Uno Valdmetsale on hea füüsiline vorm elus kasuks tulnud

Tänavusest kahest Põltsamaa linna teenetemärgi kavalerist üks, Uno Valdmets juhib juba aastaid maakonna spordiliitu Kalju, kuid on andnud nii oma varasema kui ka praeguse tegevusega olulise panuse ka Põltsamaale. Hea füüsiline vorm on talle aga elus ainult kasuks tulnud.


Uno põhiliseks lapsepõlvekaaslaseks oli temast neli aastat vanem vend Lembit, kellega käidi kodu lähedal jõe ääres kalastamas. Sageli palus ema Unol ja Lembitul hommikusöögiks kala püüda. Poisid läksidki spinningutega jõe äärde ning püüdsid sealt paar-kolm haugi välja. Varakult tuli hakata vanemaid abistama talutööde tegemisel. Ta mällu on eredalt sööbinud hetk, kui nende majja elektrivool jõudis, mis oli tollal väga suur sündmus. 

Võitis üksi nelja vastu

Kooli algus oli Uno jaoks raske, sest õppimine küllaltki keeruline. Paremini sobisid talle reaalained ning rohkem vaeva pidi nägema humanitaarainetega. Spordiga sina peal olnud Unol on meelde jäänud üks rahvastepallivõistlus. Mängu kulminatsioonis oli vastasvõistkonnal platsile jäänud neli mängijat, Unol oma meeskonna kaptenina tuli neile üksi vastu astuda. Lõpuks õnnestus neil mäng võita. Sellel hetkel tundis poiss end tõelise kangelasena.

Varakult alanud internaadielu Kadrinas on Unole andnud tõsise elukooli, sest seal pidi iseseisvalt hakkama saama. Internaadis kutsusid vanemad poisid vahel nooremad enda juurde ja ütlesid, et nüüd tuleb poksitund. Nii antigi noorematele koolikaaslastele poksikindad kätte ja poistel tuli siis omavahel välja selgitada, kumb kõvem mees on. Võitjaks tulnud poisil suruti kätt ja tunnustati teda kui tugevamat poolt ning kaotajal soovitati rohkem treenida.

Keskkooliajast Tapal on Unole meelde jäänud seal õhtuti ringi patseerinud noorte eestlaste ja venelaste kambad. Välja minnes tuli hoolega jälgida, et selliste kampade küüsi ei satuks. Tollal oli noortekampade üks tegevusi raha väljapressimine.

Klassijuhatajale oli Uno silma hakanud kui aktiivne spordipoiss, kes lisaks sellele, et ta ise mitmetel aladel ja võistkondades kaasa tegi, ka kaaslasi sportima innustas ning neile võistlusi organiseeris. Nii pakkus klassijuhataja välja, et Uno võiks Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuri õppima minna. Selline mõte, et temast pedagoog võiks saada, noormehele pähe ei mahtunud. Samal ajal tuli Tapa kooli praktikale Tartu ülikoolis käsipallitreeneriks õppiv Jüri Ristna, kellele Uno oli silma hakanud tugeva käsipallimängijana. Ristna soovitas Unol hoopis Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda astuda. Selle pakkumise tegi treener talle keskkooli lõpuklassis jaanuaris.

Treeneri soovituse ajel vajutas Uno õppimises  n-ö gaasi põhja, et keskkooli lõpetamisel võimalikult hea keskmine hinne saada. Uno kui reaalaineid paremini oskava noore jaoks osutus raskeks eesti keel. Eesti keele õpetaja lubas oma vanad püksid ära süüa, kui Uno ülikooli sisse saab. Kõigele vaatamata õnnestus tal see eksam siiski “kolmele” ära teha. Hiljem eesti keele õpetajaga kohtudes  küsis Uno õpetajalt, mis selle lubadusega nüüd saab. Õpetaja oskas ennast hästi olukorrast välja rääkida, öeldes, et tal pole enam ainsatki paari vanu pükse alles.

Valdmetsa sõnul on spordirahva üheks eriliseks omaduseks raskes ja keerulises olukorras ennast kokku võtta ning igal juhul sellest välja tulla, kasvõi hambad ristis. 

