Aja kiire kulgemine, kiirus ja kiirustamine on viimasel ajal juba nii tihti ja nii mitme rakursi alt kõneks olnud, et katse seda teemat veel mõnest uuest küljest lahata tundub ehk mõttetu. Aga kui siiski prooviks?
Et tegemist on üldjuhul kõigil ja alati, siis on vaba aja puudumine teinekord ju heaks peitebarjääriks laiskuselegi, kutsutagu sind siis uude trennirühma, millega liituda ei viitsi, matkale, mille pelgad liiga pika ja raske olevat, või filmi vaatama, mille köitvuses kahtled. Ütled, et pole aega, ja usud hetkel seda ise ka.
Küsimus ongi teinekord lihtsalt valikutes, sest mis salata, aeg iseendale on mõnes olukorras suur väärtus. Mitmed noored emad on tunnistanud, et olles varavalgest saati titega ja koduste toimetustega rakkes olnud, ei lähe nad õhtul esimesel võimalusel magama, kuigi peaks, sest see aeg iseendale on nii mõnus ja hinnaline!
Suhteline mõiste
Tegevusetult istuva ootaja aeg on teatavasti pikk, kui aga midagi köitvat käsil, siis tunnid lihtsalt kaovad käest.
Naljalood naistest, kes, kaelkoogud veepangedega õlal, tundide kaupa kaevuteel jutustavad, on ju klassika. Ei ajagi tagasi, et sellist endaunustamist tuleb ette praegugi, kuigi ämbreid nüüd vaevalt seltsiks on, kõlbab ka näiteks poekott.
Ja pole see lobisema jäämine põrmugi vaid naiste nõrkus, meestelgi võtab teinekord mõnesajameetrine teekond bussipeatusest, garaaži juurest või poest koju terve tunnikese.
Mõte ehk mõne arvates pöörane, aga tegelikult on see hea näitaja, et me ennast aeg-ajalt veidikesekski niimoodi unustada võime ja oskame. Kuigi kohustusi palju, pole asi järelikult siiski veel nii hukas, et kell igal hetkel kupjana kukil.
Tunde ööpäevas 24
Teinekord ajame ju ka ise pilli lõhki ja võtame endale päevaks liiga palju kohustusi, mida lõpuks n-ö üle otsa täita üritame, tekitades endale asjatut stressi. Või siis sahmime pool päeva maha ja lõpetame vajalikud tööd vastu uue päeva hommikut, et jätkuvalt kurta, kui kiire on. Vanameister Lutsu följeton „See, kes ruttas” kinnitab, et asjatult rabelda ja rapsida on olnud kombeks ka aastakümnete eest. Küllap varemgi.
Lutsu loo peategelane teab juba hommikul, et tal on väga palju tegemist, ometi ei raatsi ta jätta sisse hüppamata kohvikusse, kus jutt plaaniväliselt pikemaks venib, tunneb, et on hädavajalik abimees voorimeeste tüli lahendamise ja purelevate koerte lahutamise juures… Nii lõpebki tegusaks planeeritud päev fiaskoga.
Tunde on meil ööpäevas kõigil ühepalju. Kuidas neid tarvitada, on sageli, kuigi mitte alati, meie endi otsustada. Üks vanasõna tuletab meile meelde, et hommikutunnil on kuld suus. Võin oma kogemustest kinnitada, et kuldne on lisaks hommikule kogu päeva esimene pool. Kui ikka keskhommikuni e-kirju loed-vastad, mõtlikult netis surfad, lehti loed ja kohvi jood ja alles seejärel „käised üles käärid”, siis lõpetadki mõne töö enesehaletsust tõrjudes siis, kui normaalsed inimesed und näevad. Sest vahepeal on jalgu jäänud veel mitmed ja mitmed ootamatud ja paratamatud ajaröövlid.
Liiga palju pole hea
Rohkem vaba aega igatsevad kahtlemata kõik tegusad inimesed, aga sellegi hüve puhul kehtib elutarkus, et liiga hea pole kah hea.
„Olen elus korra tundnud, kui halb on olla, kui polegi kuhugi kiiret, kui õhtul keegi koju ei oota ja tegevust on vaja endale otsida. Kiire aeg on alati ajutine ja kindlasti tuleb endale teinekord aega lihtsalt võtta. Aga mina arvan, et inimesel peab kogu aeg paras tamp peal olema, siis on kõik hästi nii vaimse kui füüsilise tervisega,” rääkis hiljaaegu sõbranna, kes on praegu saatuse tahtel ööpäevaringselt ja kuude kaupa kolme lapselapse eest ainuvastutav.
“Tule võta mu aega, sest aega mul on,” kutsub Jaan Tätte ühes oma laulus sõpra. Küllap oleme kõik enam kui korra kogenud, kui suur kingitus on teinekord vaba, kohustustest prii aeg, ning kui armas on tunne, et keegi tahab sinuga oma jõudehetke jagada.
Sellest aga, et päevad, kuud ja aastad liiga kiiresti käest kaovad, räägime järjest julgemalt ilmselt ka seepärast, et oleme üldse tänu blogmismoele ja „näoraamatule” avameelsemaks muutunud. Eks olnud ju aastate kadumise üle kurtmine varem justkui rohkem vanainimeste komme…
Ja kui ongi nii, et maakera järjest kiiremini pöörleb, siis ei saa me seda paraku kindlaks teha, veel vähem takistada. Igatahes soovis Vladislav Koržets uue aasta esimeses Osooni-saates vaatajaile, et saabunud 2015 veidigi eelmisest pikem oleks. Tõepoolest hea ja tuumakas soov.
i
KAIE NÕLVAK
