Ilusa kõlaga kirikukell oli omal ajal küla või õigemini terve kihelkonna uhkuseks: selle helin saatis inimest tema tähtsatel hetkedel ristimisest kuni kabeliaeda saatmiseni. Ent kirikukellad on ka omamoodi kroonikud: lood, mida neil jutustada, täiendavad põnevate nüanssidega meie nn õpikuajalugu.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab juuli lõpuni näha kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa koostatud näitust „Kirikukellad Eestis“. Suurema osa ekspositsioonist moodustavad stendidele koondatud tekstid ja fotod, ent näha saab ka paari ehtsat kella ja mõningaid 2002. aasta tulekahjus purunenud Tallinna Püha Vaimu kiriku kellast järele jäänud pronksitükke.
Nimetatud kell, mille valas 1433. aastal meister Merten Seifert, oli kindlalt dateeritud kelladest Eesti vanim. Kell oli tellitud ilmselt seoses 1433. aasta tulekahjule järgnenud kiriku taastamistöödega. Järgmise, 1684. aastal puhkenud tulekahju elas umbes meetri kõrgune ja 125 cm läbimõõduga kell õnnelikult üle, 2002. aasta 29. mail tuli aga juba varem mõraseks muutunud kellal tulele alla vanduda. Osalt elab see kell siiski edasi 2003. aastal Püha Vaimu kiriku jaoks valatud uues kellas: selle valmistamisel kasutati ära osa vanast kellast säilinud materjalist.
Kirikukellade ja tuleõnnetuste seostele on näitusel pühendatud tegelikult terve stend. Sealt leiab ka loo Laiuse kiriku kella imelisest pääsemisest. 1887. aastal lõi pikne Laiuse kiriku torni ning süütas selle kui hiigelküünla põlema. Pealtnägijate mälestuste põhjal oli kell tükk aega tuleleegis kõikunud, siis üleni helendades alla kukkunud ning poolenisti maa sisse vajunud, kust see kohe välja kisti ja leiti terve olevat.
Omaette huvitav teema on ka kirikukellade saatus sõja ajal. Kellad on valatud teatavasti pronksist ning veel XIX sajandil kehtis nn kellaõigus: vallutatud linna kirkukellad kuulusid võitja kahurväele ja valati ümber kahuritorudeks. Liivi sõjas ja Põhjasõjas kaotasid näitkeks oma kellad paljud Eesti kirikud, sealhulgas Palamuse ja Laiuse kirik. 1704. aastal saatis praost Brockmann Laiuselt kirja konsistooriumile, milles teatas, et venelased on mõnede kirikute kellad ära viinud ja tükkideks tagunud, paljud kellad on aga nende eest ära peidetud: maasse kaevatud või siis järve, sohu või kaevu uputatud. Laiuse kiriku kellad peideti samuti ära, ent keegi Kuusma Jürgen olevat nende asukoha venelastele reetnud. Hiljem kaebas kirikuõpetaja ta selle eest Pärnu maakohtusse ja mees pandi 1707. aastal vangi.
Omad ära, võõrad tagasi
Kõige rohkem kelli kaotasid Eesti kirikud Esimese maailmasõja ajal. 1915. aasta augustis võeti nimelt Vene võimude esindaja admiral Gerassimovi korraldusel maha paljude Lääne-Eesti, sealhulgas Saaremaa ja Hiiumaa kirikute kellad — selleks, et strateegiline metall pealetungivate sakslaste kätte ei langeks. Haapsallu kokku veetud ja sealt rongiga Venemaale viidud ligemale 200 kella hulgas oli ka väga vanu ja väärtuslikke, keskaegseid ja XVII sajandist pärinevaid kelli. Kannatada said nii luteri kui ka õigeusukirikud, kusjuures viimased veel rohkemgi kui esimesed, sest neis lihtsalt on kelli tavaliselt rohkem (vähemalt neli või viis, aga mitte kaks, nagu luteri maakirikutes tavaliselt).