Saatus viis ristteel taas kokku

Ülikooli sisse saanuna teadis ta, et on läinud sinna eriala õppima, ja pühendus tõsiselt neile ainetele, mis erialaliselt vajalikud olid. Õppimise kõrval hakkas ta ka väga hoolega treeningutel käima, mida jätkus viiele päevale nädalas ja vahel lausa kahele korrale päevas.

Ühel kolmandal kursusel toimunud peol, mis peeti Käärikul, tutvus ta ülikooli matemaatikateaduskonnas õppinud Riinaga. Pärast pidu ei õnnestunud Unol terve suve jooksul tüdrukuga kontakti saada, kuid kohe uue õppeaasta esimesel päeval kohtusid nad juhuslikult Tartus ühel ristteel. Küllap tahtis seda saatus.

Põltsamaale tööle asumisel sai otsustavaks asjaolu, et linn oli Riina kodukoha Koigiga ühisel teel. Naabritega mehel vedas, sest üks nendest oli põltsamaalastele hästi tuntud ja kõrge eani elanud Gustav Lind. Ka õpetajate seltskond oli meeldiv, staažikatest pedagoogidest olid talle suureks abiks Ahto Talving ja Aino Sillaots. 

Kavaldas poisid tunnis üle

Riinaga oli Unol jätkuvalt side olemas, aga mis tüdrukust saab või kus ta endale töökoha leiab, ei osanud kumbki arvata. Ühel hetkel teatas Kalju Teras, et kooli on matemaatikaõpetajat vaja. Kui Riina 1979. aastal ülikooli lõpetas, ootas tedagi Põltsamaal töökoht ees. Juba sama aasta suvel noored abiellusid. Just siis vabanes õpetajate majas kahetoaline korter, kuhu noorel perel elupaik õnnestus saada.

Kehalise kasvatuse õpetaja töö kõrval alustas Uno kohe tööd käsipallitreenerina. Kooli võistkonnad  saavutasid auhinnalisi kohti vabariiklikel koolinoorte meistrivõistlustel.  Kehalise kasvatuse õpetajana tuli vahel ka poisse üle kavaldada.  Kord saatis ta poisid suuskadega Kileküla metsa poole teele, et nad viiekilomeetrise ringi sõidaksid. Aimates ette poiste kavalust, otsustas ta ise minna raja teise otsa praeguse Põltsamaa jõe rippsilla juures. Sealt leidis ta hoolega kella jälginud poisid, kes tegid aega parajaks, et siis õigel ajal tagasi jõuda.

Järgmine aktiivne periood Uno elus Põltsamaal oli seotud Eesti Vabariigi iseseisvumise algusaastatega.  Aastal 1992, kui Eesti läks rublalt üle kroonile, asus Põltsamaa autobaasi ruumides üks rahavahetuspunkt, mille juht Valdmets oli. Nii kroonide toomine kui rublade tagasi viimine Jõgevale toimus politsei valve all ja kõik oli tollel ajal tema jaoks väga põnev.

Üsna iseseisva riigi alguses, 1994. aastal asutas ta koos sõbra Kuno Ämarikuga Põltsamaale sporditarvete poe, mis pidas vastu tervelt 20 aastat ja mille tegevuse nad alles eelmisel aastal lõpetasid.

Praegu  püüab Uno Valdmets oma töös seista selle eest, et Jõgevamaa  piirkonnad oleksid võrdselt arendatud, sealhulgas kodukandis Põltsamaal. Pikka aega Põltsamaal elanud inimesena on ta oma elupaigaga väga rahul ja kinnitab, et teist nii ilusat väikelinna on Eestis keeruline leida, eriti tänu linna läbivale jõele. Vahepeal jäi Põltsamaal kultuurielu veidi soiku, kuid eelmisel aastal hakkas asi paranema.

Pikemas perspektiivis on tema hinnangul suuremal omavalitsusel rohkem võimalusi panustada erinevatesse valdkondadesse, sealhulgas sporti. Hiljuti talle Põltsamaa linna poolt omistatud teenetemärgi kohta ütles Uno Valdmets tagasihoidlikult, et ega ta ei saagi päris täpselt aru, miks just temale selline au osaks sai, märkamise eest on ta aga tänulik.  Ta on kindel, et igale inimesele on tähelepanu meeldiv, ja usub, et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. 

