Jaak Kõdari uuest luulekogust-“Poolel teel mõttetusse“
Minu tutvus Jaak Kõdariga algas kummalist teed pidi. Jõgeva ettevõtja ja puiduärimees Rein Mõts rääkis oma sõbrast, kes ka ärimees on, aga selline väikeste veidrustega, tema nimelt luuletab ja peab väga lugu Betti Alverist.
Need mõlemad omadused pole haruldased, sest arbujaid hinnatakse eesti kirjandusloos ikka väga kõrgelt ja kes siis tundliku natuuriga inimestest värsse kirjutada pole proovinud. Väga suur vahe on muidugi sellisel harrastusluulel, mida millegi muu kõrvalt tehakse ja tõelisel pühendumisel, millega käib kaasas sisemine poeetiline sund. Inimene lihtsalt peab oma nägemuse, ulmad sõnadesse seadma, pääsu pole. Kui seda tõelise sõnakunstitempli teenimise vaimus teha, siis kaasneb paratamatult kõrgendatud esteetiline ja eetiline nõudlikkus. Ja seda just eeskätt iseenda suhtes. Selline suhtumine tekitab respekti ja aukartust.
Raamatu vormistus näitab suhtumist
Ma ei mäleta, kuidas sain Jaagu esimesed luulekogud “Vaikuse värvid“ (2005) ja “Taevased tuuled“ (2007). Esimene asi, mis silma hakkas, oli nende väga hea kujundus. Hoiad käes, vaatad, lehitsed ja hea tunne on. Raamatu vormistus on oluline juba seepärast, et näitab suhtumist, maitset. See on sama, mis riietus, kombed, hääletoon ja sõnavara. Kokkuvõtlikult võib seda kompleksi nimetada stiiliks, stiilitundeks. Silmast silma kohtusin Jaaguga Jõgeval muuseumis Betti Alverile pühendatud kirjanduspäeval.
Esmamuljet võiks iseloomustada väljendiga vana kooli härrasmees. Sellega on minu jaoks palju öeldud. Kui nüüd sellele mõelda, milline on meie tänapäeva Eesti Vabariigi elu ja olme, milliseid väärtusi kultiveeritakse, siis seda tõugu inimesi jääb üha vähemaks. Jaagu süda on õiges kohas. Oma viimases kogus “Poolel teel mõttetusse“ (2009) ütleb üks värss tabavalt – head inimest ei saa mängida.
Kes on eeskujud
Filoloogina huvitab mind alati, kes on autori eeskujud, toetuspunktid kirjandusloos, see paneb mängureeglid paika. Jaak on otse nimetanud Betti Alverit, Marie Underit ja Kalju Lepikut. Alverit on ikka peetud intellektuaalseks ja Underit intuitiivseks loojaks, Lepikut võitleva hoiakuga isamaalüürikuks.
Kõik nad on suurepärased vormimeistrid, kes oskavad mõtte suruda saledasse stroofi. Alverit on ju lausa nimetatud sõnaakrobaadiks. Jaagule tahaks soovitada tööd riimidega, praegu tundub, et palju on nö riimisundi.
Teatud kokkukõlad sunnivad end peale ja pole enam originaalsed. Rohkem oleks tarvis paindlikkust ja üllatusi. Teine asi on sordiini kasutamine, kõike pole tarvis välja öelda, vaid just ridade vahele jätta. Näiteks kui esitada retooriline küsimus, siis las lugeja ise leiab vastuse.
Tihti tahaks tekste lühemaks ja kontsentreeritumaks muuta. Hea on see, et viimases kogus on näha vormiotsinguid, vabavärsi kasutamist, see vabastab ja annab uue hingamise. Mulle meeldisid just ühiskonnakriitilised ühe lausena vormistatud asjad. Seda teed soovitaks minna.
Omaette teema on Jaagu isiklik saatus, tema seotus kodukoha ja suguvõsaga. Mulgi keel ja meel. Ilmselge on see, et just katsumused näitavad, mis puust mees on. Kas ta jääb oma sisetundele ja veendumustele truuks. Inimlikkus ja inimpalge säilitamine on tänapäevas üks võtmeteemasid. Luule kaudu saab ja peabki oma saatust ja olemist mõtestama ja väärtustama. Eks Nava talu ja selle tegemised ole ju ka ühe mehe poeetilise meele väljendus.
iii
TOOMAS MURU, Betti Alveri Muuseumi juhataja
blog comments powered by Disqus
