Miks me seisame, käed rüpes, ja vaid räägime sellest, et Eesti elu tuleb pöörata kasvule? Vaadates tänast Eestit, on selge, et tee, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi.
Kui meie soov on ääremaastumine ning ühe suure ja tugeva kuldringi teke, siis jah, võime sammuda kindlalt edasi. Kui aga meie soov on, et sisuliselt igal ruutkilomeetril meie enam kui 45 tuhande ruutkilomeetri suurusel pindalal õilmitseks elu, tuleb midagi muuta.
Omavalitsuste tulubaas kriisieelsele tasemele
Elu ei saa tekkida seal, kus puuduvad selleks vajalikud tingimused. Maapiirkondade arengu kontekstis räägime me ennekõike töökohtade loomise vajalikkusest. Kui on töö ja vääriline palk, on ka elu.
Ühe võimalusena tekitada regioonides senisest enam töökohti näen ma klassikalise ettevõtte tulumaksu kehtestamist 12- protsendilise määraga. Nõustun Jüri Ratasega, kes käis välja, et kaheksa protsenti sellest suunataks riigile ning neli protsenti liiguks vastavale kohalikule omavalitsusele, kus kasum teenitakse. Seeläbi tekiks kohalikul omavalitsusel justkui kohustus, aga ka lisastiimul kohalikku ettevõtluskeskkonda arendada. Seega tekivad ka uued töökohad.
Kohaliku omavalitsuse võimaluste laienemine parandab üldist keskkonda. Just seetõttu on vajalik omavalitsuste tulubaasi kriisieelse taseme taastamine ning üle tuleb vaadata ka kohalikud maksud.
Oleme lihvinud riigi liialt õhukeseks
Kui ikka oma kodu lähedal pole kooli või lasteaeda, poodi, postkontorit, kohalikust konstaablist rääkimata, siis on asi läinud liiga kaugele. Siis lööme käsi kokku ja imestame, miks on Tallinn aiva kasvamas. Ainuüksi tänavuse aastanumbri sees on Tallinna elanike arv kosunud pea viie tuhande inimese võrra.
Tõsi, eelistan seda, et inimesed jäävad paikseks pigem Tallinnas, kui sõidavad sootuks põhjanaabri manu. Aga Eesti riigi võimekus väljaspool Tallinna ja teisi suuremaid keskusi peab kasvama. Me oleme liiga pisikesed, et endale ääremaastumist lubada.
Maaelu edendamise eesmärgil tegi riigikogu Keskerakonna fraktsioon tuleva aasta riigieelarvesse mitmeid muudatusi, mis oleksid aidanud neidsamu eluks vajalikke tingimusi veidigi luua. Näiteks tegime me ettepaneku Eesti põllumeestele täiendava 23 miljoni euro suuruse toetuse eraldamiseks. Tänases ebakindlas turusituatsioonis on lausa karjuv ebavõrdsus, et lähinaabrid leiavad oma põllumeestele täiendavad vahendid, meie aga mitte. Kuidas saame siis eeldada, et meie põllumehed konkurentsis püsiksid?
Põllumajanduse eluspüsimine on ime
Parafraseerides Ivo Schenkenbergi, on valitsuse mõtteis kindlasti küsimus, mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma. On nad ju korduvalt üritanud põllumehi lõplikult kraavi ajada. Seni on meie põllumajandussektoril veel hing sees. Kuid mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Usun, et Reformierakond ei jäta põllumeeste peedistamist enne, kui viimnegi Eesti õun saab asendatud säravama Poola sugulasega.
Olukorra parandamise asemel tegeleb meie valitsuskoalitsioon vaid tõelise potjomkinlusega. Võimsates reklaamides näitame me oravate paraadi, sammumas kindlalt edasi lennuväljal, millelt sõidavad üle uhked hävitajad. Tegelikkuses pole hävitajad meie omad, lennuväli on ehitatud välisrahaga ja mees, kes läheb kindlalt edasi, teeb seda tõenäoliselt vaid enda nimel. Rahvas tänaste otsustega kindlalt edasi minemist ei vaja.
Kuid mis on siis ilusa klantspildi taga? Mis on reaalsus, kui reklaamitootjad oma kaamerad kokku panevad, autosse tõstavad ja ära sõidavad? Tekib vaikus. Reaalsust näeb siis, kui vaadata veidi Tallinnast ja selle ümbrusest kaugemale. Laulusalm lubab, et seal on kõrgete hindadega keldripoed ja noored emad, kuid tegelikkuses pole seal enam kumbagi. See on Eesti maaelu reaalsus.
Oleme iseenda kõige suuremad vaenlased
Meie soov on, et nii emad kui ka ettevõtted tuleksid maale tagasi. Ilma naljata tuleb maa täita lastega. Eesti suurim julgeolekurisk ei ole välisvaenlane. Pikas plaanis oleme ise enda suurimad vaenlased. Mis te arvate, millal lahkub viimane eestlane riigist? Kas lahkuja kustutab ka tule ja maksab arve? Vaevalt. Meie ülepolitiseeritud riigis jääb lõpuks alles vaid valitsev klikk. Siis on neil hea omakeskis kiita, kui suurepärane meie riik ja tiigrina hüppav majandus on.
Maaelu käimatõmbamiseks peame senisest enam tähelepanu pöörama regionaalpoliitika arendamisele. Leian, et regionaalministri koha kaotamine tänase valitsuse poolt oli lühinägelik samm. Tegelikkuses tuleks see koht ausse tõsta. Regionaalminister peab olema valitsuses justkui asepeaminister. Ja olgu need meetmed ükskõik millised – omavalitsuste tulubaasi suurendamine, põllumeeste toetamine, väikeettevõtluse soosimine või lihtsalt maakonnasisese tasuta ühistranspordi pakkumine –, need sammud peavad olema tehtud vaatega tulevikku. Selleks, et Eesti elu ei jääks elamata.
i
URBO VAARMANN, riigikogu liige, Keskerakond
