Jaak Kõdar on sündinud 1940. aastal Nava talu perepojana, oodanud 4-aastaselt viimast laeva, mida ei tulnudki. On õppinud eluaeg sunnitud ameteid, kuid teinud igat tööd hästi. Nüüd korraldab oma talumaadel teatrifestivali ja on seisukohal, et praegune valitsus kõlbab küll.
“Vanemad elasid küll Naval, aga mina olen sündinud Viljandi linnas, sest linnas oli haigla ja minu emapoolne vanaisa, perekonnanimega Soots, oli advokaat. Ema ning ta õed ja vennad olid kõik koolis käinud, talust juba n-ö välja kasvanud ja sellel perel polnud enam saunas sünnitamise kommet,” selgitas mees.
Naval sai Jaak elada ainult neli aastat, oma isa mäletab ta lapsepõlvest vaid kui kujundit. “Mul oli väga palju tädisid — isa perekonnas oli seitse last ja ema perekonnas sama palju, üles kasvasin ma tädide ja onude metsa keskel, kes hästi palju mu isast rääkisid. Vanasti valitses selline omamoodi isa- või meestekultus. Naval räägiti ikka, et mis isa tegi, mis isa mõtleks, kui ta näeks, jne. See avaldas mõju.”
Jaagu isa Artur Kõdar oli usuteaduse üliõpilane ja mobiliseeriti 1944. aastal Saksa sõjaväkke. Väeosa, kes polnud veel vannet andnud, lasti laiali Kärstna kandis. Öeldi, et minge igaüks, kuhu tahate. Artur Kõdar pääses jalgrattaga Läti kaudu Rootsi, lõpetas Stockholmi teoloogilise instituudi ja Uppsala ülikooli. 1965. aastal ordineeriti ta Rootsi riigikiriku õpetajaks. Pojaga kohtus Artur Kõdar uuesti alles 1973. aastal Kopenhaagenis.
Navat kaasas kandnud terve elu
1944. aastal oli Jaak koos ema ja kaks aastat vanema õega Naval, kus varjas ennast Kaarel Liidak, Otto Tiefi valitsuse põllutööminister.
“Me läksime koos Liidakuga. Õde, ema ja mina, Läänemaale, varjasime ennast Kassaris pilliroos ja üleval lendasid lennukid. Mäletan, kuidas küünides magasime. Ema ütles hiljem, et samas olid ka Keres ja Tuglas. Aga laeva ei tulnudki. Läksime tagasi, elasime hiirvaikselt, koguaeg hirmus, et võib-olla küüditatakse,” meenutas Jaak Kõdar.
Liidak, kellel oli emaga väike armulugu, millest jäid lastele alles kirjad ja millest Jaak hiljem on kirjutanud näidendi “Muinassaar”, suri peagi südamehaigusse ja ema kolis Kohilasse, kus sai paberivabrikus raamatupidajaks.
Nava tallu jäid elama kaks tädi. 1949. aasta küüditamise järel pandi tallu uusmaasaajatest venelased, naabertalu aga jäi tühjaks ja tädid kolisid sinna.
Navat on Jaak kandnud kaasas terve oma elu, käies lapsepõlvekodu igal suvel vaatamas. Samas polnud tal enda sõnul ka mitte kõige väiksemat illusiooni, et ta isatalu kord tagasi saab.
“Ma ei uurinud isegi talu piire, et kust nad täpselt läksid. See oli nii läinud asi, vene võim tundus nii igavene, tugev ja vääramatu, et ei tekkinud tunnet, et võiks sinna kunagi tagasi saada,” tõdes Jaak.
“Eelnevad põlved olid sisse töötanud niisuguse aluspõhja, et mind võeti igal pool vastu. Esivanemaid austati mingil erilisel moel, vanaisa oli ju neli korda vallavanemaks ja üks kord peakohtunikuks valitud.”
Jaak Kõdari sõnul pole kodukanti kuigipalju põlisrahvast alles jäänud, sest suured talud läksid kõik tühjaks.