Tartu rahuleping fikseeris ühe punktina ka kirikukellade reevakueerimise. See vaevaline protsess lõppes 1926. aastal ja selle käigus toodi Eestisse kolm vagunitäit kelli ehk 170 kella kogukaaluga 1500 puuda ehk umbes 25 tonni, mis jagati luteri ja õigeusukiriku vahel proportsionaalselt 1915. aastal kaotatuga. Venemaalt toodute hulgas oli küll uhkeid Vene ja vanu Poola kelli ning isegi üks Hollandis valatu, ent paraku ei jõudnud tagasi ükski neist kelladest, mis 1915. aastal siit Venemaale viidi.
Stendidel olevatest tekstidest saab teada veel paljutki huvitavat. Näiteks seda, et kirikukella nn ideaalvorm kujunes välja keskajal, barokiajastul aga arenes täiuslikkuseni kellade friiside, vanikute, figuraalse dekoori ja pealiskirjadega kaunistamise kunst. Veel saame teada, et traditsiooniline kellapronks sisaldab 78 protsenti vaske ja 22 protsenti (inglis)tina, et Risti kiriku tornist võib leida nii XV sajandi esimesest poolest pärineva Eesti vanima kasutusel oleva kirikukella kui ka Eesti uusima, 2006. aastal Saksamaal valatud kirikukella ning et esimene Eesti Vabariigis valmistatud kirikukell valati 1922. aastal Tastus ASi Tegur töökojas Kursi kiriku jaoks.
Parim rihmanahk
„Kui kirikukellade näitust Tallinnas Niguliste kirikus, kus see algselt väljas oli, nägin, tekkis mul kohe tahtmine see ka Palamusele tuua,“ ütles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog Aili Kalavus. „Esiteks sobis kirikukellade teema minu meelest väga hästi Palamuse esmamainimise 775. aastapäeva sündmuste kavva, sest esimest korda mainiti seda paika ju just kirikuga seotud dokumentides. Teisalt imponeeris see, et näituse stenditekstid on lahedalt-loetavalt kirjutatud, ent samas väga informatiivsed. Kahjuks ei saanud me siia tuua kõiki 13 kella, mis Nigulistes väljas olid, sest nende suurte mõõtmete ja kaalu tõttu poleks me neid ka kõige parema tahtmise juures saanud mööda meie kitsast trepikäiku teisel korrusel asuvasse ärklisaali viia. Seepärast piirdusime ainult kahe kella, Püha Vaimu kiriku kellast jäänud pronksitükkide ning mõnede kellatilade ja tilarihmade näidiste eksponeerimisega.“
Kellatila riputusrihmadega on seotud ka üks lõbusamaid lugusid, mille stenditekstidest leiab. Parimad riputusrihmad on nimelt läbi aegade olnud seanahast. Selleks, et tulevased tilarihmad sitkemad saaksid, teinud Niguliste kiriku eestseisja omal ajal ühele joodikule iga päev välja toobi õlut, mille eest too siis iga päev kohusetundlikult siga nüpeldas ja tema nahka tähtsa ülesande täitmiseks ette valmistas.
Teine värvikas lugu on seotud Rootsi kuninga Karl XIga. Kui nimetatud valitseja 1697. aastal suri, helistati Saaremaal Kihelkonna kirikus kelli nii kaua ja kõvasti, et üks kell lõhki läks. Kihelkonna mehed arvasid, et kui selline häda neid kuninga pärast tabas, siis tema ka aidaku, ning saatsid katkise kella Stockholmi. Uus kuningas — toosama Karl XII, kes Põhjasõja ajal Laiusel talvitus, laskiski kella ümber valada, mis siis, et alles kümme aastat pärast selle purunemist. Kell kaalus tervelt pool tonni ja seda kaunistas Karl XII ratsakuju. Paraku viidi ka see kell 1915. aastal Venemaale ja tagasi see sealt enam ei tulnud.
iii
RIINA MÄGI
