejõudu kasvatama.”
Eestiga Liidu kaheksandad
Karjala ANSV-st Kandalakšast armeeteenistusest naasnud, kutsuti hooaja Tartu Dünamos mänginud Mõtte 1960. aastal Eesti koondisse. Teises ründekolmikus mängis ta tsentrit ja teenis kohe esimesel hooajal oma ratsionaalse mängu ja hea sõiduoskuse eest ajakirjanduses tublisti kiitust.
Eestlastest ja eesti meestest koosnenud koondis mängis suurepäraselt 1962. aastal toimunud I Nõukogude Liidu rahvaste talispartakiaadil. Vello arvates võinuks koondis Sverdlovskis parema loosiõnne ja normaalse ajakava korral esikuuikusse jõuda.
“Avavoorus kohtusime hilisõhtul Lätiga ja võitsime 6:3. Järgmisena tuli meil aga hommikul kell kaheksa mängida Valgevenega. Pärast viietunnilist magamist ei saanud rääkida normaalsest taastumisest ja mäng kaotati 3:4. Arvan, et selline ajakava oli tehtud nimme. Muidu võitsime Valgevenet üleliidulistel tsooniturniiridel peaaegu alati.”
Viimases mängus jäädi Moskvale alla 3:14 ja nii lepiti alagrupis kolmanda kohaga. Teisel finaalturniiril (7.-12. kohani) mängiti Lätiga viiki ja lõpuks jäi Eesti koondis kehvema väravatesuhtega (67:7 ja 67:6) lätlaste järel teiseks. Tegelikkuses otsustati kõik mängus Armeeniaga. Ilmataat andis aga lätlastele hilisõhtuseks mänguks Armeenia vastu enam kui 20 külmakraadi ja armeenlased pagesid külmahirmus jäält. Neli meest mängisid lõpuni ja kaotasid Lätile 0:35. Eesti mängis Armeenia vastu soojal päikselisel keskpäeval ja ei suutnud nelja viisiku vastu enamat võidust 31:1. See otsustaski.
Koolipoisid Eesti koondise vastu
“Koolipoisina oli meie mängude mäng Tallinna Dünamoga 1953. aastal. Dünamo, ühtlasi Eesti koondis, mängis siis Liidu sarjas esikümne piirimail. Alistanud teiste seas ka Moskva Spartaki ja võitnud hiljuti Narva Kalevit 41:0. Aga Jõgeval toimunud Eesti karikavõistluste poolfinaalis hakkasime neile vastu.”
Jõgevale tulid Georg Krull, Julius Raudsepp, Olev Rämmal, Elmar Mölder, Alfred Palu, Uno Põllu ja teised tähed. Treenerina juhendas meeskonda seekord Evald Kree.
Mõtte meenutab, et Jõgeva poistel oli üks taktika: hoida oma tsoonis tugevat kaitset ja visata litter esimesel võimalusel minema. Uskumatu, aga see õigustas.
“Esimese kolmandiku kaotasime 0:1 ja omad võimalused olid meilgi. Vaatasin, et Dünamo treeneril Kreel lausa lõug värises, et poisid viskavad varsti ära. Teine kolmandik jäi ka 0:1. Kree karjus vaheajal, et mida te mõtlete. Kui Jõgeva poistel rünnakul natuke õnne veel ka on, tuleb siit kaotus.
Alles viimasel kolmandikul otsustati mängu saatus ja lõpuks kaotasime 1:6. Nüüd aga räägitakse Narva suurtest hokitraditsioonidest viiekümnendatel. Polnud neil siis midagi, meiegi võitsime neid kümnega,” räägib Mõtte.
Meelde on jäänud ka 1964. aastal Harjuoru väljakul toimunud NSV Liidu karikasarja mäng, kus Ekskavaator kohtus maailma tippklubi Moskva AKSK-ga.
“Tulime öösel Sillamäelt mängult ja alles siis saime teada, et järgmisel päeval saabub AKSK. Et hooaja lõpp oli käes, polnud meil isegi enam piisavalt korralikke keppe. Pääsesin korraks isegi AKSK kaitsepaari vahelt üks-üks läbi, kuid väravat seekord ei visanud. Lõpuks kaotasime 0:16.”
Vello Mõtte elukäik
*Sündinud 12. märtsil 1935 Tartus
*Õppinud Jõgeva keskkoolis ja EPAs
*Hokitreeningutega alustas 1949 Jõgeval Valdur Rajalo juures
*Eesti koolinoorte meister 1951 – 1953
*Eesti koondises 1960 – 1969
*Eesti meister 1963 ja 1966
*Karjala ANSV koondises 1957 – 1958
*1. koht NSV Liidu meistrivõistluste tsooniturniiril
*8. koht NSV Liidu rahvaste talispartakiaadil 1962
*11. koht NSV Liidu B – grupi meistrivõistlustel 1966/67
TIIT LÄÄNE
