Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse kolis selle aasta alguses omapärane seltskond: seal võib kohata kassnaist, onu, kes on leidnud oma Mona Lisa, Stockmanni kassi, Jumalaema kiriku sääske ja muid värvikaid tegelasi. Kuju ja hinge on neile andnud Türil elav kunstnik Resa Tiitsmaa.
Ehkki Resa Tiitsmaa (55) näitus kannab pealkirja “Mängime!”, pole sellel eksponeeritavad nukud sugugi mängimiseks mõeldud. Ja ega need tavaliste mänguasjapoes müüdavate nukkudega sarnanegi. Näituse pealkiri on pigem viide mõtte- ja vormimängudele, mille tulemusena nukud valminud on.
“Olen end elu jooksul mitmel viisil väljendada püüdnud: tušijoonistuste ja kollaažide kaudu ning keraamikat tehes,” ütles Resa Tiitsmaa. “Kui isa mulle aga õmblusmasina kinkis, hakkasin end väljendama tekstiilis.”
Algul tulid tema käe alt mahulised tekstiilpildid. Siis aga astusid neil kujutatud olendid n-ö pildilt maha ning muutusid iseseisvateks kolmemõõtmelisteks tegelasteks. Kuidas neid nimetada, selle üle autor esialgu pead ei vaevanud. Ent kui küsimus, mis asju ta siis õigupoolest teeb, piinlikult sageli vastuseta jäi, oli Resa Tiitsmaa sunnitud mingi otsuse vastu võtma.
“Pehmeteks skulptuurideks ei tahtnud ma oma loomingut nimetada, sest ei soovinud trügida skulptorite töömaile. Lõpuks otsustasin, et need, mida ma teen, on siiski nukud. Hiljem selgus, et olin nii otsustades laiendanud nuku mõistet eesti kultuuriruumis,” ütles Resa Tiitsmaa.
Nukke looma inspireerivad teda mitmesugused elus ette tulevad olukorrad, inimtunded ja -karakterid, aga ka kunst, mis loodud enne meid ja mida luuakse tänapäeval. Nuku ideest tuleneb selle vorm ja sellest omakorda kasutatav materjal. Esimeste nukkude juures kasutas ta palju sametit.
“Ma ei vallanud toona mingeid tehnikaid. Sameti puhul piisab aga väikese tikandi lisamisest ja juba ongi töö efektne,” ütles Resa Tiitsmaa.
Mingil hetkel, kui samet müügilt kadus, arvas ta, et tema nukuloominguga on asi ühel pool. Ent siis hakkas ta enda jaoks riburada uusi materjale avastama. Praegu kasutab ta näiteks palju villaheiet, millest saab viltimistehnoloogia abil suisa skulpturaalseid vorme luua. Sitsi ta aga tükk aega võõrastas.
“Ma kujutasin ette, et kui võtan mängu sitsi, tuleb välja tavaline kaltsunukk,” ütles Resa Tiitsmaa ja lisas, et sai sitsiga sõbraks alles seitse aastat tagasi. Üldse on ta nukke teinud aga üle kahekümne aasta. Nüüd teab ta materjali peale vaadates kohe, milleks see sobib, ja on omandanud vajadust mööda igasuguseid põnevaid tehnikaid.
Tinistab paigale
Kunstis on Resa Tiitsmaa iseõppija.
“Iga töö, mida teed, õpetabki sulle midagi uut. Ning juhatab kuidagi loomulikul viisil järgmise tööni,” ütles Resa Tiitsmaa. “Hariduse olen saanud aga hoopis omaaegses Viljandi kultuurikoolis klubiürituste režii alal. Olen vahel mõelnud, et võib-olla toimin ka nukke luues väikest viisi lavastajana.”
Resa Tiitsmaa nukke vaadates tundus siinkirjutajale, et need hakkavad kohe-kohe liikuma, et kohe käivitub animafilm, mille tegelasteks nad on.
“Minu peas käivad asjad vastupidi: minu vaimusilmas need tegelased kõigepealt liiguvad ning siis ma “tinistan” nad paigale ja annan neile vormi,” ütles Resa Tiitsmaa.
Nukke luues toob ta esile mitmesuguseid inimkarakteri omadusi. Suurt traagikat ta üldjuhul väldib. Elus on tema meelest niigi palju kurbust ja ta ei arva, et nukumaailm seda veel võimendama peaks. Tema nukud on pigem soojad, mõnusad või mõnikord ka tobedavõitu. Põltsamaa näituse üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks Stockmanni kass.
“Selle tegin 1990. aastate lõpus, kui Stockmanni kaubamajas ostlemise võimalus oli Tallinnas veel staatuse näitaja,” ütles Resa Tiitsmaa. “Seal liikunud daamid olid enesekindla hoiakuga ja oskasid end eksponeerida. Tajusin, et nendega samastub kass. Minu loodud kass ongi kotifriik ja tõttab järgmist eksklusiivset kotikest ostma.”
Kunstniku sõnul on Stockmanni kassile pakutud küll üht, küll teist päriselust tuttavat prototüüpi, aga tegelikult ei tõuku see nukk üldse kindlast persoonist, vaid on üldistus. Nii et kõik, kes seostavad kassi ühe eksklusiivse kotiga tuntuks saanud naispoliitikuga, on valel teel.
Poliitiku näituselt siiski leiab. Ja seegi on üldistus, mitte konkreetsest persoonist inspireeritud tegelane. Poliitikul on hõbedaselt helkiv draakonikere ja ajalehest tiivad. Praegusel valimiskampaania ajal on seda tegelast eriti mõnus vaadata.
Siinkirjutaja üheks lemmikuks sel näitusel kujunes aga Jumalaema kiriku sääsk.
“Pariisi-reisilt naastes tundsin, et tahan teha ühe töö, mis selle linnaga seostuks. Suurt asja ma teha ei tahtnud, tahtsin väikest. Ja tegin siis sääse. Joonistasin selle valmis juba bussiga koju sõites. Ning täpselt selline ta tuligi,” ütles Resa Tiitsmaa.
Nagu Stockmanni kass, nii pakatab ka Jumalaema kiriku sääsk iseteadvusest, et mitte öelda aristokraatlikkusest: hoidku taevas, ega ta siis mõni tavaline sääsk ole!
Kodus vaid tormiga
Resa Tiitsmaa on pärit Saaremaalt, ent veetnud paljud lapsepõlvesuved vanavanemate juures Antsla lähedal. Mitu näitusetööd kõnelevadki tema perest ja lapsepõlvest. “Mäng koos emaga” kujutab näiteks väikest Resat emaga mängimas. Isa on samuti “pildil”, aga tema käes olev laev sümboliseerib seda, et suurema osa ajast viibis ta merel: ta oli traallaeva kapten.
“Isa nägin kodus siis, kui oli torm,” ütles kunstnik.
Tema ema oli lühikest aega ka ateljeefotograaf, harrastuspiltnik on ta aga olnud suurema osa oma elust. Sestap on perekonna arhiivis ka tohutult fotosid. Ühe ema tehtud foto on Resa vorminud taieseks, mis kannab pealkirja “Lapsepõlvesuvede värvid”. Mustvalgele pildile, millel väike Resa poseerib vanaisa, vanaema ja isa seltsis, on lisatud riba sinist taevast ning lilli ja maasikaid. Just need asjad on jäänud Resale vanavanemate Lüüsi talust kõige rohkem meelde.
“Me pole enam füüsiliselt koos, aga tänu sellele taiesele me liigume vaimus koos näituselt näitusele,” ütles kunstnik, kes on ühtekokku esinenud umbes neljakümnel isiku- ja rühmanäitusel.
Resa Tiitsmaa on olnud ka tallinlane, ent praegu elab ta Türil. Seal on tal vahva kodune ateljee, kus huvilised saavad tema tööd jälgida ning kust tema loomingut osta. Tema nukke on müügil ka mõnes Tallinna vanalinna poes. Üksnes nukuloomingust on siiski keeruline ära elada, sestap on ta aeg-ajalt ka kunstkäsitööd teinud, näite- ja kunstiringe juhendanud ning töötube läbi viinud.
“Kui tahaksin ainult nukuloomingust elatuda, peaksin käivitama suisa nukutööstuse ning tootma suuremaid seeriaid. Siis ei jääks aga enam aega näitusekõlbliku unikaalloomingu tarvis ning kogu ettevõtmine kaotaks minu jaoks mõtte,” ütles Resa Tiitsmaa.
Küsimusele, kas tema loodud nukkolenditel hing ka sees on, vastas kunstnik: “Ma loodan küll. Kui see nii ei ole, on see väga kurb.”
Resa Tiitsmaa nukkude näitus jääb avatuks 6. veebruarini.
RIINA MÄGI
