Möödunud esmaspäeval esitleti Tallinnas ajaloolase Jaak Valge ja maastikuökoloog Kalev Sepa raamatut “Üleilmastumine ja globaalprobleemid”, kus analüüsitakse üleilmastumist viimase kahe sajandi jooksul. Mida on globaliseerumine endaga kaasa toonud ja kas Õhtumaal on veel elulootust, selgitab Jaak Valge.
Ütlesite esitlusel, et demokraatia mõiste hägustumine on üks poliitkorrektsuse ilminguid. Mis asi üldse on poliitkorrektsus ja kus asuvad tema globaalsed domineerimiskeskused?
Demokraatia mõistes on algne “rahva valitsemise” tähendus langenud tahaplaanile koos vähemuste õiguste ja tolerantsuse tähenduse esilekerkimisega. Ma ei taha sugugi öelda, et viimased oleksid vähetähtsad, aga küll ei meeldi mulle, kui edaspidi loovutaksime märkamatult oma õiguse ühiskonda ise juhtida kellelegi teisele.
Poliitkorrektsus on mõiste, mis tähendab, et püütakse teatavat mõtteviisi ja keelepruuki rakendades vältida kellegi solvamist. Poliitkorrektsus on ka domineeriva poliitilise mõttesuuna truu järgimine.
Poliitkorrektsust hakati laialdasemalt juurutama USA vasakliberaalide poolt 1970. aastatel. Ameeriklased olid ise indiaanlased peaaegu täielikult maha tapnud ning neegreid veel 1960. aastatel jõhkralt diskrimineerinud ja vähemalt osalt oli see nende endi must südametunnistus, mis väljundi leidis ka selles, et vastavat mõtteviisi ning kõnepruuki hakati kõigile teistele rahvastelegi peale suruma.
Kes kogu seda protsessi juhib?
Ma ei usu, et keegi seda protsessi juhib. Toon näiteks 2. juuli “Päevalehest” pärineva Rainer Katteli mõttekäigu, kes peab mustanahalise neegriks nimetamist eestlaste kultuurilise suletuse näiteks: “Me oleme uhked, et eesti keeles on neegril teistsugune konnotatsioon kui inglise keeles. Sellega sisuliselt uhkustame selle üle, et me ei ole osa ülemaailmsest kultuurikontekstist.“
Ma arvan, et Rainer Kattel tuli selle peale ikka iseenese tarkusest. Mina ei ole loomulikult selle mõttekäiguga nõus, sest see justkui ei luba meil olla meie ise, eestlased, kellel pole mingit süüd neegrite vastu ning kelle jaoks on sellel sõnal uudishimulik-erapooletu-muhe tähendusvarjund. Aga ma arvan, et ka Rainer Kattel on mõistlik ning omakasupüüdmatu inimene, ning see põhimõtteline erinevus selles küsimuses tuleneb hoopis suuremast asjast: meie erinevast mõtlemise struktuurist: tema ei väärtusta rahvuse omapära, mina väärtustan.
Poliitika kohta armastatakse öelda, et ta on räpane. Majandus on aga oma olemuselt ju vaid labane ainevahetus, kui me ei täida seda inimvaimu ülendava sisuga. Meie, surematute hingede nimel, kelle huvides neid majandusprotsesse ületähtsustatakse?
Ma ei tea, kas see majanduse/tarbimise esiletõstmine on meie seesmine omadus, või on see välise inforuumi poolt peale surutud. Kui viimane, siis ei tähenda see jälle, et see oleks sihilik, aga ega ma seda ju ka 100 protsenti ei tea.
Mida tähendab ühiskondade demokratiseerimine, kas seda, et pikemad lõigatakse lühemaks ja lühemad venitatakse pikemaks? Kas demokraatia on nii universaalne, nagu temast kõneldakse?
Algselt tähendas demokraatia rahva valitsemist, nüüd on tähendus laiem; niimoodi võib demokratiseerimine tõepoolest tähendada ka inimeste “ühepikkuseks tegemise” katset, selles mõttes, et kõikidele üritatakse peale suruda ühiseid väärtushinnanguid.
Kas ja kuidas on omavahel seotud demograafiline üleminek, soorollide teisenemine ja majanduslik laienemine? Kas üleilmastumise puhul on tegemist pöördumatu protsessiga, kahjuga, mida ei saa enam heastada, nagu omletist ei saa teha muna?
Demograafilise ülemineku käigus toimub individualiseerumine ja soorollide teisenemine. Majanduse üleilmastumine tuleneb muudest põhjustest, aga oma roll on ka demograafilise ülemineku erineval ajastatusel erinevates ühiskondades.
Mis on kahju ja mis on kasu, need on hinnanguküsimused, tihti vastandlike vastustega. Aga ma arvan, et siiamaani toimunud üleilmastumist oleks raske tagasi pöörata, kuid ta aeglustub paratamatult.
Mis annab teile jõu ja julguse ujumiseks vastuvoolu? Edukus on ju positiivne, mitte negatiivne omadus, kuid sageli kuritarbitakse ka seda, tehes raha eest ükskõikmida. Kas teile tuleb kusagil vastu selline martinluterlik piir, et siit ma seisan ja teisti ei saa?
Ma ei tea, palju ma just vastuvoolu ujun. Meie ühiskonnas on neid voole nii palju, et raske öeldagi, mis on vastu-, mis pärivool. Tõsi, konformistlikum olek aitaks karjäärile paremini kaasa.