“Näiteks see talu, mis tühjaks jäi ja kuhu kolisid tädid, seal oli 1948. aastal 10 hoonet, kõik korras, aed ümber, marjapõõsad, lehtlad, marja- ja lilleaed, keldrid, kuurid, saun, tiigid kaevatud, enam rohkem korras talu olla ei saanudki. Aga siis 10 aasta jooksul kõik lagunes. Ka Naval võeti 1950. aastate alguses kõik hooned maha ja viidi minema. Mis läks kütteks, mis läks Lilli rahvamaja juurdeehituseks, jäi see vana küün ja mõned vared…,” rääkis mees, kes nüüd oma tagasisaadud kodus nüüd suviti teatrifestivale korraldab.</span>
Vabas maailmas oleks õppinud filosoofiat
Unistus Mulgimaast oli Jaak Kõdaril alati südames, see aitas teda üle elada kõik raskused, mis elu teele veeratas. Pärast Kohila 7-klassilise kooli lõpetamist läks ta õppima Tallinna Mäetehnikumi, mis oli üleliiduline kool ja kus 1954. aastal talt keegi ei küsinud, kelle poeg ta on.
“See polnud suur huvi põlevkivi kaevandamise vastu, see oli lihtsalt huvi õppida. Mäetehnikum oli ainuke, mis tagas ühiselamukoha neile, kes tulid kiituskirjaga. Ja stipendium oli poole suurem. Kodus meil raha polnud ja ma koolitasin ennast täiesti ise, stipiga elasin ära,” meenutas mees.
Pärast Mäetehnikumi lõpetamist töötas ta kaks aastat Kiviõli kaevanduses minöörina, lõhates 50-100 kilo lõhkeainet päevas. Tegelikult oli noormehel soov minna hoopis vabatahtlikult Vorkutasse, kuid nii kaugeks sõiduks polnud tal piletiraha.
“Kõik tööd, mis ma olen elus teinud, on olnud huvitavad,” ütles Kõdar, kuid tunnistas, et vabas maailmas elades oleks ta õppinud hoopis filosoofiat. Kirjavahetus teoloogist isaga tekkis tal tehnikumi päevil, kuid poeg ei näinud mingit võimalust isa juurde Läände pääseda.
“Ka isa ei näinud mingit võimalust, ta abiellus Rootsis uuesti ühe eestlannaga, aga lapsi tal rohkem ei olnud. Isaga kohtusin esimest korda siis, kui ma olin abiellunud, muidu mind poleks ehk välismaale lastudki,” märkis Kõdar.
Kiviõlis elades alustas Jaak Kõdar kaugõpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis, kuid peagi asus ümber päevasesse osakonda ja õppis masinaehituse inseneriks. Kõdar tunnistas, et seegi oli üks sunderiala, nimelt sai ta suunamise ETKVL-i kaubandusliku inventari tehaselt, mis tähendas 25 protsenti kõrgemat stippi ja see võimaldas ära elada.
Kaks aastat toimetas ta ka TPI ajalehte. Peale kõrgkooli lõpetamist töötas ta tehases vanemmeistrina ja õige pea kutsuti ta tööle Eesti Televisiooni korrespondendiks.
Pole valmis sellest pikemalt rääkima
Nõukogude reaalsus tundus vääramatu. “Need, kes kuskil nurga taga ütlesid, et see lõpeb, neid ma ei uskunud. Et see on vale, me teadsime kõik,” ütles Jaak Kõdar, kinnitades, et erinevalt õest, kes oli abielus dissident Viktor Imalaga, on temas olnud alati realisti palju rohkem kui dissidenti.
Ometi võttis Jaak Kõdar vastu Johennes Hindi kutse tulla tööle tema juhitud teaduskooperatiivi “Desintegraator”, kus Kõdar oli asetäitja välissuhete ja informatsiooni alal. Järgnes fabritseeritud süüdistus ja neli aastat kestnud vangielu, mille lõpetas õigeksmõistmine N Liidu ülemkohtu pleenumi poolt kuriteokoosseisu puudumisel.
“Süüdistus oli riisumine, meid taheti lavastada kuritegelikuks grupiks. Tegelik probleem oli, et Hint ei allunud KGB-le, ja neid, kes ei allunud, oli vaja represseerida. Teate, ma pole isegi valmis sellest pikemalt rääkima, sest ma pole tahtnud viimased 20 aastat enam sellele mõelda, olen tahtnud elada normaalset elu,” tunnistas Jaak Kõdar, ametlikult represseeritu ja ka Eesti kohtu poolt represseerituks tunnistatu.
Rummus ja Murrus istus ta aastatel 1984-1987.
“Mina sain kõigiga väga hästi läbi. Igaüks pidi tööd tegema, mind pandi kohe konstrueerimisbüroosse konstruktoriks, sest masinaehituse insenere sattus sinna ikka väga harva,” rääkis Kõdar.
Konstrueerimisbüroo asus mõistagi kontorihoones, mitte sealsamas, kus masinad töötavad. “Meie hulgas oli kolm teaduste kandidaati, üks aseminister, Viljandist kultuurimaja juhataja ja veel palju andekaid loomingulisi inimesi. See oli mulle omamoodi ülikool, ainuke halb asi, et õhtul ei saanud koju minna. Nii saab muidugi alles tagantjärele mõelda, mitte siis, kui seal oled,” rääkis Kõdar ajast, mil ta muu hulgas aitas poistel kaebusi ja armuandmispalveid kirjutada ja toimetas ka vangla lehte.
“Mitme vangla peale oli üks eestikeelne leht, kuhu ma kirjutasin samasuguseid majandusanalüüse, nagu varem televisioonis, kus 10 aastat majandussaateid tegin. Säilitasin alati kriitilise hoiaku, püüdsin näidata olukorda nii realistlikult, kui sai. Avaldasin ka luuletusi ja publitsistlikke mõtisklusi. Kirjutada võis kõike, ainult mitte nõukogude korrast, selle eest oleks viidud Venemaale laagrisse. Dissidendid käitusid nii, nendele ei saanud midagi ette heita, nad olid kõigist kõige vapramad, aga enamus eesti rahvast hoidis madalat tooni ja rääkis asjadest võimalikkuse piirides,” tunnistas Kõdar.
Valgus on inimese enda sees
Kogu pimeda aja oli valgus Kõdari sõnul ikka inimeste endi sees. Teisiti oleks ka raske seletada seda, kuidas vastu peeti ja vaim selge püsis.
Et vaim ei murduks, kirjutas Jaak Kõdar näiteks ümber kogu Õigekeelsuse Sõnaraamatu, pannes sellele pealkirjaks “Eesti keele sõnade raamat”. Sõnad said kirja silpide arvu järgi, tegusõnad ja omadussõnad samuti tähestiku järjekorras. Kui nüüd on näiteks vaja mõne luuletuse jaoks ühesilbilist sõna leida, siis on see lihtne.
Luuletusi on Jaak Kõdar kirjutanud nii eesti kirjakeeles kui mulgi murdes. Kokku tal ilmunud kolm luulekogu ja kaheksa lasteraamatut. Ta on välja andnud ka oma isa mälestusteraamatu “Kaks elu“.
Kui Jaak Kõdar Nava lõpuks kätte sai, hakkas ta kohta kohe ise üles ehitama. Kodu taastamiseks pole peremees abi küsinud ei riigilt ega ühestki eurofondist ega programmist, sest selline mõte pole uhkele mulgile pähegi tulnud. Ainult Kultuurkapitalilt ja Mulgimaa valdadest on ta saanud raha näidendite lavaletoomiseks, sest Nava Lava Festivali peremees üksi korraldada ei jõua.
“Talud hävitati, inimesed on rikutud ja laiali. Ei tea, mis 200 aastaga muutub, aga see kahju, mis on tehtud, pole parandatav. Kui vaadata Euroopas ringi, kuidas mujal talud oma vanavara ja elu-oluga heas mõttes uhkeldavad, et uus ja vana on ilusti kõrvuti, on kurb, et siin hävitati see kõik ära, mida pole enam võimalik taastada. Eestis on viimase saja aasta jooksul omandisuhted viis korda 180 kraadi muutunud,” ütles Kõdar, kes on jäänud realistiks ka Eesti Vabariigis. Seetõttu hoiab ta eemale erakondadest, kuid poliitikuid ei kiru. “Praegune valitsus kõlbab mulle küll,” kinnitas mees, kes püüab Eesti külaelu taastada algupäraste näidendite kaudu, mida igal suvel Nava Lava Festivalil mängitakse.
iii
JAANIKA KRESSA
