SOS Lasteküla Eesti Ühingu Põltsamaa lasteküla pereisa Ivar Pärnaste pälvis maakonna alaealiste komisjonilt tunnustuse “Hea tegu 2014”. Praeguse väga erilise ameti tõttu on saanud mehest, kes ise oli oma pere ainus laps, korraga kahe pere isa. Ehkki oma lapsed on juba pesast välja lennanud, on tema süda ja koduuks nii neile kui kasulastele alati avatud.
Lapsepõlvest meenus Ivar Pärnastele, et mänguasju oli siis palju vähem kui tänapäeval, aga tegevust jätkus. Vahel piisas ainult mõnest puupulgast või -klotsist, et rõõmu ja lusti saaks. Väga popid olid siis luure- ja sõjamängud. Eriti põnev oli tema lapsepõlves metsast varanduse otsimine, kui vahel eneseunustamiseni kaevamisega tegeldi.
Ivarile on hästi meelde jäänud talle kingitud kolmerattaline jalgratas, mis maksis toona 19 rubla. Suur osa tema lapsepõlvest möödus Valgamaal Tsirguliinas Väikese Emajõe ääres elanud vanaema juures.
Väga populaarsed olid tollase menusaate “Horoskoop” laulud, mida lapsed usinasti õppisid. Õhtul, kui kari koju toodi ja naised piimaga ühe kindla pere õuele kogunesid, et seda soovijatele müüa, esinesid lapsed neile lauludega.
Alles detsembri algul helistas Ivarile praegu Jõgeva lähedal Painkülas elav lapsepõlvekaaslane Tsirguliina aegadest ja õnnitles teda, sest oli näinud Vooremaas uudist tema tunnustamisest.
Hiilis kevadel suuskadega koju
Ivari koolitee algas 1964. aastal Põlva keskkoolis. Talle on meelde jäänud, kuidas tollane kooli direktor talle vormimütsi pähe pani ja kuidas talle aabits kätte anti. Veelgi kirkam mälestus on tal esimese õppeveerandi lõpetamisest, mil ta õhtuses vahetuses käinud õpilasena hämaras koju jõudis ja oma kiituskirja vastu valgustatud köögiakent surus, et ema seda ikka tingimata näeks.
Ivarile meenus, kuidas nad talvisel ajal suusad kooli kaasa pidid viima. Kui lapsed oma suuskadega puupüsti inimesi täis bussi peale läksid, pahandasid sõitjad nendega, et lapsed torgivad oma suuskade ja suusakeppidega neil silmad peast välja. Hiljem said nad suusad siiski kooli juurde jätta.
Lõpuks saabus kevad ning lastel kästi suusad koju viia. Ivar mäletab, kuidas ta mais suure ringiga ümber Põlva linna mööda võsa ja põlluservi suuskadega kodu poole hiilis, häbi silmis. Selleks teekonnaks kulus tal umbes kolm tundi.
Pärast kaheksanda klassi lõpetamist asus Ivar õppima tollasesse Helme kutsekeskkooli, kus temast sai autoremondi lukksepp. Tegelikult oli Ivaril huvi autode vastu juba kooliajal, kui ta suviti Põlva EPTs ringi kolas. Sealsamas töötas autojuhina ka tema kasuisa, samuti paljude sõprade isad.
Kui kool läbi sai, ootas teda, nagu kõiki noormehi, ees ajateenistus. Ivar sai enne seda töötada Põlva EPTs autojuhina. Tema tollaseks autoks oli roheline GAZ-52 ja tema ülesanne oli ehitusbrigaadile ehitusmaterjali kätte toimetada. Tagantjärele mõistab ta, et algajale oli selline amet väga hea ning õpetlik.Talle on hästi meelde jäänud ka esimene palganumber, mis oli 124 rubla. Sellel ajal oli see hea palk ning üheks esimeseks ostuks oli 35 rubla maksnud kingapaar.