Vaatab optimistlikult tulevikku

Tulevikust rääkides tuletas Uno meelde kusagilt koolituselt kõrva jäänud mõtet, et kui inimesel on elus ainult töö ja kodu, võib seda võrrelda kahe klahviga pilliga, millel head muusikat ei tee. Kui aga klahve on rohkem, olgu siis nendeks erinevad hobid, sõbrad või poliitiline tegevus, saab sellel pillil hoopis paremat muusikat mängida. Nii palus ta endale sünnipäevaks kalastustarbeid kinkida ja kavatseb kalapüügis endale uue hobi leida. Ka reisimine meeldib talle väga. Tal oli võimalik käia Pekingi olümpiamängudel, samuti Jaapanis sealset spordielu vaatamas. Eelmisel aastal veetsid nad abikaasaga toreda nädala Barcelonas. Uno kinnitas, et on oma eluga rahul, sest tal on meeldiv töö, mõistev ja toetav abikaasa, oma eluga hästi hakkama saavad lapsed ning toredad lapselapsed.

Poeg Erko töötab Tallinna 32. gümnaasiumis IT-spetsialistina ning kasvatab koos abikaasa Marisega kahte poega, Otepääl elav Kristi kasvatab koos abikaasa Taneliga kahte tütart. 

Elukäik

*Sündis 1954. aastal Viitna kandis Läsna külas

*Isa oli metsatööline, ema töötas kolhoosis

*Oli pere noorim laps

*Õde Pilvi on 18 aastat, vend Vello 14 ja vend Lembit neli aastat vanem

*Koolitee algas 1961. aastal Loobu algkoolis, mis asus kodust kolme kilomeetri kaugusel

*Pärast neljaklassilise kooli lõpetamist jätkas kooliteed Kadrina keskkoolis, kus pidi elama  internaadis

*Ühel korral õnnestus tal tulla Kadrina keskkooli meistriks orienteerumises

*Pärast seitsmenda klassi lõpetamist 1969. aastal asus õppima Tapa keskkooli

*Tapal oli heal järjel käsipall, ta alustas käsipallitreeningutega 8. klassis Alo Relli käe all

*Tapa käsipallurid mängisid edukalt Eesti koolinoorte meistrivõistlustel

*Pärast keskkooli asus õppima Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas

*Tartu ülikooli käsipallivõistkonna koosseisus võitis Eesti meistrivõistlustel hõbemedali ja Baltimaade ülikoolide meistritiitli

*Ülikooli ajal tegutses Puhjas käsipallitreenerina

*Põltsamaa keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Jüri Kork kutsuti juhtima Jõgeva rajooni spordikomiteed

*Põltsamaa koolijuht Teras ei lasknud Korki enne ametist vabaks, kui ta enda asemele uue õpetaja leiab

Nii hakkas Valdmets 1977. õppeaasta alguses tööle

 Põltsamaa keskkoolis 

*1979. aastal abiellus Riinaga

*1980. aastal kutsuti armeesse aega teenima

*1981 sündis perre poeg Erko

*1983. aastal sündis perre tütar Kristi

*1985. aastal asus  juhtima rajooni spordiühingut “Jõud”

*1992 tuli Põltsamaale sealset spordiliitu juhtima

*Põltsamaa linnavolikogu esimees 1993-1996

*Põltsamaa linnavolikogu töös osales veel 1996 – 1999, 2002-2005, 2009-2013 tegutsenud koosseisudes

*Aastal 1997 asus tööle Jõgevamaa Spordiliidu Kalju esimehena

*Põltsamaa Lions-klubi asutajaliige, klubi president aastatel 2006–2007

Autasud

*kultuuriministeeriumi aukiri 2014

*siseministeeriumi aukiri ja kell 2013

*Jõgeva maavanema aukiri 2013

*EMSL Jõud aasta tegija 2012

*Jõgevamaa Hõberist  2011

*kultuuriministeeriumi aukiri 2011

*Jõgevamaa Kultuurkapitali aasta preemia 2007

*Eesti Olümpiakomitee aukiri 2006

*Eesti Maaspordiliidu Jõud teeneteplaat 2004

*KKSN Kalev aukiri 1990

*Eesti NSV Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee aukiri 1989

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus