Kas seitse põldpüüd ööbis õues jasmiini all, kas see on nende hotell? Ega seal erilist kaitset pole, mõne ilmaga kannavad oksad lund,põõsas ju raagus. Minu vaatluse hommikul on juba halli aastalõpuvalgust, vihma sajab. Üks lind asub ahtasse lumelaiku vajudes astuma, tuleb tagasi, alustab uuesti. Jõuab rohelise rohuni, hakkab nokkima. Kõik teised lähevad ükshaaval areldi järele, kuni kõik on nokkimisetööst haaratud. Nagu üleskeeratavad plekist kanad, laste mänguasjad!
Täna on hea päev, rohi ju kättesaadav. Hangedega oleks vaeva rohkem, vast siis saab rohkem seemneid kätte?
Küll neile maitseks aastalõpu telesaates hea koka poolt tehtud kärbsevaglatoit, mida Peeter Oja eriti ei tahtnud maitstagi…
Järgmine kord näen oma nurmkanu siis, kui paljaks sulanud maale on tekkinud uus lumekiht ja rohututte eriti ei paista välja. Jälle sammub ees kõige julgem, perekonna pea, pikka kaela madalal hoides, luurepoosis, ja jääb kükitama jasmiinipõõsa all. Märkamatult on teisedki sinna saabunud ja ega nüüd neid märkagi. Lihtsalt kulu värvi laik. Kas kella 9 ajal hommikul juba puhkama? Tunni aja pärast neid seal pole, pilku laiendades näen neid õunapuu all “koosolekut pidamas”.
Põldpüüga seostub ka gurmeeline külg, sest inimene on ju toiduahelate lõpplüli. Meenub Eia Uusi raamatust prantsuse perekond, kelle igale liikmele serveeriti terve nurmkana, isegi üle aastasele lapsele.
Suleliste kohta olen lugenud hämmastavaid fakte, näiteks pidi olema maailma suurim gastronoomiline saavutus pekingi part, mille kõige väärtuslikum osa olevat nahaalune rasv. Vanas Hiinas sõid pardinahka koos rasvaga vaid keisrid, liha läks pööblile! Aga kananahka peetakse ju lausa kahjulikuks, paljud pelgavadki süüa, kuigi maitse on ju hea? Suured delikatessid pidid olema ühes Burgundia kanafarmis kasvavad kanad, kus iga päev peab neile võimaldama umbes 100 km joosta! Kas kanad tõesti vabatahtlikult teevad niisugust treeningut, kuidas neid küll motiveeritakse? Söödetakse vaid teraviljaga. Kui kunagi kasvatasin kanu, sikutasid nood meelsasti maast vihmausse, isegi panin maad kaevates nende jaoks usse kõrvale, pidasin neid kanade karbonaadiks. Ja restoranis, kus neist sportlikest kanadest hõrgutised valmivad, on need toidud kaks korda kalamarjast kallimad… Ilmselge, et kõiki häid asju ilmas ei saa ära proovida, peame leppima teadmisega kuulujutu tasemel.
Metsikult kasvavate lindude liha pidi olema niigi maitserohkem, sest nad on olude sunnil sportlikud. Põldpüü ehk nurmkana on nälga näinud kodukana suurusega kanaline, on kirjas liigikirjelduses. No hästi nälginud, sest kaalub vaid 400 grammi!
Nii, kui lähedale astun, teevad linnud kollektiivse spurdi üle kuurikatuse. Ega nad tea, et mul püssi pole, et ma lasta ei oska ega tahagi. Mulle piisab nende vaatamisest. Püüde laskmise aeg pidi septembris-oktoobris olema, nurmkanade rahuaega inimeste poolt on ees päris pikalt. Eks neid himustavaid kiskjaid jätkub, nendest hoidumiseks peab olema lindudel tarkust ja head õnne.
i
EHA NÕMM