1976. aasta oktoobris kutsutigi Ivar armeeteenistusse. Rong peatus ka Põlvas, kus noormees kiiresti kirja valmis kirjutas ning palus selle ühel jaamas olnud inimesel tema kodusesse postkasti viia. Selleks ajaks oli teada, et nad viiakse Valgevenesse Orša linna.
Tegelikult nägi ta läbirongi akna ka oma kodu ning tööautot, mille mõned päevad tagasi aia äärde oli parkinud, ja see oli tollel hetkel üsna kibe tunne. Tulevane teenistuskoht asus muide paigas, kus teise maailmasõja ajal tehti esimene Katjuša lask.
Sõjaväest naasis ta nooremseersandi auastmega ja oli olnud ka jaokomandöriks. Teenima juhtus ta lennuväes, nende diviisi komandöriks oli kuulus tšetšeen Džohhar Dudajev ning diviisi staap asus teatavasti Tartus. Seetõttu peeti selles sõjaväeosas eestlastest väga lugu.
Leidis teekaaslase kodu lähedalt
Koju pääses Ivar 1978. aasta juunis. Sõbrad ja koolikaaslased olid selleks ajaks juba kõik oma teed läinud ja seetõttu ta pikalt kodus olla ei tahtnud. Varsti pärast armeeteenistusest naasmist asus ta taas tööle Põlva EPTsse, sedakorda juba vahetusfondi autojuhina. Tema ülesandeks oli remonti viia ja sealt jälle kaubabaasi tagasi tuua põllumajandusmasinate varuosasid. Töökojad, kus neid tehti, asusid Paides, Kadrinas, Viljandis ning nii avanes tal võimalus Eestis ringi sõita. Elada tuli Ivaril ikka ema ja kasuisa juures, sest korterijärjekorrad olid tollel ajal väga pikad. Vanematele meeldis väga reisida ning nende peres olnud Moskvitš 407-ga käisid nad isegi Karpaatides ära. Läti- ja Pihkva-reisid olid neile üsna tavapärased.
Tegelikult jõudis Ivar vahepeal ka Tartus bussijuhina töötada. Juhtus nii, et just tol ajal leidis ta üht sõpra sõjaväkke saates kena tüdruku, kellega üsna pea abiellus. Paraku ei kestnud see abielu kuigi kaua. Juba 1979. aastal mindi lahku ja Ivar naasis vanematekoju.
Tema teiseks abikaasaks sai noor väikese tütrega lesk Signe, kellega siiani koos elatakse. 1984. aasta augustis kohtusid noored esimest korda, 1985. aastal registreerisid nad oma abielu ja 1986. aastal sündis poeg Gert.
Keerulised ajad tõid Põltsamaa kanti
Noor pere alustas oma kooselu viietoalise korteri ühes toas, kus Signe oli oma lapsega elanud. Naine oli ametilt lasteaiakasvataja, kuid selles ametis polnud õhkõrna lootustki korterit saada. Nii asus ta tööle Põlva seavabrikusse. Algul sai pere kahetoalise ja hiljem kolmetoalise korteri. Laulva revolutsiooni laineharjal püüdsid nad talu pidama hakata ja kasvatasid lisaks põllusaadustele ka sigu. Ivaril on praegu kahju, et ta tookord ennast talunikuks ei registreerinud.