Teistmoodi arvamiseks annab julguse see, et sovetiajalgi arvasin teistmoodi kui enamus, aga hiljem osutus minu arvamus tõesemaks. Ning ka veel mingisugune vist teadlasele omane tõeotsimise eesmärk: kui mulle ikka paistavad asjad niimoodi, siis nii ka ütlen või ei ütle üldsegi midagi.
Teisalt olen ju selles tarbijaühiskonnas ka hakkama saanud, ja kui püüaksin, siis saaksin isegi väga hästi hakkama. Olen mõelnud nii, et kui ei saaks, siis oleks ka mu kriitikal selle ühiskonna kohta vähem väärtust, sest seda käsitletaks siis lihtsalt luuseri kibestumusena. Aga see ei tähenda, et selles ühiskonnas elamist naudiksin.
Jah, kohati teeb rämpsinformatsiooni levik meelolu lootusetuks küll. Aga päästan end mingi taolise mõttega, et ega ma ei olegi PR mees või propagandist, ning mina saan Eesti heaks kõige rohkem teha siis, kui teen seda, mida kõige paremini oskan: ajaloolase uurimistööd. Kaalun tõsiselt, et järgmise raamatu kirjutamisele asudes (see on siis 1934. aasta riigipöördest), lülitan end meediamürast üldse täielikult välja.
Olete palju uurinud rahvastikuprotsesse, kas selle põhjus võib olla peidus teie lapsepõlves, mille pidite veetma immigrantidest üleujutatud Virumaal? Milline roll on välispäritolu rahvastikul täita üleilmastumises?
Ma ei usu, et rahvastikuprotsessidest huvitumisel minu lapsepõlvega seost on, aga mine tea. Noh võib-olla sedakaudu, et nägin oma noorte vastuvõtlike silmadega, kuidas ainult kümnekonna aasta vältel (1960-70. aastatel ehitati Kohtla-Järvele lämmastikväetiste ja Püssi puitlaastplaaditehas, kuhu toodi võõrtöölised) üks kultuurikeskkond võib täielikult muutuda. Et siis hakkasid identiteediküsimused vaevama, et kes me oleme, ja kas sellel, mis me loonud oleme ning meie omapärasusel ka mingit väärtust on.
Mis saab meist, valgetest, härra Valge? Kas praeguse globaliseerumise jätkudes on inimkond peagi kohvipruun?
Ma ei tea seda. Aga kui kindlasti vastama peaksin, siis ütleksin küll, et Õhutumaine tsivilisatsioon näib tõepoolest hävivat, ja mitte sellepärast, et meid neegrid, moslemid või kes iganes ohustaksid, vaid me oleme niimoodi millegipärast ise otsustanud, soodustades neid hoiakuid, mis kaole viivad. See ei tähenda, et ma ei soovi jõudu neile, kes nende hoiakutega võitlevad.
Teil on päris palju lapsi, kas see on ka mingil määral missioon, et valget rassi väljasuremisest päästa?
Mul on palju lapsi ikka laste pärast, st sellepärast, et neist heameelt tunnen. Ma ei mõtle oma motiivides niipalju valge rassi kui eestlaste peale. Arvan jah, et minu lastel oleks parem elu ikka eestilikus keskkonnas. See tähendab ühtlasi seda, kui neil on palju eestlastest õdesid-vendi.
Majanduse juurde tagasi tulles, kui moodne inimene on tarbimisest nii sõltuv, siis äkki ta polegi vabadust väärt? Las kaovad rahvad, kelle kirikuks on saanud kaubanduskeskused?
Ma ei oska muud, kui jaatada.
Olete kritiseerinud nn võitjate ajalugu ja uurinud nn kaotaja seisukohti. Vabadussõjalaste võit ja kaotus langesid deglobaliseerumisajajärku kahe ilmasõja vahel, kahe globaliseerumisfaasi vahel. Olete öelnud, et aja kulgedes depolitseeruvad ka kõige teravamad teemad ja et pendel liigub kord “võitjate ajaloo“ poolelt tasakaaluseisu tagasi. Mida see Eesti jaoks võiks tähendada?
Eestil on jah olnud õnn või õnnetus olla maailmasõja kaotajate poolel. Sellest ka siis see üldine teadvuskonflikt: meie identiteeditarkus ütleb meile, et sakslased päästsid meid sovettide käest, ning loogiliselt need, kes koos sakslastega sovettide vastu võitlesid, olid kangelased. Samal ajal käsitleb “võitja ajalugu” neidsamu meie võitluskaaslasi kogu inimkonna kõige kurjemate vaenlastena. Kui pendel tasakaaluseisu tagasi tuleb, pääseme sellest teadvuskonfliktist, ning iseendaks olemine ei ole enam nii valus. Kui meid siis enam üldse alles on.
Kas mingi laiem mentaliteedimuutus oleks võimalik, kas Euroopat saaks seespoolt üle või tagasi võtta ehk tõugata labane majandus troonilt ja panna ta teenima ilu, kunsti ja armastust?
Ma arvan, et niisama lihtsalt mitte. See võib tulla ainult läbi suure kriisi või kataklüsmi, mis paneb meid meie eksistentsi motiivide üle mõtlema, oma juuri otsima ja annab uuesti pinna, millele toetuda.
iii
JAANIKA KRESSA