Ivari sõnul tulid nad Jõgevamaale elama sellepärast, et kõik majandid ja asutused-ettevõtted hakkasid lagunema, mitmel pool läksid firmad pankrotti, Põlva EPT lagunes kuueks-seitsmeks väikefirmaks. Ivar ja Signe jäid selles suures virr-varris tööta ja nii sattusid nad tööle Pajusi lihatööstusse. Olude sunnil otsis Signe peagi endale töökoha Puhu-Ristis tegutsenud õmblusfirmas. Samal ajal õnnestus neil Pajusi vallalt korter osta, alguses kolmetoaline ja hiljem neljatoaline. Signel avanes võimalus Pisisaare lasteaeda tööle asuda, seejärel sai ta asendustöötajana õpitud ameti peale Põltsamaa lasteaeda “Tõruke” ning lõpuks leidis n-ö päris töökoha lasteaias “Mari”. Ivar pidas küll Pajusi lihatööstuses kauem vastu, kuid temagi tuli sealt lõpuks ära ning leidis endale töökoha Põltsamaal tegutsenud metallitööstuses nimega Universaal. Kui see firma Põltsamaal likvideeriti ja Tapale üle viidi, jäi Ivar tööst ilma. Siis asutati Põltsamaale metalliga tegelev ettevõte Konesko, kus ta töökoha leidis ja kus üsna pikka aega töötas. Kuid ka selles firmas sattus Ivar seoses masuga koondatute nimekirja. Seejärel proovis ta poole aasta jooksul Šotimaal leiba teenida, kuid sai peagi aru, et selline elu pole talle. Ta naasis Eestisse ning asus uuesti Koneskosse tööle, kus vahepeal oli olukord lahedamaks muutunud.
Peremajade kerkimine äratas tähelepanu
Koneskos töötades märkas Ivar, et Põltsamaal Pajusi maantee ääres olevale tühjale maa-alale kerkis kolm väikest majakest. Kuulnud, millega tegemist, läks Ivar uurima, et ehk leiab nendes SOS lasteküla majades endale töökoha tema noorsootöötaja koolitusega minia. Jutuajamise käigus selgus, et hoopis nemad Signega võiksid seal pereema ja -isa rolli täitma asuda. Nii suunati nad 2009. aastal tulevaseks tööks tarvilikele koolitustele.
Julgust kasupere vanemateks hakata said Ivar ja Signe oma sõpradelt ja tuttavatelt. Kinnisema loomuga Signe oli oma uue ameti suhtes skeptilisem, kuid Ivar oli juba Pisisaares lastega hea kontakti saavutanud ja aitas neil vahel isegi venekeelseid kirjandeid kirjutada.
Ivari ja Signe tütar Kairit on Tartu linnavalitsuse haridusosakonna jurist ning poeg Gert töötab Soomes hooldustöödega tegelevas firmas.
Aastal 2010 saabus Ivarile ja Signele taas uus algus. Esimesena tuli lasteküla majja elama Heldur, seejärel Sten-Robi, siis Kristo ning viimasena Kevin-Kert. Vanem poistest õpib praegu gümnaasiumis, vanuselt järgmine on põhikooli lõpetamas ning nooremad poisid õpivad kolmandas klassis. Signe küll alguses kartis, kas ta laste kasvatamisega hakkama saab, aga kõik poisid on ta omaks võtnud ja naine armastab neid nagu oma lapsi. Ivarile ja Signele teadaolevalt peaks nende kasuperesse lisanduma mingil hetkel veel kaks last. Samas kinnitasid nad, et kui kõige vanem poiss Põltsamaalt ära läheb ja edasi õppima asub, on ta nende juures alati oodatud. Heldur võib alati nende uksele koputada ning nemad tahavad noormehele ikka heade vanemate eest olla.
Suuremad poisid ei taha küll alati kodunt väljas olles näidata, et nad Ivari ja Signega koos on, väiksemad muidugi hoiavad ikka nende lähedusse, kuid oma pere tunne on nende vahel sellegipoolest. Alguses hoidsid kõik omaette, kuid pikapeale harjusid. Ka vanemate jaoks on sisuliselt oma pere välja kujunenud, mis sellest, et see kahes kohas asub. Vahel on nad kasulapsi ka oma Pisisaares asuvasse koju viinud ja neile seal rakendustki leidnud. Ka sünnipäevi peetakse üheskoos. Loomulikult käivad Ivaril ja Signel külas ka nende oma lapsed, kes samuti vanemate kasulastest väga hoolivad. Ivari ja Signe lapsed teevad nii sünnipäevadeks kui ka jõuludeks kingitusi ka kasulastele.
Lapsevanematena teeb neile rõõmu, et SOS Lasteküla Eesti Ühing neid tugevalt toetab ja ka Põltsamaa linnapea tunneb sageli nende pere käekäigu vastu huvi. Samas tõdesid Ivar ja Signe, et ühel hetkel saab nende roll SOS lasteküla vanematena läbi, sest vanuse poolest võivad nad peagi olla mitte vanemad, vaid vanavanemad. Oma praeguse perega tahavad nad siiski niikaugele jõuda, et kõik lapsed juba iseseisvalt elama hakkavad.
Heategu on hea pereisa nägu
Ivar Pärnaste sõnul on tema eesmärgiks, et nende peresse sattunud lapsed elus oma tee leiaksid. Siis on tema süda rahul ja ta võib rahulikult pensionipõlve pidama jääda. Ta kinnitas, et on oma kasulastele isana alati olemas ning tema koduuks on neile avatud. Signe ütles, et kasuvanemate leidmine on keeruline protsess, sest naisi ehk pereemasid ikka leidub, aga isarolli täitjatega on raskem. Küllap seetõttu Ivar sellise kõrge tunnustuse pälviski, et temast on saanud justkui kasuisa koondportree, kelle järgi mehed joonduda võiksid. Ivar ise märkis, et tunnustuse oleks võinud saada mõni väärikam ja temast pikemat aega noortega tegelenud inimene. Ta kinnitas ka, et tunnustus kuulub paljudele inimestele, mitte ainult temale.
Ivar ütles, et omajagu mängis selle tunnustuse saamisel rolli ka endise EPT võimla juures poistega koos tegutsemine, millest on saanud koht, kus on võimalik mitme huvialaga tegelda. Ivar on poisse seal nõu ja jõuga abistanud ning neile oma isiklikke tööriistugi kasutada andnud, ehkki mitmed tuttavad on teda selle eest hoiatanud. Ivari sõnul on ta aga kõik tööriistad tervetena kätte saanud ja tema võib poisse vaid kiita. Üks nendest poistest, Madis Kaasik, esitaski Ivari kandidatuuri tunnustuse saamiseks.
Pereisa Ivar tunnistas, et märkamine annab talle jõudu nii oma kui lasteküla pere lastega edasi tegutseda ja neile igas mõttes heaks isaks ning sõbraks olla.
Ivar Pärnaste elukäik
*Sündis 1957. aastal Vastseliinas
*Pere kolis peagi Põlvasse
*Emast sai MTJi insener, isa oli ehitustööline
*Koolitee algas 1964. aastal Põlva keskkoolis
*Pärast kaheksanda klassi lõpetamist jätkas õpinguid Helme kutsekeskkoolis
*Enne armeeteenistust töötas Põlva EPTs autojuhina
*1976. aasta oktoobris läks Valgevenemaale Orša linna aega teenima
*Tagasi tulles asus 1978. aastal taas Põlva EPTs tööle
*Töötas Tartus bussijuhina
*Esimene abielu lõppes kiiresti
*1985. aastal abiellus Signega
*1986 sündis poeg Gert
*On töötanud Pajusi lihatööstuses ja aastaid Koneskos
*Pool aastat on ka Šotimaal leiba teeninud
*2009 otsustasid koos abikaasaga hakata SOS lasteküla vanemateks
Konkursile “Hea tegu” Ivar Pärnaste esitanud Madis Kaasik:
“Ivar Pärnaste võttis vastutuse siis, kui ta poleks pidanud seda tegema. Põltsamaa ekstreemspordihall oli kõikidele pinnuks silmas. Kuid noortele on see väga tähtis koht. Kui noored sinna kogunesid, siis paljud ei mõistnud, miks nad seal on ja mida nad teevad. Ivaril jätkus julgust võtta vastutus ja olla noorte jaoks olemas.”
TOOMAS REINPÕLD
